Lendav diivan 

MAARIN EKTERMANN, kunstitöötaja 

Maarin Ektermann

Evert Palmets 

Minu koht on diivanil. Diivanil pikutajate read on muidugi pikad, aga võiksid olla veel pikemad. Jean-Paul Sartre on öelnud, et kell kolm päeval on alati kas liiga hilja või liiga vara millegi tegemiseks, aga ideaalne aeg puhkepausiks. Huvitava kombel ei piina diivanil lõunauinakut tehes tegemist vajavad asjad üldse. Voodis uinudes läheb ikka kõigepealt käima plaat kõigi tobedustega, mida kunagi on õnnestunud korda saata, siis rullib aju mööda kohustuste nimekirja ning kirjutab takkaotsa veel mõned ärritunud e-meilid. Diivanil ei midagi sellist!  

Anti Saar on kirjeldanud lõunauinakut kui võimalust ärgata uude päeva. Uinak ei peagi pikk olema. Eriti talvisel ajal on ärkamine ootamatult pimenenud tuppa kuidagi ehmatav ja pärast tuleb ennast tükk aega koguda. Suviti võib diivani asendada võrkkiige või lamamistooliga, aga ega kunagi tea, millal ilm viluks pöörab, nii et seda varianti ei saa alati usaldada.  

Enne diivanijahile minemist tuleb põhjalikult oma väärtusi ja harjumusi uurida. Paljud diivanid on ilusa disainiga, minimalistlikud, aga istudes on tunne nagu ametiasutuse ooteruumis. Mõned on liiga pehmed, nii et pärast ei saa enam püsti. Mõnel on imelik, „prestiižne“ kattematerjal, näiteks kunstnahk, millel pikutades külg niiskeks läheb.  

Diivani vastand on elektritõuks – alati kiirustav, kuhugi teel olev või siis vales kohas jalus tolknev. Diivan püsib viisakalt seal, kuhu ta on pandud, ning on enamasti liiga raske, et seda üldse liigutada. Kuid tähtis on diivanilt avanev vaade. Minu eelistuses sisaldab see raamaturiiulit ning akent. Ei midagi originaalset, aga diivanil pikutades langevadki maskid. Kõige mõnusam tegevus on raamatuselgade vaatamine, kujutlemine, mis ühes või teises raamatus peidus võiks olla. Kujutlus, kuidas ma neid ükskord loen, mitte lihtsalt juurde ei osta …