Tallinna ja Pärnu kodanike lektüür valgustussajandil

Tõnis Liibek

Üsna julgelt võib väita, et XVIII sajandi Tallinna eliit oli suure lugemuse ja laia silmaringiga. Die Privatbibliotheken in Tallinn und Pärnu im 18. Jahrhundert = Tallinna ja Pärnu eraraamatukogud 18. sajandil. Bearbeitet von Raimo Pullat. Estopol, Tallinn 2009. 160 lk.       Hiljuti ilmus Eesti tuntuima linnaajaloo uurija Raimo Pullati koostatud allikapublikatsioon Tallinna ja Pärnu eraraamatukogudest XVIII sajandil. Tegemist on saksakeelse teosega, mis sisaldab XVIII sajandil ilma testamendita surnud Tallinna ja Pärnu kodanike maise varanduse kohta koostatud varandusinventarides ära toodud raamatute nimekirju. Sellega võtab antud raamat kokku varem publitseeritud Tallinna ja Pärnu varandusinventaride kuue köite  ühe väga informatiivse aspekti, nimelt on ükshaaval üles loetud kõik raamatud, mis teadaolevalt kuulusid XVIII sajandil Tallinna ja Pärnu kodanikele. Nende nimekirjade põhjal on võimalik saada ettekujutust olulistes muutustest valgustusaegses lugemiskultuuris.

Pärast Põhjasõda kasvas ka Eestis kiiresti kirjaoskus ning XVIII sajandi puhul võib siinsete linnakodanike ja maa-aadlike puhul rääkida lausa lugemisrevolutsioonist. 1721. aastal  avati Tallinnas esimene raamatukauplus, raamat muutus üha kättesaadavamaks ega kuulunud enam üksnes vähestele privilegeeritutele. Edaspidi asendus intensiivne lektüür aina enam ekstensiivsega. Kui varem loeti üksikuid olemasolevaid teoseid aina uuesti üle, siis XVIII sajandil kujunes lugemislaud piisavalt rikkalikuks, et keskenduda üha uute teoste lugemisele. XVIII sajandi vältel teisenes ka ilmunud kirjanduse iseloom. Teoloogilise ja teadusliku  kirjanduse kõrval omandas aina suurema tähtsuse ilukirjandus.

Kui veel XVIII sajandi keskpaigas moodustasid ligi poole ilmunud raamatuist teoloogilised teosed, siis sajandi lõpul vaid kümnendiku. Tavapäraseks said eelkõige noortele mõeldud seiklus- ja naistele suunatud armastusromaanid. Selleaegsetest saksa naiste lemmikromaanidest võib mainida näiteks Erziehungsroman’i (kasvatusromaan) žanrisse kuuluvat Friedrich Heinrich Jacobi tundelist „Woldemari” ning Johann Martin Milleri õilsahingelise nooruki elulugu käsitlevat romaani „Siegwart: eine Klostergeschichte” („Siegwart. Kloostrilugu”). Mõlema teosega on võimalik tutvuda ka Internetis „Google books” vahendusel. Vaadeldavas allikapublikatsioonis on ära toodud 17 Tallinna literaadi ja ametniku, 33 käsitöölise, 44 kaupmehe, lisaks nendele ka üheksa Pärnu literaadi-ametniku, sama arvu  käsitööliste ja kaupmeeste eraraamatukogu nimekirjad. Esitatud andmestiku põhjal võib nentida, et käsitöölistel oli keskmiselt vaid 5–7 köidet, kaupmeestel 10–15 ringis. Rohkem kirjasõna leidus aga literaatidel, eelkõige õpetajatel ning raeliikmetel ja ametnikel, kelle pärandi hulgas leidus keskmiselt ligi 100 raamatut. Ülisuurteks loeti sellal juba üle 150 raamatuga raamatukogu.

Eestis leidus aga ka suuremaid kogusid, nõnda oli Tartu ajaloolase  ja justiitsbürgermeistri Friedrich Konrad Gadebuschi kogus üle 3000 raamatu, mis oli sellases kontekstis väga haruldane. Tallinna teadaolevatest XVIII sajandi eraraamatukogudest võib suurimaks pidada professor Georg Solomo kogu, mis koosnes ligi poole tuhandest teosest. Kaupmeestest võib kõige suuremaks raamatusõbraks pidada Diedrich Vermeer nooremat, kellel oli teoseid tunduvalt rohkem kui isegi raamatuköitjatest käsitöölistel.  Ootuspäraselt leidus siinsetes XVIII sajandi eraraamatukogudes kõige rohkem teoloogilist kirjandust ning laulu- ja palveraamatuid. Nii nagu enamasti Läänemere maadel oli üheks loetavamaks raamatuks Tallinnas luteri teoloogi Johann Arndti XVII sajandi algul ilmunud „Vier Bücher vom wahren Christenthum” („Neli raamatut tõelisest kristlusest”). Väga populaarsed saksa autorid olid ka teoloog Gottfried Arnold, teoloog ja filosoof Johann  Franz Buddeus ning pietismi apologeet August Hermann Francke (kelle mõju Eestis on käsitlenud 1920. aastatel Olaf Sild). Teoloogilisest kirjandusest seisis seega esikohal pietistlik kirjavara, mis kui protestantismi uuendamise katse leidis ka Eestis vennastekoguduse liikumise kaudu laialdast vastukaja. Loomulikult ei puudunud raamatukogudest Martin Lutheri teosed. Sagedamini loetud pietistlikeks autoriteks olid veel Johann Hübner, Johann Jacob Rambach ja Johann Anastasius Freylinghausen.

Ka Ain Kaalep on nentinud ilmunud allikapublikatsiooni tähtsust esile tõstes, et tollane pietistlikhernhuutlik maailmapilt ilmneb selgelt juba raamatukogude koosseisust. Sajandi keskpaigast levis aina enam ilmalik kirjandus, näiteks Daniel Defoe „Das Leben Robinson Crusoe” („Robinson Crusoe elu”) ja Voltaire’i „Emilie”, tähtsal kohal olid kreeka ja rooma klassikute väljaanded nagu Cicero  „Orationes”, Ovidiuse „Metamorphosen”, Homerose „Odyssee” jt. Oluliseks lektüüriks kujunes ajalookirjandus – nõnda kohtab Tallinna eraraamatukogudes mitmeid retoorikaja ajalooprofessor Christoph Kelleri ja ajaloolase Hieronymus Freyeri töid. Laialdaselt loeti ka rahvalikke saksa juturaamatuid, näiteks saksa esimest rahvapärast kirjanikku Christian Fürchtegott Gellertit, kes kirjutas mitmeid moraalitsevaid raamatuid näiteks „Das Leben  der Schwedischen Gräfin von G***”. Mõnigi tollastes eraraamatukogudes leiduv raamat pole aga tänapäevani säilinud ning osa omal ajal tuntud autoreid on unustusse vajunud. Filosoofilisest kirjandusest oli XVIII sajandil üheks lemmikautoriks ja eriti naiste seas moes Jean-Jacques Rousseau, kelle teoseid ei leidu aga üheski Tallinna eraraamatukogus.

Tunduvalt hinnatumad olid Tallinna vaimuinimeste seas humanismi õpetlase Rotterdami Erasmuse  tööd. Üllatuslikult ei leia siinsetest raamatunimekirjadest ka prantsuse valgustajate Diderot’, Voltaire’i ja Montesquieu’ ega saksa XVIII sajandi kirjanduse suurkujude Herderi, Schilleri, Goethe, Wielandi ja Lessingu teoseid. Samas võib nentida, et Goethe ja Schiller olid ka Tübingeni XVIII sajandi eraraamatukogudes väga vähe esindatud. Filosoof David Hume’i loomingust võib leida vaid ühe teose Tallinna raamatuköitja Gottlieb Wilhelm Boldti lese  pärandi hulgas, loeti aga näiteks filosoofi ja universaalõpetlast Christian Wolffi ning paremini tunti John Locke’i vaateid. Valgustusajastule iseloomulikult leidub Tallinna kogudes ka arvukalt Göttingeni ülikooli professorite töid (Schlözer, Sartorius, Gatterer, Erxleben jt). Üllatuslikult ei leia siinsetes raamatukogudes märke aga Königsbergi suurkuju Immanuel Kanti teoste kohta, mis ilmusid Hartknochi kirjastuses 1771. aastal Riiaski. 

Üsna julgelt võib väita, et XVIII sajandi Tallinna eliit oli suure lugemuse ja laia silmaringiga. Ei loetud üksnes usutemaatilist kirjandust, samavõrd huvituti ajaloost, filosoofiast, juriidikast, muusikast, astronoomiast, keeleõpetusest, arhitektuurist, kunstiajaloost, matemaatikast, geograafiast, tervishoiust jne. Hinnati reisikirjeldusi ja suurmeeste elulugusid, praktilise väärtusega käsiraamatuid, teatmeteoseid ja leksikone. Mitmekesist kirjavara  võib leida isegi kohalike sadulseppade, möldrite, kellasseppade ja muude käsitööliste pärandi hulgast. Kõige rohkem leidus vaadeldavates eraraamatukogudes siiski teoloogilist kirjandust, valgustuse ideoloogiat ja ajalooteoseid. Valdavalt oli tegemist tõsise sisuga kirjandusega, kuid nii Tallinna vasesepa Carl Wilhelm Goedersi kui Pärnu komandandi Schwengelmi raamatukogus leidus näiteks Molière’i raamat. Samuti võis Tallinna kaupmehe  Martin Heinrich Gebaueri raamaturiiulil leida Shakespeare’i köited. Üsna ulatuslikult loeti ladinakeelset kirjandust, vähesel määral esineb rootsi- ja prantsuskeelseid teoseid. Kuna raamatud olid eelkõige luksusesemed, annavad need muu hulgas informatsiooni eraraamatukogude omanike materiaalse olukorra kohta. Kõigile XVIII sajandi vaimse ja materiaalse kultuuri uurijatele on tegemist väga olulise publikatsiooniga, mis  võimaldab mitmesuguseid interpretatsioone tollaste linnakodanike eluolu ja mentaliteedi vallas.

Eelkõige võrdluses naaberriikidega on võimalik teha ulatuslikumaid järeldusi, näiteks publitseeritud andmeid teiste Läänemere riikide vastavate materjalidega kõrvutades avaneb võimalus täpsemalt määratleda siinse kultuuriruumi erisust ja piire. Ilmunud allikapublikatsioon lõpetab Raimo Pullati aastakümneid kestnud töö,  mille tulemusena on ajavahemikul 1997–2009 ilmunud XVIII sajandi Tallinna ja Pärnu kohta seitse varaloendite köidet, mida võib pidada mahukaimaks kunagi eestlase poolt koostatud allikapublikatsioonide sarjaks. Ilmunud materjalid on leidnud väga positiivset vastukaja nii Eestis kui Euroopas.

Nõnda on viimase köite raamatuajaloolise koondregistri suurt tähtsust esile tõstnud Poola kuulus varauusaja uurija professor Maria Bogucka, tuntud saksa  etnoloogiaprofessor Ruth Mohrmann, saksa juhtiv keeleteadlane professor Helmut Glück Bambergi ülikoolist jt. Tegemist on vaieldamatult olulise täiendusega senistele valgustussajandi kohta ilmunud raamatukultuuri käsitlustele. Avaldatud materjalide põhjal on ilmunud juba mitmeid uurimusi, kuid siiani pole see igaühele kättesaadavaks tehtud materjal kaugeltki ennast veel ammendanud.