Lennukas või lihtsalt kõrge?

Kas praegu on vaja kõrghooneid rajada? Argumenteeritud põhjust seda teha õigupoolest polegi.

KARIN PAULUS

Tallinna Maakri kvartalisse kerkib järjekordne kõrghoone. Sel korral eriti edev: plaanis on suisa 36 korrusega kuni 120 meetrit kõrge ehitis (merepinnast 130 meetrit). Meie mõistes pilvelõhkuja täpne lahendus pole veel päris selge – selleks korraldatakse arhitektuuri­võistlus. Luba ninaga nii kõrgel taevast riivata on siiski antud ja pole põhjust arvata, et arendaja – Eesti Evangeelne Luteri Kirik – sellest vabatahtlikult loobub ning asemele midagi tillemat teeb. Praegu saab detailplaneeringuga kohtuda avalikul väljapanekul.

Pealinnas läks kõrghoonete ehitamine lahti vastava teemaplaneeringu tuules. Sellega koondati kõrgemad ehitised kindlatesse kohtadesse: Maakri kanti, Sossi mäe otsa kahele poole Tartu maanteed jäävale alale, Tondiraba asumisse, Endla tänava piirkonda Metalli tänava, Mehaanika tänava ja Mustamäe tee poolses otsas, kus asus kunagi Ilmarise masinatehas, Kitseküla-Pärnu maantee ümbrusse, Saku, Türi ja Kohila tänava vahelisele alale, Järvevana, Järve, Tondi, Sääse, Haabersti ja Sitsi piirkonda.

Planeering algatati 2004. ja kehtestati 2009. aastal. Toona leiti: „Teemaplaneeringu „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“ üks põhieesmärk on määrata kindlaks Tallinnas kõrghoonete paiknemise võimalikud asukohad ning nende püstitamise keelualad, arvestades vajadust võtta sihipärase kontrolli alla nii Tallinna linnaruumiline areng üldiselt kui ka UNESCO maailma­pärandi nimekirja arvatud vanalinna silueti vaadeldavus ja kõrguslik dominantsus. Kõrghoonete teemaplaneeringu teine põhieesmärk on kesklinna ja linnakeskuste tihendamisega püüda pidurdada valglinnastumist.“ Seejuures on rõhutatud, kuivõrd oluline on, et linna territoorium oleks maksimaalselt kasutuses ning tekiks tihe linnaline keskkond. Mainitakse, et kõrghooned peaksid lisama piirkonnale äratuntavat omapära. „Kõrghoone kui maamärk töötab eelkõige kaugvaadete puhul ja peab olema seotud ka koha olulisusega, st maamärk ei ole mitte ainult nähtav/vaadeldav, vaid peab selgelt viitama kohale – seal toimub midagi, siit algab midagi, see on tähtis paik, selle järgi on võimalik orienteeruda jne.“

Kõige pretensioonikam, aga vormiliselt täiesti kakofooniline on Maakri ja Tartu maantee alguse kant, mida on tõlgendatud ameerikaliku ärikeskuse ehk siis meie oma newyorkliku city’na. Kuna meil on rahvast siiski vähevõitu ning tänava tasemel loodud ruum kesine, siis pole siin ka valgekraede ja uudistajate müriaadi. See on kant, kus pole midagi teha peale kiire läbimineku, kui on vaja näiteks keskturule maasikale suunduda. Õhtuti aga hoidutakse sellest kandist, sest uksed on kinni ning peale tolmu ja tühjuse ei oota seal ees miski.

Üldiselt teeb muret majade kõrguse fetišeerimine. Sihvakas paistab paljudele a priori hea: ei analüüsita, kas ülejäänuga tekib harmooniline keskkond või kas sümboli ja kasumlikult müüdud ruutmeetrite kõrval on tegemist ka väärtusliku ruumiga. Mitmetes linnades on peamiselt Nõukogude ajal ehitatud kõrghooned, tollal täiesti vajalikud veetorn-elamud, kui pidada silmas omaaegseid probleeme veesurve ja veekoguse tagamisega. Kui näiteks Narva ehitati maja, mille kaheteistkümnel korrusel paiknesid korterid ning nende kohal oli veereservuaar, siis mujal, näiteks Vändras, piisas ka viiest korrusest ja paagist, et silma paista ning omamoodi pilvelõhkujana mõjuda. Varaseimast on kujunduselt kõige kaalukam Teise maailmasõja ajal valminud Voldemar Tippeli pidulik veetorn-elamu Tartus. Aja jooksul on need kaotanud moodsate pumpade tõttu kasutusotstarbe, kuid paljude piirkondade tunnus-ehitisteks on need jäänud tänini.

Kas ka praegu on vaja kõrghooneid rajada? Argumenteeritud põhjust seda teha õigupoolest polegi. Tallinngi oma ligi 400 000 elanikuga pole eriti suur ega ole ka maad väheks jäänud. Viimaste aastatega on jõudsalt muutunud töötegemise viis ning tung kontorisse rutata, ülikond seljas, on eriti koroona-aastatega tekkinud digitaalsuse ning paindlikkuse taustal küsitav. Samuti on hinda läinud kodud, mis pole keset soojussaari kinniste peegelfassaadide taga, vaid kusagil, kus saab kiirelt õue või vähemasti rõdule kohvi jooma minna. Nüüd eeldab muutunud julgeolekuolukord ka vähemasti kiire evakuatsiooni peale mõtlemist.

Ilmselt peaks aadressi Maakri 29 kandma hakkav hoone tulema pooleldi äri-, pooleldi elumaja. Plaanitav korterite arv pole liiga suur: kuni 126. Nagu seletuskirjas mööndakse, pole kõrguse mõistes tegemist Tallinna vanalinna silueti suhtes uue dominandiga, mis eralduks juba olemas kõrghoonete rühmast, aga on päris selge, et arhitektuurivõistluse abiga tahetakse püstitada kummaline või vähemasti meeldejääv vorm. Kas selleks saab Mies van der Rohe vaimus klaasminimalism, art déco taastulek, veider kurk või püramiid, pole praegu teada. Seni nähtu põhjal pole olukord eriti lootusrikas.

Luterlikul kirikul on selle kohaga reaalne seos täiesti olemas: nimelt sai Lennuki 22 omanikuks 1910. aastal Oleviste kiriku koguduse abistamise selts. Tuleb möönda, et praegu on kirikul tegelikult nii suuremahulist kinnisvaraäri vaja: on ju väga kulukas pidada üleval meie kauneid, aga väga väikese kogudusega maakirikuid.

Natuke proovitakse suuremahulise ehituse puhul ka arvestada romantilise puitmajaga, mis on muinsuskaitse all. Lennuki 26 on valminud 1927. aastal, selle projekti tegi tuntud arhitekt Herbert Johanson ning kirsina tordile lisas majale katusekorruse 1930. aastal Viktor Reinhardt. Seda hoonet pole seni omanikud pahatahtlikult korrastada soovinud, küll aga on kiputud maja lammutama. Nii on ehitis aastaid seisnud tühjana ning selle ümbrust kasutatakse parklana. Maja terrassi ehtinud betoonlõvid on ära viidud või varastatud. Siiski on kooslus ikka silmale ilus vaadata: suurepäraste proportsioonidega elamut ehib puitdekoor, eriti püüavad pilku joonia stilisatsiooniga pilastrid ning nendega haakuvad voluutlokkidega naise­näod (maskaroonid), samuti stiilne haritorniga katuselahendus. Eiramatut kultuuriväärtust arvestades nõutataksegi, et kõrghoone tuleb kavandada Lennuki 26 majast võimalikult kaugele.

2003. aastal on kaitse alla võetud teinegi naabruskonna hoone: vahva tornikesega juugendlik puitelamu aastast 1912 Liivalaia ja Lennuki nurgal. See on väga hästi säilinud ning ehitatud inseneri ning hilisema linnapea Anton Uessoni projekti järgi. Mõlema maja puhul rõhutatakse, et need moodustavad ümbruse puitelamute ning teisel pool Liivalaia tänavat asetseva Kaasani kirikuga ühtse arhitektuuriansambli.

Kuigi praeguse seisuga jäävad alles ka mälestiste puidust naabrid (Liivalaia 41, Liivalaia 43 väiksem elamu), välditakse juurde- ja pealeehitisi, siis on tulevikuvisioon ikka vastuoluline. Madal kodune puitlinn on Nõukogude ajast saati ümbruskonnast kadumas ning peagi moodustavad nimetatud majad absurdse koosluse, jäädes mälumajakatena irdseteks kääbusteks hiiglaste maal.

Osa Maakri kandi väärtusi on peidus ka maa all, nimetatud on XIII–XVI sajandist pärit asulakohta ning II at eKr – XVI sajandist pärit asulakoha kaitsevööndit. Nendega tuleb tutvust teha enne ehitustööde algust.

Planeeritud ala eesmärkidest tuleks linnaplaneerimise suundumustena ehk esile tõsta kesklinna hoonestuse tihendamist ning uue linnaväljaku loomist. Seega mõtestatakse moodsa inimese elustiili soovina olla miskit viisi üheskoos, olgu virnastatult või avalikult kas füüsilises või virtuaalruumis eksponeerituna. Eks ta vist vähemalt viimase osas tõsi ole.