Isetu, aga ilus

Pent Talvet: „Selge see, et kui me ise oma inimestesse ja ettevõtetesse ei usu, siis ei maksa arvata, et neid kuskil mujal keegi teine ootab.“

RISTO KOZER

Pent Talveti loomingut kohtab Tallinnas Tammsaare pargis ja USAski. Ometi ei tunta disainibüroo Iseasi disainerit Eestis laiemalt, kuigi ta on loonud nii kontori- kui ka avaliku ruumi mööblit. Siinkohal tuleb temaga juttu igapäeva­olmest, tooteloomest, riigihangetest, tehisintellektist ja paljust muust.

Kuidas ja millal jõudsid tootedisaini juurde? Kas pead ennast rohkem toote- või tööstusdisaineriks?

Tagantjärele mõeldes ja eriala marginaalsust arvestades jõudsin disainini hirmutavalt sirgjooneliselt. Kõik algas unistusest, huvist esemelise maailma kavandamise ja kujundamise vastu: õppisin eriala mitmes kõrgkoolis, sellele järgnes praktika, diplom ja erialane töö. Mul ei olnud varuplaani, kui ehk mõned mitte vähem marginaalsed sidusvaldkonnad välja arvata. On öeldud, et loomingulisel erialal töötamiseks on vaja julgust ja sihikindlust – tahaks kangesti end nii iseloomustada. Kaldun siiski arvama, et see oli pigem naiivsus, mis lasi asjadel niikaugele areneda.

Ma ei ole vaevunud definitsioonides näpuga järge ajama, aga nimetan ennast tööstusdisaineriks, sest kavandan, kujundan ja konstrueerin tööstuslikult tiražeeritavaid tooteid, mida soovivad valmistada ja/või turustada enamasti tööstusettevõtted. Pealegi on termin „tootedisain“ nihkumas digitoote teenistusse, selle kasutamine n-ö vanamoodsas kontekstis külvab juba veidi segadust. Disaini seletamisel surnud jänesele on segadust niigi palju …

Milline näeb välja sinu tavaline tööpäev ja milline on ideaalne loomekeskkond?

Ettekujutus, et disainer istub kitlis kavandite ja makettide keskel ning loob, ei vasta kahjuks tõele. Olenevalt projekti faasist on tööpäevad, -nädalad ja -kuud täiesti erinevad. Ühisosa on see, et panen kaua koolitatud esteedi meeled, kompositsioonitaju, kultuuritundlikkuse, empaatia ja tehnilise taibu kellegi teise, kolmanda ja neljanda asjaosalise teenistusse. Nokitsen tavasilmale nähtamatute detailide ja tavamõistusele olematute probleemide kallal, millega keegi teine tegeleda ei viitsi, ning teen pisikesi otsuseid, mida keegi teine teha ei taha.

Parim loomekeskkond on vaikus. Ideaalis ümbritsen end asjadega, mis on mulle tähenduslikud ning ergutavad mõtlemist. Viimased kümme aastat töötan peamiselt kodukontoris, kuigi olen disainibüroo Iseasi kollektiivi liige. Võimalus koostööks ja peegeldamiseks on ülioluline.

Kuidas sa end loomingu lainele häälestad või oled lihtsalt sündinud, kasvanud loojaks?

Kõik on ja keegi pole sündinud loojaks. Iga inimene on loov, genereerib ideid seoste loomise mõttes. Kui head ja asjakohased need seosed etteantud ülesande puhul on, sõltub treeningust ja teemasse sisseelamise ajast. Eeldused mängivad rolli.

Disainis – nii nagu mina seda viljelen –, erinevalt kunstist, ei oota enamasti keegi, et esimene impulss tuleks disainerilt. Nn loomingulisele faasile eelnevad arutelud tooteportfelli lünkade, kliendi soovide ja muu üle ning ajaks, kui on vaja käised üles käärida, on keskmisest loomingulisem või siis rahutum aju jõudnud luua nii palju seoseid ja kujutluspilte, et mingit eraldi käivitusmomenti pole enam vaja.

Disaineri ülesanne on olla laua taga teistest paar sammu ees, olla kursis sellega, mis laadi mõtteviise ja esteetikat on esemelise maailma eri nurkades leida. Oluline on hoida ennast vormis, et seosed, mida loon, oleksid relevantsed, ettevaatavad, ennetavad, ning seejuures kahe jalaga maa peal. Disaineri treeningu hulka kuuluvad nii mõtisklused esteetika evolutsiooni üle kui ka enda kursishoidmine tehnoloogiate, materjalide ning – kõlab proosaliselt – ostutoodetega. Ka see on pidev töö: häälestan ennast loomingule visuaalset maailma ahmides, seda endast läbi lastes. Selleks tuleb vist lihtsalt avatud meeltega kultuuri ja visuaalset maailma ahmida ja endast läbi lasta.

Mis on vahet väli- ja sisemööbli loomisel?

Puhtalt disaineri töö kulgu silmas pidades ei ole mingit vahet, aga kui vaadata toote elutsüklit kummaski kategoorias, tuleb välja, et need on väga erinevad tööd. Alustades sellest, et avaliku välimööbli valija ja hankija on eri isikud, kusjuures kumbki ei ole toote kasutaja ega tasu selle eest oma vahenditest. Seega on motivatsioon ja kaalutlused toote puhul hoopis teised kui keskmisel sisemööbli hankijal. Sisemööbel on personaalsem, sõltub sisearhitektuurist, kus moetsükkel on kiirem, kitsamalt määratletav on ka kasutajaskond ja seega peaks mängumaa igas mõttes laiem olema. Kuna disaineri töö on põnev just kitsenduste vahel laveerimise ja nende kiuste sundimatu lahenduse leidmise tõttu, siis pakub välimööbli disainimine rohkem hasarti.

Kuidas sünnib toode? Milline on kestlik toode?

Toode sünnib ideaalis õigesse tasakaalupunkti, kus esiteks võetakse arvesse väärtust ja ihaldusväärsust lõppkasutajale, teiseks mängivad rolli tootja/turustaja huvid ja kolmandaks on oluline ka teostatavus ressursside ja tehnoloogia mõttes. Kestlikkuse argumendid – kui näha selles kitsamalt ökoloogilise jalajäljega seotut – võiks ju tuua siia eraldi neljandaks tahuks, aga kaldun arvama, et praegu arvestatakse sellega juba ka eelmise kolme juures. Vähemalt nendes valdkondades, millega minul on au kokku puutuda. Üldiselt hoolitseb tootmise majandusloogika raiskamisest hoidumise eest üsna hästi ja järjest paremini. Kõige suurem oht libastuda ja toota ebakestlikku toodet on siis, kui tarbija ei ole oma valikus piisavalt kriitiline, või kui ka ise arvab, et on, siis suudab ikka ratsionaalselt põhjendada enam-vähem kõige ostmist, kui jõud üle käib.

Kestliku toote vastand on asi, mida kellelgi tegelikult vaja ei ole, millest kiiresti tüdinetakse. Inglise keeles on hea termin „novelty item“: see on emotsiooniost, nipsasjake, mille olemuslik osa on uudsus ja üllatuslikkus. Tähelepanuväärne on, et suur osa disaini – ka sellist, mida auhinnatakse – tehakse samadel alustel. See olgu mõtteaineks kõigile, kes arvavad, et disaini tähtsaim ülesanne on pakkuda uut, huvitavat ja innovaatilist. Ei ole.

Niisiis on kestlikkuse mõiste laiem ning seotud suuresti sellega, kas eset on tegelikult vaja ning kui kasulikult ja kaua teenib see nii ostjat kui ka müüjat.

Milline toode või asi on disaini ja materjali mõttes ajatu?

Varem arvasin, et kui ese on oma olemuse ja otstarbe puhtakujuline kehastus loomulikemas materjalis, siis see ongi ajatu. Ometi on palju selliseid tooteid, mis on omas ajas nendele kriteeriumidele justkui vastanud, ent osutunud 15 või 150 aasta pärast ikkagi üllatavalt ajaliseks.

Kohe, kui mängus on esteetiline taotlus, muutub absoluutsest ajatusest rääkimine riskantseks. Kindlam on rääkida hästi säilivast disainist, klassikast. Klassikal on samuti head ja halvad ajad, aga see väljub ajast ikkagi klassikana.

Disainis, arhitektuuris ja eriti sisearhitektuuris taas võidukäiku tegev lustiv postmodernistlik vormi- ja värvikäsitlus illustreerib hästi, et sellised aated nagu aus ja õige materjalikäsitlus, form-follows-function ehk vorm, mis järgib kasutust, kasinus jne, ei taga tingimata ajatust. Oleme inimestena kõik üllatavalt mõjutatavad ümbritsevast, veel enam siis disainerid-arhitektid-kunstnikud, kes kõrgendatud tähelepanuga visuaalseid signaale vastu võtavad. Ma ei ole kultuuriloolane, et kindlalt väita, et põhjused on samad, mis 1950. aastatel, kui masendava aja lõpetamiseks pöörased värvid välja toodi, aga mõningad paralleelid justkui paistavad. Naljaga pooleks: masendaval ajal paneb ka arhitekt värvilise pluusi selga.

Mida arvad plagiaadist, mida teinekord Eesti avalikus ruumis esineb? Kas sinu loomingut on ka kopeeritud?

Võiks ju ennast meelitatuna tunda – plagiaat on kompliment heale tööle. Peab siiski mõistma, et keskmine plagieerija ei tee seda disaineri töö austamise pärast. Ta üldjuhul ei tea, kes ja millise taotlusega konkreetse eseme on teinud. Talle on see otsetee teenida, kuna on tekitatud nõudlus.

Meie büroo toodete koopiaid või nn analoogtooteid, mida enne vastavat hanget pakkuja tooteportfellis ei olnud, on paigaldatud Eestisse ja ka piiri taha. Valdkonnas on see paraku üsna tavaline praktika ning teeb suurt kahju ettevõttele, kes on võtnud riski arendada omatooteid, usaldanud disainerit, teinud suuri kulutusi tootearendusele ning turundamisele. Kopeerijal neid kulusid ega riske ei ole. Lohutada võib ennast vaid sellega, et kopeerija ärimudel on primitiivne: ta ei mõista toodet – mis ja miks – ega jõua nii pikas plaanis järgmisele tasemele.

Milline projekt või tootearendus on sul praegu käsil?

Eks ikka mööbel, nii olemasoleva seeria laiendused kui päris uued asjad. Ma olen tegelikult projekteerinud igasugust kilakola, väiksemaid seadmeid, ja teeks seda veelgi, aga kipub nii olema, et seda, mida teed, hakatakse just sinuga seostama, ja ühel hetkel keegi enam muud küsima ei tule. Ega ma selle vastu otseselt mässa ka, sest mööbel on huvitavam ja keerulisem, kui paistab.

Milline sinu loodud toode on su enda arvates kõige õnnestunum?

Disaini õnnestumise peamine objektiivne näitaja on müük ja mõned sellised tooted on mul õnnestunud tekitada küll. Uhke olen ühe võrdlemisi nähtamatu toote üle: väike seeria Linn Eesti tänavamööbitootjale Extery. See on just selline ilmne toode, mis esmapilgul on täiesti tavaline, tuttavlik, küllap isegi igav, aga meeletult mugav, väga vähesest toodetav ning detailides ilus. Isetu, aga ilus.

Hea toote defineerimiseks kohandan Voltaire’i: kui seda poleks olemas, siis tuleks see välja mõelda. Kui uus ese vastab sellele oma ilmsuses ja vajalikkuses, siis järelikult on see õnnestunud. Ilmne ese on hea ese.

Sinu linnaruumimööbli on valinud arhitektid ja maastikuarhitektid tihtipeale avaliku ruumi põhiprojektidesse, näiteks Tammsaare parki ja Vana-Kalamaja tänavale. Kuidas on lood selles vallas sisemööbliga?

Mulle pole tihti teada, kuhu üks või teine toode on jõudnud, sest need on ju lihtsalt kellegi tooted. Kuskilt kuulsin, et diivaneid August, mida toodab Intuit by Softrend, on vist kuskile Google’i USA kontoritesse jõudnud, aga võib-olla eksin.

Enamik vahest ei tea, et su isa on tuntud kirjandusteadlane, tõlkija, luuletaja ja esseist Jüri Talvet. Millised isikuomadused ja oskused oled isalt pärinud?

Võib-olla need silmaklapid, mis hoiavad oma rajal ega lase end segada. Väljundilt oleme küll diametraalselt erisuunalised. Isa on esemelisest maailmast kõige kaugemal seisev inimene, keda tean või suudan ette kujutada, ja vahel, kui murran liiga kaua pead mingi triviaalse detaili või otsuse kallal, tuletan meelde, et kuskil on inimene, kes ei näeks seal ei detaili ega otsuse kohta. Sellisel moel käib ta mul vahel abiks disainimas.

Kuidas ja kus sündisid välimööbli seeriad Veer, Jada ja Hide ning milline oli nende lähteülesanne?

Need sündimise lood ja lähteülesanded olid täiesti argised ja proosalised ning laias laastus algab kõik ühest kohast, küsimusest, milline toode peaks ettevõtte portfellis olemas, et lahendada kliendi x mure y. See on igav lugu ja küsimus. Väga suvalised teekonnad, ma ei kangutaks siit väga midagi välja.

Kes on sinu eeskuju? Kelle loominguteed jälgid?

Ma ei järgi eeskujuna niivõrd isikuid kui ideaale ja needki muutuvad. Jah, disainerite seas hinnatud Dieter Ramsi kümme käsku on üldiselt olulised, aga need ei ole ammendavad ja temagi looming ei ole ajatu. Jaapani käsitöö populariseerija Soetsu Yanagi, kes ise oli tugevalt mõjutatud William Morrise ideaalidest, heietused sellest, kuidas materjal ja töövõte juhivad eksimatult ainuõige lahenduseni, mis järelikult on ka olemuslikult ilus, on sümpaatsed, aga üritan hoiduda fundamentalismist. Praegu pildil olevaist olen hoidnud silma peal Rootsi stuudio Form Us With Love tegemistel.

Millist materjali eelistad ning millised on tulevikumaterjalid?

Aeg nügib taastuvate materjalide suunas. Ma tahaksin, et need oleksid meie klientidele kättesaadavamad ja taskukohasemad. Tulevikumaterjalid, ressursipuuduse materjalid, aga võib-olla tõusevad selle võrra rohkem ausse ka ülejäänud – nimetame neid siis minevikumaterjalideks –, kui need on oma õiges ja vajalikus rollis.

Mul ei ole otseselt lemmikmaterjali, iga materjali puhul jälgin lihtsalt, et selle omadused oleksid konkreetse eseme puhul põhjendatud.

Kui tihti sa vana hea pliiatsi ja paberiga töötad? Kas need täiendavad pigem arvutiprogramme või on täiesti omaette võimalus?

Ma kasutan paberit ja pliiatsit iga päev. Need on endiselt kiireimad vahendid saada mõte kõrvade vahelt silmade ette, et anda sellele esimene hinnang. Kui seal n-ö on midagi ja idee väärib edasi töötamist, liigub see CADi, projekteerimistarkvara annab mõttele armutuma hinnangu eelkõige mõõtude osas. Kui seal endiselt on midagi, siis liigub see taas korraks arvutist välja esmase tatist ja teibist maketini, mis annab tihti kiiremini ja parema esmase info tugevuse ja teostatavuse kohta kui simulatsioonid.

Oled sa kursis, kuivõrd soositakse Eesti riigihangetes kohalikku disaini ja toodangut ja kas seda on piisavalt?

Ei ole kursis, kas soositakse. Selge see, et kui me ise oma inimestesse ja ettevõtetesse ei usu, siis ei maksa arvata, et neid kuskil mujal keegi teine ootab. Samas peaks ka Eesti tootjad ise hoolt kandma, et nende pakutav oleks see igakülgselt kestlik toode, millest rääkisime, mitte novelty item, mille kõrval Ikea taburet tundubki viisakas valik.

Tarbijana jälgin hoolega, et mu teenitud eurod ei lisanduks otse kuskile Bezoze või Muski kõrgesse papihunnikusse, vaid teeksid siin lähemal mõne kasuliku ringi veel, enne kui lõpuks ikka eelmainitud hunnikutesse maanduvad. Maailm oleks rõõmsam koht, kui kõik seda teeksime.

Kas ja kui tihti sinult välismaale disainiteenust tellitakse? Kas sinu loomingut kohtab ka mujal?

Ma ei ole sellel suunal tegelenud. Seni olen suutnud päevad heade Eesti klientidega ära sisustada ja olen neile väga tänulik selle usalduse eest. Peaaegu kõik, mis ma olen projekteerinud, on eksportivate Eesti ettevõtete toodang. Rõõmu teeb, kui minu panusega loodud tooteid pannakse kokku siinsetes vabrikutes, pakitakse need alustele ja saadetakse teele kuskile, kus keegi on neis väärtust näinud ning valmis maksma, nii et söönuks saavad töötajad ja nende pered.

Kas tehisintellekt võtab varsti tootedisaineri töö üle?

Arvan, et tehisaru hakkab kujundama esteetikat, tegelikult muidugi juba ammu kujundab. Ta suudab uusi, üllatavaid seoseid luua kiiremini ja kompleksivabamalt kui inimene. Praegu on seal teatav kogus ebamäärasust, mis on omal moel veetlev, aga see tüütab kiiresti.

Vähemalt meie tillukese riigi tillukeses tööstuses on disaineri töö piisavalt universaalne ja vastutusvaldkond lai. Mõelda tuleb sellele, mida teha, kellele teha, milline teha, kuidas teha, kuidas valmistada, kes valmistab, palju maksab, kes ja kuidas müüb jne. Seda ahelat mõtestatud kujul ühest kohast nupulevajutusega (vist) saama ei hakka? Kui ta oma produktiivsuses disaineri tööst kogu rõõmu ja lõbu välja võtab ja disainer jääb üksnes projektijuhiks ja vigade parandajaks, siis ma vist eelistaksin midagi muud teha. Seni hoian meeled avatud ja elan arengule kaasa.