Pandeemia õppetunnid

Vajame prosotsiaalsemat ühiskonda – kindlustunde saavutamiseks peavad valitsused ja riiklikud institutsioonid hakkama ühiskonda tervikuna paremini teenima.

PÄRT PETERSON

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Pandeemia on lõpukorral, vähemalt paistab tunneli lõpus valgus. Suurem osa maailma teadlasi ja terviseeksperte on tuleviku suhtes meelestatud optimistlikult. Kui eeloleval talvel või kevadel ei teki suuresti muutunud ja rasket haigusvormi põhjustavat uut SARS-CoV-2 viirustüve, võib COVID-19 pandeemia ajastu kirjutada inimkonna ajalukku. Oleme oodanud, et taastub tavapärane elu. Restoranis käiakse koroonapassita, kultuuriüritused toimuvad, koolitunnid on kontaktsed ja reisida saab vabalt. Uudisvoos ongi COVID-19 jäänud tagaplaanile ning meediaruumi on vallutanud Ukraina sõda ja energiakriis.

Optimismi jagab ka muidu konservatiivne Maailma Terviseorganisatsioon (WHO). 14. septembril olukorrale hinnangut andes sõnas peadirektor Tedros Ghebreyesus, et COVID-19 pandeemia finišijoon paistab. Ohutunnet hüljata on veel vara, on ju viirus meid varemgi üllatanud. WHO järgi oleme viirusega võidujooksus jõudnud olukorda, kus maratoni lõpp paistab, kuid jalga ei saa veel lõdvaks lasta. Vaja on viimase sirge pingutust, et ületada lõpujoon ja pandeemia ühiselt seljatada. Viimaste kuude arvandmete langustrend toetab seda hinnangut. Eelkõige on seda näha maailma surmajuhtude arvust, mis septembri alguseks langes madalaimale tasemele alates 2020. aasta märtsist ning oli nädala kohta veidi üle 11 000. Sellegipoolest on ainuüksi 2022. aasta esimese kaheksa kuuga maailmas COVID-19 tõttu surnud üle miljoni inimese, kogu pandeemia inimsurmade lõiv jääb 6 ja 17 miljoni vahele.

Pandeemia lõpu eel on aeg küsida õppetundide kohta. Mida oleme viimase kahe ja poole aasta jooksul teada saanud, et tulevikuks paremini valmistuda? Nagu öeldakse, üht head ja korralikku kriisi ei saa ju lasta raisku minna.

Ajakiri Lancet, maailma juhtivaid arstiteaduslikke väljaandeid, tellis ja avaldas eelmisel nädalal raporti pandeemia õppetundide kohta komisjonilt, mida juhatas Columbia ülikooli säästva arengu keskuse juhataja, majandusteadlane professor Jeffrey Sachs.* Jeffrey Sachsi nimi pikemat tutvustust ei vaja, ta on maailma tuleviku ja säästva arengu teemadel sõnavõtjana omamoodi superstaar, ainuüksi tema tööde ja saavutuste nimekirjaga võiks täita kogu Sirbi numbri ja muu hulgas on ta 1990. aastatel andnud nõu ka Eesti valitsusele. Mitme liikmega komisjon on esinduslik, autorite hulgas on ka lõunanaabrite endine president Vaira Vīke-Freiberga.

Teadusajakirja kohta mahukas ja mõttetihedas ettekandes võetakse kokku pandeemia perioodi raamistik, globaalsete, regionaalsete ning riiklike otsuste läbikukkumised ja edulood ning antakse soovitusi edaspidiseks. Detailirohkuse tõttu on siinsesse artiklisse võimalik mahutada ainult subjektiivselt käsitletavad valitud teemad. Komisjoni peamine kokkuvõte on, et kindlustunde saavutamiseks peavad valitsused ja riiklikud institutsioonid hakkama ühiskonda tervikuna paremini teenima – kontseptsioon, mida komisjon nimetab prosotsiaalseks. Ilma selleta jääb maailm haavatavaks ega ole suuteline toime tulema tulevaste ülemaailmsete kriisidega.

Arusaadavalt ei ole pandeemiad ja muud kriisid otsa lõppenud ning eduka toimimise aluseks on valmidus järgmiseks kriisisituatsiooniks. Uute ja ohtlike nakkushaigustega võitlemisel tuuakse esile viis tugisammast. Need on ennetamine, piiramine, terviseteenused, võrdsus ning globaalne innovatsioon ja selle kättesaadavus.

Ühiskonna huvide asetamine isiklikest huvidest ettepoole toetab kogu ühiskonna ja selle liikmete heaolu. Pildil COVIDi mälestusmüür Londonis.

Andreea Alexandru / AP / Scanpix

Ennetamine

Ennetamise osas on selge, et Wuhanist 2020. aastal levima hakanud viirus tabas maailma ootamatult. Pandeemia­eelsetes riskistsenaariumides hinnati ootamatu viiruspandeemia tekkimise tõenäosust väheseks või ei loetletud seda võimalike riskide seas üldse. Ei saa öelda, et eelnevaid hoiatusi ei olnud, näiteks teatas WHO pärast 2009. aasta H1N1 gripiviiruse puhangut, et maailm ei ole pandeemiaks valmis. Suurem osa epideemilistest nakkuspuhangutest tekib zoonootilistest viirustest, kuid kaugeltki kõik loomades olevatest viirustest ei ole suutelised inimest nakatama. Inimesele suurema ohu allikatena on nähtud gripiviirust, koroonaviirusi, Ebolat ja sääskede levitatavat Chikungunya ja Zika viirust. Üksikuid pandeemia stsenaariumide apologeete peeti isegi teadusringkondades varem veidrikest ettekuulutajaiks, enam see nii ei ole.

Kuidas siis ikkagi SARS-CoV-2 viirus esimest inimest nakatas? On ju arusaadav, et info sellest, kuidas viirus jõudis inimeseni, oleks tulevikustrateegiate kujundamisel abiks ja suunaks edasist tegevust. Tõenduspõhist vastust pandeemia ühele kõige intrigeerivamale küsimusele ei ole me kahjuks saanud. Maailma teadlaste hulgas valitseb konsensus kahes asjas, esiteks, et viiruse algallikaks olid nahkhiired, kes on koroonaviiruste looduslik reservuaar, ning teiseks, et levik inimeses sai alguse Wuhanis asuva Huanani loomaturu piirkonnast. Nende kahe vahepeale jäävate sündmuste kohta arvamused lahknevad.

Alles on jäänud kaks teooriat ja raportis tunnistatakse, et ka komisjoni liikmete arvamused lahknesid. Esimese teooria järgi kandus viirus zoonootilise haigusena nahkhiirtelt seni kinnitamata vaheperemeesloomani ja sealt inimesele. Vaheperemeesloomana on näiteks Guongdongi 2003.-2004. aasta varasemat SARS-CoV puhangut seotud tsiibetkassidega ja hilisemat araabia maades levinud MERS-viirust kaamelitega. See teooria sobib teadmisega, et esimesed nakatumised toimusid loomaturu piirkonnas, kus kaubeldi elusate metsloomadega. Ometi ei ole hilisemad uuringud tuvastanud viiruse olemasolu ühestki turul kaubeldud loomaliigist. Jõupingutus selle teooria paikapidavuse kindlakstegemiseks oli sõna otseses mõttes gigantlik – PCRi abil testiti üle 80 000 Hiinas elava kodu- ja metslooma proovi, mis olid kogutud aastatel 2015–2020, kuid ükski neist ei sisaldanud jälge SARS-CoV-2 viirusest.

Teise teooria kohaselt võis viiruse ülekandumisel olla seos koroonaviirustega tehtavate laboratoorsete uuringutega, sel juhul pidi viirus kuidagi linna turupiirkonna elanikeni jõudma. Selle variandi korral võis toimuda teadlase nakatumine välitööde ajal, kui koguti nahkhiirtest vereproove, viiruse kasvatamisel või muundamisel laboritingimustes. Koroonaviiruste uuringutega tegeleti mitmes riigis. Ka Wuhanis asub tunnustatud viroloogiainstituut, kus uuritakse nahkhiirtest pärinevaid koroonaviirusi, aga seni ei ole tõendust, et seal oleks enne pandeemia algust tegeletud SARS-CoV-2 uuringutega. Tõsi, ei ole ka ümberlükkavat infot ja Lanceti komisjoni raport toob esile rahvusvahelise koostöö puudumise laboratoorse päritoluga teooria selgitamises. Ei ole kindlust ka selle kohta, et SARS-CoV-2 viirus oleks olnud liikvel enne 2019. aasta detsembrit või et Hiina võimud oleksid olnud viirusest varem teadlikud. Laiema rahvusvahelise tähelepanu pälvis viirus 31. detsembril 2019, kui WHO Hiina osakond andis teada Wuhanis levivast kopsu­põletikku põhjustavast haigusest.

Piiramine

Sõltumata algallikast levis viirus kulutulena. Leviku algfaasis oli piirangute rakendamine riigiti vägagi erinev. Mõned võimaldasid viiruse vaba levikut lootuses kiiresti saavutada populatsiooniimmuunsus. Arvestades nakatumiste eksponentsiaalset kasvu olid just pandeemia algusfaasis peatähtsad ajafaktor ja kiire reageerimine. Algfaasis oli esmatähtis piirata võimalikult tõhusalt viiruse levikut ja isoleerida üksikud nakatunud. Valdav osa inimestest oli viirusele vastuvõtlik ja immuunsuse puudumine tähendas, et nakkuse üksikjuhtumid kasvasid kiiresti üle kümneteks ja sadadeks, moodustades üha uusi haiguskoldeid. Ka Eestis levis viirus sünnipäevade ja spordiürituste sotsiaalsete kontaktide kaudu mõne nädalaga suuremateks kolleteks, mida terviseamet kuigivõrd püüdis piirata. Esimese, Wuhanist pärineva viiruse nakatumiskordaja R oli 3, mis tähendas, et iga nakatunu andis viiruse edasi kolmele uuele. Peamine eesmärk oli piirata levikut, et viia nakatumiskordaja elanikkonnas võimalikult alla, ideaalis madalamaks kui 1, mis lõpuks oleks viinud viiruse väljasuremisele. Paraku tekkisid uued kiirema levikuga viirustüved suuremate R-kordajatega, piiranguid ei järgitud, riigipiirid globaliseerunud maailmas ei pidanud ning probleemiks oli suur hulk haigustunnusteta, nn asümptomaatilisi nakatunuid, keda ei olnud võimalik tuvastada.

Piiramisel, nii tõhus või ebatõhus, kui ka see oli, oli siiski oma aeg ja tähendus. Piirangute abil õnnestus tasandada levikukõverat, venitada seda ajas võimalikult kaugele ja see andis haiglatele, kogu meditsiinisüsteemile väärtuslikku lisaaega. Täiemahulise pandeemiaolukorra kujunemisel oli vaja võita aega – aasta või kaks, mida tuli kasutada vaktsiinide väljatöötamiseks ja kasutuselevõtuks ning töötada välja uusi ravilahendusi. Pandeemia algusperioodil aitasid piirangud vältida eakate ja riskirühma kuulujate haiglasse sattumist ja surmasid. Tahavaatepeeglisse vaadates tasub meenutada, kui ette valmistamata oli maailm viiruse leviku alguskuudel. Nõudluse hüppelisest kasvust tingituna oli puudus pea kõigest, mida tervisesüsteem vajas pandeemilise nakkushaigusega tegelemiseks: maskidest, kaitsevahenditest, testidest, hingamisaparaatidest kuni vastavate seaduste puudumiseni. Defitsiidipaanika kandus rahva ostuvalikutesse, üks koloriitsemaid näiteid WC-paberi ja suhkru kokkuostmine.

Enamik riike võtsid kiiresti kasutusele levikut takistavate piirangute arsenali, mille kandvateks osadeks oli laialdane testimine, kontaktide jälitamine ja isolatsioon, maskide kasutus ja füüsiline distants, massiürituste ärajätmine või piiramine ning ventilatsiooni parandamine siseruumides. Hiina on rakendanud teistest riikidest ekstreemsemaid nulltolerantsi piiranguid eesmärgiga hoida R-kordaja nulli lähedal, ja seda isegi Omicroni tüve levikuperioodil. Hiina toimimisviis nõuab suurt ressurssi ja tekitab ühiskonnas pingeid, kuid võimaldab hoida surmajuhtumite arvu väga madalal. Hiina meetodi tõhusust tuleks mõõta piirangutest väljumise edukusega, mis peamiselt tagatakse vaktsineerimise abil piisava immuunkaitse saavutamisega, et taastuks riigi ühendus muu maailmaga.

Terviseteenused, võrdsus ja globaalne innovatsioon

Pandeemiaga said paremini hakkama kõrgema sissetuleku ja tugeva tervishoiusüsteemiga riigid – eelkõige riigid, kus on riiklikud tervishoiusüsteemid koos arenenud haiglate ja teiste kliiniliste tervishoiuasutustega. Raportis on üldisemaid soovitusi, kuidas veelgi tugevdada rahvatervisel ja solidaarsel tervisekindlustusel põhinevaid riigi tervishoiuinstitutsioone. Eraldi teema on pandeemiaaegsed vaimse tervise probleemid. Mitmes uuringus on esile toodud ärevushäirete ja depressiooni kasvu, eriti pandeemia algusperioodil, mõnes riigis juhtumite arv hiljem vähenes, kuid mitte kõigis. Väidetavalt lisandus maailmas 76 miljonit pandeemiast tingitud ärevushäire juhtumit, lisaks lühemaaegseid negatiivseid käitumismustreid, emotsioone ja üksindustunnet.

Globaalse ohu korral võiks eeldada, et tekib laialdane rahvusvaheline koostöö ja infovahetus. Raportis tuuakse välja rahvusvahelise koostöö nõrkus. Puuduste nimekiri on pikk: riikidevaheline puudulik info jagamine, nõrk koordinatsioon, suutmatus rakendada ühtseid viiruse piiramise meetmeid, kehv majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgedega toimetulek, madala ja keskmise sissetulekuga riikide vähene toetamine, suutmatus tagada kaitsevarustuse, diagnostika, ravimite, meditsiiniseadmete ja vaktsiinide piisav ülemaailmne kättesaadavus; õigeaegsete, süstemaatiliste andmete puudumine nakkuste, surmajuhtumite ja viirusvariantide kohta; bioohutust käsitlevate eeskirjade kehv jõustamine enne pandeemiat; suutmatus võidelda süstemaatilise desinformatsiooniga ja turvavõrgustike puudumine haavatava elanikkonna kaitsmiseks. Muu hulgas heidab komisjon WHO-le ette aeglust hädaolukorra väljakuulutamisel ja maskikandmise soovitamisel. Ka riikide valitsused olid oma reageeringutes SARS-CoV-2 puhangule liiga aeglased ja ettevaatlikud ning rohkem oleks pidanud pöörama tähelepanu ühiskonna nõrgematele liikmetele. Sageli oli aeglase reageerimise põhjuseks avalikkuse vähene usaldus ja laialdane desinformatsiooni levik. Komisjon toob positiivsena välja kõrgema sissetulekuga riikide eelarvelised ja tööturumeetmete toetused ettevõttetele ja tööandjatele, et leevendada ebasoodsat majanduskeskkonda ja rahaliste vahendite lisamine tervishoiusektorisse.

Kui riikide poliitika ja rahvusvahelised suhted pandeemia ajal kannatasid, siis teaduses ja ettevõtluses toimis koostöö palju paremini. Teadlaste panus uue viiruse ja haiguse mõistmisel, selgitustöö pandeemia ajal aitas paljuski suunata rahva suhtumist ja käitumist. Selle viljad tulenesid laialdasest koostööst ja sellest, et märkimisväärne teaduspotentsiaal suunati korraga ühe probleemi lahendamisele. Raport toob särava tulemusena esile teadlaste ja ettevõtete erakordse võime töötada lühikese ajaga välja nakkust tuvastavad testid, tõhusad vaktsiinid ja ravimid ning avaliku ja erasektori koostöö massvaktsineerimisel. Globaalse innovatsiooni muljetavaldav rakendamine vaktsiinide väljatöötamisel ja nende inimesteni viimisel sai pandeemia edulooks.

Sachsi ettekande peamine sõnum

Valeuudised ja demagoogia saavutasid viiruspandeemia ajal paralleelse epideemia mõõtmed. Need toetasid avalikku vastuseisu rahvatervise meetmetele, mis mõjutasid nii piirangute kui ka vaktsineerimise edukust. Desinformatsioon ja vastuseis ei ole kriisikäitumises uus. Uudne oli laialdane sotsiaalvõrgustike kasutamine, kuna oma laia ulatuse, lihtsuse, vahetu suhtlemise võimaluse ja ka anonüümsuse tõttu on need võimsad ja kiired ideede levitajad. Valeinfo levitajate ühismeedia kanalitesse tekitatud kajakambrid võimendasid desinformatsiooni ja viisid olukorrani, kus eri infoväljas olevad kogukonnad said samal teemal sageli vastanduvat teavet või tõlgendust. Vastuseisu peamised juured peituvad sotsiaalses ebakindluses, väheses usalduses valitsuse ja riigi institutsioonide vastu ja vähestes terviseteadmistes. Avalikule poliitikale oleks olnud kasulik pandeemia algusest peale kaasata käitumis- ja sotsiaalteadlaste kogemus, et tervisemeetmete selgitamisel ja elluviimisel võita rahva usaldus.

Jeffrey Sachsi raporti peamine sõnum on prosotsiaalse käitumise tugevdamine nii riigiti kui ka maailma tasandil. Prosotsiaalse käitumisega säilitatakse ja arendatakse inimestevahelisi suhteid ja panustatakse ühiskonna toimimisse. Teiste abistamine ühiskonnaliikmete olukorra ja tegevuse parandamiseks on küll altruistlik, aga toetab kriisiolukorras samahästi kasusaajat ja ka selle andjat. Nii vastandutakse pandeemia perioodil ühiskonnas suurenenud individualismile ja ühismeedia kõlakodade käitumisele. Prosotsiaalsus on teisi ühiskonnaliikmeid säästev käitumine, mille lihtsad näited oleksid inimese omapoolse panusena vabatahtlik maskikandmine, haigena töökaaslastega kontakti vältimine või viiruse vastu vaktsineerimine. Autorid toovad välja, et pandeemia ajal sageli kõlanud sõna „karantiin“ on seotud prosotsiaalse käitumisega: XIV sajandi Veneetsias nõuti katkuajal laevadelt 40 päevaks (quarantena tähendab veneetsia keeles neljakümmend) reidile jäämist, et vältida nakkuse levikut linnas.

Prosotsiaalsus omandab erilise tähtsuse sotsiaalsete dilemmade korral, kui vastakuti on ühiskonna kui terviku ja kitsalt isiklikud huvid. Ühiskonna huvide asetamine isiklikest huvidest ettepoole toetab kogu ühiskonna ja selle liikmete heaolu. Prosotsiaalne käitumine lähtub paljuski kuldreeglist „tee teistele seda, mida tahaksid, et teised sulle teeks“ või Immanuel Kanti imperatiivist käituda üleüldiste hea tahte seaduste järgi. Kriisiolukordades tekib palju strateegilisi dilemmasid, mis vajavad rohkem koostööd kui erahuvide eest seismist. Kaks pandeemia-aastat panid ühiskondade prosotsiaalse käitumise proovile ja tõid esile kriisiolukordade lahendamise madalseisu. Usaldus riigi ja selle institutsioonide vastu, mis on prosotsiaalse käitumise aluseks, oli paljudes riikides langustrendis. Selle taastamine ja tugevdamine vajab rohkelt aega ja suunatud tegevusi.

Pärt Peterson on Tartu ülikooli molekulaar­immunoloogia professor.

* Jeffrey D Sachs, Salim S Abdool Karim, Lara Aknin, Joseph Allen, Kirsten Brosbøl, Francesca Colombo, Gabriela Cuevas Barron, María Fernanda Espinosa, Vitor Gaspar, Alejandro Gaviria, Andy Haines, Peter J. Hotez, Phoebe Koundouri, Felipe Larraín Bascuñán et al., The Lancet Commission on lessons for the future from the COVID-19 pandemic. – The Lancet 14. IX 2022.

https://www.thelancet.com/journals/lancet/article/PIIS0140-6736(22)01585-9/fulltext

 

Loe lisaks

Musta luige aasta

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht