Võidujooksu asemel võimalused

Valitseva pragmatismi tuules, tiivustatuna SKT kasvust, küsitakse ikka ja jälle: mida saab teadusele antud raha eest?

JÜRI ENGELBRECHT

Mure teaduse rahastamise pärast on jõudnud ühiskonna ette. See pole pelgalt teadlaste mure, sest teadmistest sõltub ühiskonna areng ja heaolu. Me räägime vajadusest suurendada teaduse rahastamist ja kohe kõlavad hääled, et teadlased tõestagu, mida nad annavad majandusele, ülikoolid ei oskavat oma teadmisi edestada ministeeriumidele, humanitaarteadlasi polevat vaja jne. Milles on siis asi? Alljärgnev ei pretendeeri põhjalikule analüüsile, pigem on kirjas vaidlustest ajendatud uitmõtted.

Kui vaadata statistikat, siis märtsis 2018 oli mitmel pool avaldatud arve, mis näitasid selgelt, et riigi eraldatav teadusraha väheneb nii mahult kui ka protsentuaalselt, väheneb teadlaste arv ja mis on eriti üllatav: Novaatori (19. III)1 andmetel on ka teadlaste keskmine palk väiksem kui keskmine palk (2016. aasta andmed). Nii on 2016. aastal teadusraha 5,7% vähem kui 2014. aastal, samal ajal kui SKT kasvas 6,7%. Teadlaste arv 1000 elaniku kohta jääb maha OECD keskmisest. Need hinnangud põhinevad statistikaameti ja OECD andmetel. Aga nagu näitab saientomeetria, on meie teadlaste tulemused maailmatasemel.

Veel taustast. Teaduse riiklik rahastamine käib läbi Eesti Teadusagentuuri (ETAg). Rahastamine on selgelt projektipõhine, kusjuures taotluste rahuldamisprotsent oli 2016. aastal taotluste arvult 24% ja mahult ca 19%,2 mis tähendab, et hulk inimesi (seotud 276 taotlusega) tegi taotluste kirjutamisel tulemusteta tööd. Teada on, et üsna pea väheneb Euroopa Liidu struktuuritoetuste maht. Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 näeb küll ette teaduse rahastamise taseme 3% SKTst saavutamise 2020. aastaks. Riigieelarve moodustab selles kolmandiku ehk üldisest summast 1%, kuid tegelikkuses on asi palju kurvem. 2016. aastal oli see kuulus näitaja kokku 1,28% koos riigi osalusega 0,48% (!) ja peaks 2018. aastaks tõusma 0,81%, tasemele, et siis 2021. aastaks jälle langeda 0,61% tasemele. Jah, SKT kasvab, kuid ka mahuliselt läheb nii HTMi, kui ka kõigi ministeeriumide lõikes rahastamine alla (2020 võrreldes 2014 moodustab ca 91%, haridus- ja teadusministeeriumil aga ca 85%). Nii ütleb selle strateegia „indikatiivne rahastamine“ (strateegias lk 22). Aga valitsus ja poliitikud räägivad, kui hästi meil igal pool läheb.

Teadus kui teenus, ülikool kui äriühing, innovatsioonimantra

Tuleb ikka ja jälle rääkida triviaalsetest asjadest, mis kipuvad igapäevastes vaidlustes meelest minema. Riik ja ühiskond on komplekssüsteem ja vaja on arendada paljusid valdkondi, nii julgeolekut, heaolu, keskkonda ja palju muud. Komplekssüsteem tähendab, et väga paljud otsused, toimingud, regulatsioonid jne on omavahel seotud ja väikesed muudatused ühes või teises tegevuses võivad aja jooksul viia suurte muutusteni mujal. Eesti riik on väike, meie võimalused on tõepoolest piiratud, kuid ometi oleme paljudes valdkondades päris hästi hakkama saanud. Ometi vaidleme teinekord päris lihtsate asjade üle (nagu näiteks saates „Suud puhtaks“, 21. III). Ilmselt on vaja selgelt paika panna riigi, ühiskonna ja teaduse kui ühiskonna ühe tegevusvaldkonna põhijooned ja suhted, seda ikka terviku huvides.

Ühiskond on ennast realiseerinud riigina, kuid riik on eelkõige raamistik oma kokkulepitud reeglitega alates põhiseadusest kuni igapäevaelu hea toimimise reegliteni, olgu nendeks siis liikluseeskiri, perearstisüsteem või haridusastmed. Meil on tavad ja traditsioonid ja kultuur selle kõige üldisemas tähenduses. Ka teadus on kultuur (nii ütlesid muide hiljuti ka kaks endist haridus- ja teadusministrit), kuid teadusel on üks oluline tunnus – see on uued teadmised. Läbi aegade on teadmised viinud inimühiskonda edasi ja paljud teadlaste saavutused on tänapäeval nii enesestmõistetavad, et neid enam teadusega ei seostata. Ühiskonna arendamisel pannakse rõhku sellele, et uued teadmised saaksid kiiresti rakendatud ja teadmiste saamiseks paneb ühiskond mängu raha. Ja siin olemegi silmitsi paljude küsimustega: kui palju, kellele, kuidas raha jaotada. Ning valitseva pragmatismi tuules, tiivustatud SKT kasvust, küsitakse ikka ja jälle: mida saab teadusele antud raha eest? Ehk teiste sõnadega – teadust käsitletakse kui teenust, mida saab osta siis, kui parajasti vaja.

Üks oluline kari vaidlustes on olnud ülikoolide rolli määratlemine. Ülikoolid peavad ettevõtete poole pöörduma, ütlevad ühed, unustades ära, et koostööl peab olema kaks poolt. Tegemist on aga erinevate kooslustega. Kõige lihtsamalt kõlas erinevus ühe meie tippteadlase suust hiljutises saates „Suud puhtaks“: ülikoolid saavad raha, selleks et luua teadmisi, ettevõtted toodavad aga teadmistest raha. Millised teadmised on kasutusel ettevõtetel, on omaette lugu. Päris kindlasti peaksid ettevõtted (vähemalt teoreetiliselt) vaatama tulevikku, kuid praktikas on ikka enamasti silme ees lühiajaline kasum. Ilmselt on rääkides teadlaste otsesest panusest majanduse arengusse vaja kõigepealt ühildada ettevõtluse eesmärgid pikema aja jooksul teadlaste loomuliku pürgimusega uute teadmiste poole. Koostöö nõuab alati kahepoolset tegevust, mitte aga vastandamist ega süüdistamist.

Sõna „innovatsioon“ on muutunud mantraks, seda käsitletakse eelkõige tehnoloogilise uuendusena. Innovatsioon haarab aga palju laiemalt kogu ühiskonda ja küsimus, kuidas ühiskond kõigi muutustega hakkama saab, vajab ka sotsiaalteadlaste ja humanitaaride teadmisi. Ja siin oleme silmitsi just Eesti väiksusega, sest meil on paljudes valdkondades vaja haritud inimesi. Euroopa parimad ülikoolid on leidnud, et ülikoolide ülesanne on suures plaanis anda lõpetajatele teadmised, mis lubaks neil lahendada küsimusi ka aastakümnete pärast. Millised need küsimused on, seda me praegu ei tea. Eesti loomulik areng oli pooleks sajandiks pärsitud ja seetõttu on paratamatult pilk just lähitulevikul, kuid tahame end kangesti teistega võrrelda. Rääkides teaduse ja ettevõtluse suhetest, unustame vaidlustes tihti ära selle, et nendes maades, kus kuulus teadus- ja arendustegevusele eraldatud vahendite protsent on erakapitali panuse tõttu kõrge (näiteks Rootsis), läheb põhiosa arendustegevusele kulutatud rahast ettevõtete endi laboritele. Tellimused ülikoolidele on üpris väikesed, kuid kasutatakse just haritud inimesi. Nii oli Rootsis mõne aja eest aktsioon, kus suured tööstusettevõtted rakendasid järeldoktoreid kui ajutist tööjõudu, Saksamaal aga otsivad ettevõtted PhD kraadiga inimesi. Kui palju töötab meil doktorikraadiga inimesi ettevõtetes? Kui palju on meil doktorikraadiga inimesi rakendatud ministeeriumides?

Väiksemad grandid paljudele

Me jälgime ja koostame ise igasuguseid edetabeleid. Majanduses on kõige lihtsam jälgida SKT kasvu. Ometi on ilmekalt näidatud,3 et palju parema pildi riigi edukusest annab eksporttoodete kvaliteedi arvestamine. Ainult loodusvarasid müüvad riigid ei ole jätkusuutlikud (ilmekas õpikunäide on Nauru). Aga üldine arusaam, et kõik peab kasvama, on muutunud eesmärgiks omaette. Psühholoogid on nimetanud edetabeleid ja järjestusi hedonistlikuks jooksulindiks. Poliitikutel on aga hea kuulutada, et võrreldes eelmise aastaga on meie töö tulemusena selle ja selle näitaja suhtes Eesti koht edetabeli(te)s kõrgem kui mullu. Loomulikult on vaja heaolu taset tõsta, loomulikult on meil vaja paljutki parandada, olgu selleks arstiabi kättesaadavus, ühendusteed või internetiühendused. Kuid arengu eesmärgid peaksid olema kaalutletud ja ka arusaadavaks tehtud. Tuletagem meelde Juri Lotmani arutlusi kommunikatsiooni olulisusest. Eelkõige on meil vaja haritud inimesi, kes saavad aru maailma keerukusest, kes on võimelised oma tööülesandeid täitma loominguliselt ja kes saavad järgida oma eneserealiseerimispüüdlusi.

Tulgem nüüd ülikoolide ja teiste teadusasutuste juurde. Nii eespool kirjeldatud olukord rahastamises kui ka struktuurimuudatused ei ole mõjunud positiivselt teaduse üldisele olukorrale ja on tõstatatud küsimus üldisest jätkusuutlikkusest. Asjatud vaidlused, näiteks ärimehe idee muuta ülikoolide struktuurid Prokrustese sängi põhimõttel kõik ühesuguseks, siis olevat lihtne juhtida, on paljusid frustreerinud. Loomulikult muutuvad ülikoolid pidevalt, kuid mitte äriühinguteks. Tuleb aru saada, et teadustegevuse rahastamine on investeering ja praegugi toob iga ülikoolidesse investeeritud euro majandusse tagasi 4,6 eurot.4

Aga nüüd teaduse rahastamisest ning kogemustest laias maailmas. Kuna teaduse juures on mõtlevad inimesed, kes on harjunud objektiivselt arutlema, siis on viimasel ajal tekkinud uusi ideid. Teadusajaloost võib tuua näite, kuidas Ptolemaios lõi Päikesesüsteemi mudeli vaatluste põhjal, kirjeldades seejuures Maalt vaadates planeetide liikumiste näivaid silmuseid. Newton aga otsis põhjusi, miks süsteem nii käitub ja gravitatsioonijõu mõju seletas selgelt liikumist heliotsentrilises süsteemis. Seega – vaatlused (edetabelid ja indeksid) üksi ei aita, vaja on aru saada põhjustest.

Kõigepealt rõhutatakse paljudes analüüsides asjaolu, et granditaotluste põhjal otsustamine võtab harilikult aluseks varem tehtu, mitte aga uued ideed, erandiks on ilmselt Euroopa Teadusnõukogu (ERC) ja Wellcome Trust. Mitmest analüüsist on selgunud tõsiasi, et suuremad grandid vähestele ei ole efektiivsed ja seetõttu tuleb eelistada väiksemaid grante paljudele.5,6 Seda näitavad eelkõige tulemused (vaatlus), kuid nimetatud analüüside autorid on selgelt välja toonud ka põhjused. Suurem hulk teadlasi loob eelduse rohkemate uute ideede tekkimisele, pealegi mängib serendiipsus tihti olulist osa uute teadmiste tekkel. See muidugi ei meeldi bürokraatidele, sest kuidas me siis leiame mõõdikud, mida panna edetabelitesse ja teatada plaanitud ülesannete täitmisest. Kui keegi leiab end puudutatud sellisest mõttekäigust, siis võiks püüda ka akadeemik Arvo Pärdile ette kirjutada plaan, mitu teost ta peab järgmisel aastal looma ja mitu neist peaks jõudma Metropolitani lavale.

Kui tulla tagasi teaduse juurde, siis Pluchino jt (2018) rõhutavad, et suurendades inimeste arvu teaduses, suurendame ka tõenäosust uute tulemuste saamiseks. Fortin ja Currie (2013) jõuavad oma analüüsi tulemusena arusaamisele, et mitmekesisusele tuginev rahastamisstrateegia annab paremaid tulemusi, kui ainult „ekstsellentsust“ hindav rahastamisstrateegia. Seda toetavad ka Mongeoni jt (2016)7 andmed Québeci teadusrahastamise kohta koos näidetega, kuidas eliidile suunatud rahastamine – üllatus, üllatus – annab vähem rohkelt tsiteeritud artikleid päris mitmes valdkonnas. Nende järeldus on lihtne: mida rohkem teadlasi õnnestub rahastada, seda parem. Siin tuleb mul paratamatult meelde omaaegne teaduskompetentsi nõukogu strateegia, millega püüti rahastada kõiki teatud taseme saavutanud uuringuid. Parimatele loodi lihtsalt lisavõimalus tippkeskuste programmi kaudu. Ja tuleb tunnistada, et paaril korral jäeti kõrvale igasugune varasemate tulemuste analüüs ja rahastati inimesi, keda võis uskuda, hoolimata tulemuste puudumisest antud valdkonnas. Praegune ETAg rahastab vaid kõrgeima hinde saanud projekte ning teatab siis, et raha on otsas. Mäletan ka küünilist väidet, et „õhus on pinget“. Nüüd on ETAgi ideoloogid vähemalt leidnud, et projektiteadust tuleb vähendada ja baasrahastamist tõsta. Meie kogenud väliskolleegid on ammu sellele vajadusele tähelepanu juhtinud. Loodetavasti aitaks selline rahastamise kasv pingeid leevendada.

Korstnasse kirjutatud aeg

Gordon ja Poulin (2009)8 analüüsivad Kanada loodus- ja tehnikateaduste nõukogu grandipoliitikat ja leiavad, et selle nõukogu rahastamisstrateegia on ebatõhus. Nõukogu kulutab hulga aega ja raha taotluste hindamiseks ning taotlejad kulutavad palju aega taotluste kirjutamiseks (ajakulule juhib tähelepanu ka meie Eesti Noorte Teaduste Akadeemia).

Kulutatud raha ja ajakulu, s.t ka taotlejate palk taotluste kirjutamiseks kulunud aja jooksul, annavad selge suunise. On otstarbekohane ja ka majanduslikult efektiivne anda kõigile kvalifitseerunud taotlejatele väike grant ning samal ajal jätta võimalus suurematele gruppidele saada suuremaid grante vastavalt eksperdihinnangutele. Ma ei saa vastu tahtmisele tõlkida ühte lause nende analüüsist (Gordon ja Poulin, 2009): „Tippteadlased oma suurepäraste kraadiõppuritega valitakse välja tippekspertide poolt ja kuna raha on vähe, siis saavad ainult tippude tipud rahastatud.“ Ja veel – rahastavad kogud koostavad tippajakirjade nimistud, mis hõlmavad tippekspertide artikleid. Kas tuleb tuttav ette? Mul ei ole andmeid meie granditaotlejate ajakulust, Kanada andmetel (Gordon ja Poulin, 2009) kulutas professor oma taotluse kirjutamisele 120 tundi, millele lisanduvad assistentide (kraadiõppurite) 40 tundi. Meil jäi ETAgi andmetel (vt aastaraamat 2016) 2016. aastal rahastamata 276 taotlust. Kui võtame, et meil oli ajakulu tagasihoidlikult ühe korraliku taotluse kirjutamiseks hinnanguliselt poole väiksem kui Kanada kolleegil, s.t ca 80 tundi, siis on tühja jooksnud ca 22 000 tundi kõrgeltkvalifitseeritud inimeste tööaega. Kui siit edasi arvutada, siis saame ligikaudu üle kümne tööaasta. Kas oleme nii rikkad, et see korstnasse kirjutada? Seejuures ei ole arvestatud ekspertide ega ka rahastajate töötasu. Aruandluse ajakulu on omaette jutt.

Niisiis, eelistatud on mitmekesisus ja väiksemad grandid. Mitmekesisuse poolt on ka Cimini jt (2014) analüüs riikide edukusest (konkurentsivõimest) teaduses. Jällegi ei tugine see vaid 1% edukate palju tsiteeritute teadlaste nimekirjal, vaid valdkondade analüüsil. Edukad maad on need, kus viljeldakse suurt hulka valdkondi. Ehk teiste sõnadega: vähe suuri valdkondi ei ole efektiivne ja eelistus on neil, kel palju väikesi valdkondi. Põhjus sama kui Pluchino jt (2018) – tõenäosus uute tulemuste saamiseks on suurem. Jällegi tõlgin nende väite: „Suurem teaduslik mitmekesisus nii nagu suurem geneetiline mitmekesisus suurendab tõenäosust, et mõnel teadlasel (nagu mõnel geneetilisel mutandil) on omadused, mis hakkavad ennustamatult õitsema tulevikus.“ Pole põhjust kahelda, et teadlastel on loomupärane soov uusi teadmisi saada vastupidiselt hiljuti kõlanud väitele, et teadurikohad olevat eeskätt mugavuskohad.

Mis meil on sellest kõigest õppida? Kuigi oleme teinud strateegiaid, ei ole me suutnud neid järgida, hoolimata kangest (retoorilisest) tahtmisest mõõdikute abiga täitmist kontrollida. Ettevaade kaugemale nõuab ühiskonnas kokkuleppeid ja nende järgimist. Ühiskonnas on vaja ju kindlustada kõigile korralikud tingimused ning tihti saavutavad edu kõige häälekamad või siis järgivad poliitikud nende nõudmisi, kes kindlustavad suure arvu hääli. Teadlased ei ole kõige arvukam ühiskonnagrupp, kuid ilma teadmisteta ühiskond hakkama ei saa. See, millest ülal juttu oli, tähendab, et oluline on anda kõikidele talentidele võimalused end realiseerida. Nii või teisiti, ka väike riik vajab teadlasi paljudes valdkondades, et ajaga kaasa sammuda. Formaalse poole pealt on teaduse rahastamisel oluline loobuda valitsevast projektimaaniast ja anda välja väikesi grante, mis seovad noori teaduse ja vaimse pingutusega. Seda enam et teadlaste arv on meil ju väiksem kui OECD keskmine. Loomulikult on vaja soodustada koostööd kõikide asjaosaliste vahel. Hea haridus ei ole tähtis mitte ainult teadusse pürgijatele, vaid ka ettevõtlusse suundujatele (mida tuleb kindlasti toetada) ning loomulikult ka poliitikutele, kes praegu paistavad töötavat eeskätt pildil olemise nimel ja erakonnapoliitika raames. Pole ju haridus ainult teatud oskuste omandamine, vaid ka mõtlemise treenimine ning õppimine maailma tunnetama.

Ülaltoodu on vaid osa analüüsist teadmiste paremast kasutamisest ühiskonnas, küsimusi on teadagi palju (vt A. Öpik, 20189). Ülikoolide roll nõuaks näiteks detailsemat analüüsi, ühiskonna valupunktid vajavad lahtimõtestamist ning lähi- ja kaugvaade tasakaalukat läbiarutamist, teadlase karjäärimudel pole selgeks räägitud (mis määrab karjääri?), teadusasutuste sisekliima roll vajaks eraldi mõttevahetust jne. Mul on hea meel, et hoolimata probleemidest on meie teadustulemused maailmas nähtavad. Ometi ei tohi unustada, et teaduse rahastamine on osa suurest süsteemist – Eesti riigist. Tõmblemine eelarve struktureerimisel näitab aga, et riigi kui terviku käekäik on paraku mõjutatud erakondade populistlikest ideedest ja soovunelmatest.

1 Suud puhtaks graafikulugu: kust tuleb ja kuhu läheb Eesti teadusraha? – Novaator, 19. III 2018.

https://novaator.err.ee/690637/suud-puhtaks-graafikulugu-kust-tuleb-ja-kuhu-laheb-eesti-teadusraha

2 Eesti Teadusagentuur. Aastaraamat 2016. Tartu 2017.

3 G. Cimini, A. Gabrielli, F. S. Labini, The scientific competitiveness of nations. PLoS One, 2014, 9, 12, e113470.

4 The economic impact of the LERU universities. BIGGAR Economicsi raport, 2016.

5 J.-M. Fortin, D. J. Currie, Big science vs little science: how scientific impact scales with funding. PLos One, 2013, 8, 6, e65263.

6 A. Pluchino, A. E. Biondo, A. Rapisarda, Talent vs. luck: the role of randomness in success and failure. arXiv:1802.07068v2 [physics.soc-ph] 25 Feb 2018.

7 P. Mongeon, C. Brodeur, C. Beaudry, V. Larivière, Concentration of research funding leads to decreasing marginal returns. Research Evaluation, 2016, 25, 4, 396–304.

8 R. Gordon, B. J. Poulin. Cost of the NSERC science grant peer review system exceeds the cost of giving every qualified researcher a baseline grant. Accountability in Research, 2009, 16, 13–40.

9 Andres Öpik, Teadlaste hulk kasvab, aga vahendite hulk jääb samaks – Postimees, 24. III 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht