Iga armuaeg saab ükskord läbi

Kaarel Tarand

Aina vähemaks jääb põhjusi, mis õigustaksid Laine Jänese püsimist kultuuriministri ametikohal. Õigupoolest ei olegi enam ühtki alles jäänud.      Suhtlemist ja ühist asjaajamist võib küll hoolikalt planeerida,  kirjutada kommunikatsioonistrateegiaid ning korraldada teavituskampaaniaid, aga tegelikult valitseb suhete asemel müra ja mõistmatus. Paberil on kõik tore, kuid ei pruugi toimida. Sest poliitikul on lisaks parteilisele käsuliinile veel ka instinktid. Vaistlikult hoiab ta kellegi poole, tavaliselt ikka selle, kellega suhe poliitikule on ka kasulik, konverteeritav häälteks valimistel või lihtsalt mugavustundeks. Ja see tähendab kellegi teise, tavaliselt kasutuma valikuvõimaluse hülgamist, näiteks nende, kes ei too hääli. Kui instinktid kisuvad mujale, saab paberile pandu järgimisest masinlik tegevus, mis kedagi ei veena. Ja  mõnda veab vaist lihtsalt alt, muutes ta poliitikuna ajutiseks.

Kui kirjanike asemel oleksid puuetega inimesed, näitlejate asemel pangakaardita pensionärid jne, oleks kultuuriminister Laine Jänes tänaseks vähemasti sama täbaras seisus, kui oli tema kolleeg ja erakonnakaaslane enne häbistatult lahkumist sotsiaalministeeriumis. Kirjanikud, näitlejad, maalikunstnikud ja muud loojad on aga töövõimelised isikud, kes üldiselt ei kurda oma eluolu üle ega soovi avalikku kaastunnet äratada, veel vähem avalikult kellegi armust elus olla. Kui üldse midagi, siis soovivad nad kaaskodanikega võrdset ja õiglast kohtlemist  (kuid selle soovigi eest saab peatäie sõimata). Valitsemisala eluterved baashoiakud on ministri tänaseni päästnud, kuid kui kauaks?

Mõni on märkinud, et meie ühiskonnas valitsevat loomeinimeste vastu lausa „proletaarne viha”, mis mõistagi õhkab välja netikommentaariumi avarustest, kust siis mujalt! Aga see väljendus ei ole täpne ei oma algses, antiikses ega ka leninlikus, aheldatud rahvaosale viitavas tähenduses. Sõimab anonüümsus, mille taga võib peituda paberite järgi nii kõrg- kui algharidust, vanust lastest pensionärideni, valge- ja sinikraelisi töökohti.  Kõiki ühendavaks tunnuseks on anonüümsus ja karistamatus, mitte haridus, sissetulek või iga. Kuid see polegi tähtis, igal sõimul on tõukejõud, põhjus, mis kutsub esile tagajärje. Sõimule eelnevad loomeinimeste aktsioonid ja reaktsioonid. Kui kirjanikud pöörduvad ministrite poole ettepanekuga rääkida läbi oma sotsiaalsete tagatiste osas, on tegu kodanikuühiskonna normaalse algatusega, kirjanike liidu juhatuse seisukohalt lausa põhikirjalise kohustusega esindada liikmete huvisid. Samasuguseid pöördumisi on ajuti teinud teisedki loomeliidud, kuid erinevalt kirjanikest ei ole  nad ületanud uudisekünnist ega saavutanud avalikku häbiposti naelutamist. Mulle ei tule ette ühtki muud huvirühma või valdkondlikku esindust, kes oleks saanud meedias nahutada ainuüksi selle eest, et on julgenud valitsuse poole pöörduda. Kui ettevõtjad küsivad valitsuselt miljardikaupa selget raha, saab nahutada valitsus, kes seda piisavalt kiiresti ettevõtjatele üle ei anna. Kui TALO peab valitsusega palgaläbirääkimisi, ei ole kuskil näha pealkirju, mis halvustaksid õpetajate soovi saada töötasu, mis oleks natukenegi lähemal ehitustöölise omale (veel möödunud  aastal). Kultuuriministril oli kirjanike pöördumist kommenteerides paraku öelda ainult, et „Kirjanike liit on üks vähestest, kes pole maksnud kuuekuulist loometoetust – see tähendab, et kirjanike liidul ei ole olnud ühtegi vabakutselist loovisikut, kes oleks vajanud ajutist toetust sissetuleku puudumise tõttu. Tänavu on kirjanike liidule toetuseks antud 680 160 krooni” (Postimees 5. III).

Kõlab nipsakalt ja on selge poolevalik. Ju siis poliitikuvaist sundis ministri valima näo ja nimega isikute (kirjanike) asemel anonüümse „rahva” (kellele ei pea silma vaatama). Meeleparanduseks ehk selgrootuks ümbermõtlemiseks läks ministril peaaegu kaks nädalat, mille järel ta Eesti Päevalehes (18. III) teatas, et toetab kirjanikke ning on seda alati teinud. See ei ole ju ometi siiras! Miks nii? Arvata võib, et kultuuriminister on juba pikemat aega tajunud, et kui tahes korduvalt ta end ka kultuurivaldkonna „omainimeseks” ei nimetaks, tegelikult teda omaks ei peeta. Ja enam ei loodeta ka, et ta nendesamade omade eest valitsuses ja laiemas avalikkuses seisaks, valitsemisala huvisid  kaitseks näiteks riigieelarve koostamise käigus jne. Liiga palju kordi on leidnud tõestust, et kultuuriminister jätab oma töö lihtsalt tegemata või esindab ei-tea-kelle huvisid mingi kultuuriniši põlvilisurumiseks (meenutagem kas või etendusasutuste käibemaksu mullust teemat).

Nagu osutatud, ajuti püüab minister ka meeldida (kuigi hilinenult), näiteks ka Ojasoo-Semperi värskele lavastusele antud kommentaar: „Tark naerab kaasa, rumal vihastab! Mul pole kunstiliste kujundite vastu kunagi midagi. Olen tolerantne inimene. Eks tegelikult ajalugu otsustab kord selle loomingulise  puhangu kaalukuse üle” (Delfi, 12. III). Kommentaari andmise hetkeks oli NO99 lavastust „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” juba nimetatud skandaalseks ja šokeerivaks – milleks siis veel teeselda, et kõik on „nii tore ja armas”? Peatumata siin pikemalt „surnud jänesel”, sest tänase lehe leheküljel 10 arvustab seda põhjalikult Madis Kolk, osutan vaid, et lavastus pole siin põhjus ja ministri seisukoht tagajärg, sest lavastus ise on juba tagajärg, reaktsioon peataolekule ja põhimõttelagedusele kultuuripoliitikas. Või, nagu Urve Eslas õigesti palub: „Kas oleks võimalik, et ministri ametisse määrav erakond  ei suhtuks sellesse kui ühte vähem olulisse ministritooli, mis kellelegi erakonnasiseselt lihtsalt ära anda tuleb? Rääkimata sellest, et kultuuriministri koht ei ole olnud just see, mille pärast erakondade vahel kähmluseks võiks minna” (Postimees 16. III).

Iga kord, kui ametisse pannakse uus kultuuriminister, hellitatakse valitsemisalas lootust, et „ega eelmisest viletsamat enam ei saa panna”, kuid kipub juhtuma vastupidi. Uue ministri suhtes ilmutatakse ülimat heasoovlikkust, kuid mõistlikku tagasisidet see kaasa ei too. Ühtki uut avangut, mis aitaks tasakaalustada  väliskeskkonna muutuste mõju, ministrilt ei tule. Jälle on värske näide võtta kultuurkapitali tulude näol, mis viimase aasta jooksul on eriti kiiresti kuivama hakanud just hasartmängumaksu osas. Ma arvan, et sotsiaalselt tundlike loojate enamus oleks rõõmuga nõus hasartmängimise otsustava piiramisega Eestis kuni täieliku keelustamiseni, kui aga määrataks kultuurkapitalile mingi teine tuluallikas. Aga kui nüüd kasiinomehed teleuudisteski hoiatavad, et tänavu jääb maksulaekumine peaaegu olematuks, oskab minister reageerida ainult väitega, et kuna hasartmängumaksu rahast maksab kultuurkapital Kumu ehituslaenu, mitte projektitoetust ja stipendiume, siis probleemi pole, lepingujärgne kohustus saab täidetud lihtsalt mõni aasta hiljem. Kultuuripoliitika ülemjuhatajalt tahtnuks kuulda hoopis teistsugust avaldust, kus kõlaks selgelt probleemi teadvustamine ning valmisolek kehtivat korda muuta. Ülesandepüstituses pole ju midagi rabavat, mõtteid kulka tulupoole ümberkujundamise üle veeretasid läinud suvel hoogsalt sotsiaaldemokraadid (mille kultuuriminister kuulutas oma avalduses kaevusülitamiseks), korduvalt on see jutuks olnud ka Sirbi  veergudel. Kohast, kust peaks tulema kõige tugevam signaal, valitseb vaikus.

Keegi pole ministrile ette heitnud seda, et ükski 2007. aasta valimislubadus enam ei kehti. Kõik on olukorra muutumisega finantsmaailmas mõistvalt leppinud. Aga kui minister juhtumisi arvab, et koalitsioonilepingu lubaduste täitmine oligi ainus töö ministrina ja kuna neid lubadusi ei saa täita, siis muud tööd peale „esindamise” enam teha polegi, siis on ta küll vale koha peale sattunud. Fassaadi-inimese, nagu praegune kultuuriminister, tüüpiline  käitumine on hoiduda vähegi sügavamatest ja sisulisematest suhetest mugavalt pealiskaudsete kasuks. Ürituselt üritusele purjetades, tervitades ja linte lõigates, avades ja kiites ning vahel koguni laulujuhtimist üle võttes saab sisulist vältida, samal ajal toita ka meediat ja selle kaudu oma poliitilist karjääri. Toredatel sündmustel rõõmsana pildile jäämine hoiab poliitiku rahva südames ja kindlustab hääled valimistel. Fassaadi-inimene loomulikult ei mõtle, et tema tühisõnaline kiitus võib sügava ja mõttetiheda teose loonud kunstnikule solvav või vähemasti tarbetu tunduda. Et võib leiduda  hulgi inimesi, kellele ministri arvamus või kunstimaitse üldse korda ei lähe, veel vähem aga tekitab õnnetunnet või tõstab lugupidamist iseenese vastu ministri puudutus, põsesuudlus või embus. Aga, jah, ringreisidega mööda Eestit, pideva kulgemisega objektilt objektile saab enda silmis ju töökana näida, vältides samal ajal probleeme ja konflikte, raskeid teemasid ja vastikut otsuste langetamist. Vähesed nn töökohtumised kõrgkultuuri iga valdkonna esindajatega on lavastatud pigem seltskonnajuttude veeretamiseks ning kollektiivseks küpsisesöömiseks. 

Kõik see on ohutu. Tõeliseks probleemiks oma valitsemisalale ja ka otsestele alluvatele ministeeriumis muutub minister siis, kui haarab sarvist personaliküsimustel. Varem varjatumalt (näiteks Marika Valgule koha tegemine Doris Kareva ohverdamise hinnaga), Ugala-Alliku-Tammearu juhtumi puhul aga ülimalt avalikus valguses on kultuuriminister Laine Jänes just seda teinud (küll pakuks ta mahlast ainet briti satiirisarjadele!) ning alustanud poliitiliselt kõige kõvemast kivist, mis teatriilmal pakkuda on. Kuidas ta ise selle kohta ütleski vabanduseks – et Alliku tagandamine ei olnud „inimlikus mõttes kõige paremini  korraldatud”.

See oli käpardlikkuse tipp, eriti inimese poolt, kes hoopleb oma CVs mitme peene suhtlemis- ja juhtimiskoolituse läbimisega. Hea ja puhas vallandamine käib nii, et meedia sellest alles nädal hiljem midagi kuulda võib, ja siis annavad ka osapooled kattuvaid selgitusi, mitte ei vaidle leheveergudel. Pole ime, et kogenud Jaak Allikust ministri jõud puhtalt üle ei käinud. Vastupidi, kuigi teatri nõukogu esimehe kohalt tagandatuna, väljus Allik võitlusest kahtlemata võitjana. Selle heitluse üksikasju selgitame ka tänases Sirbis, siin nendin vaid, et kultuur kui eluala sai selle rapsimise käigus jälle kahjustada.  Ministri avantüüri tagajärjeks on Ugala sihtasutuse viieliikmelise nõukogu teatrialase kompetentsi järsk langus. Nõukogust lahkusid teatrimehed Jaak Allik ja Tõnu Lensment, asemele tulid muusikamees Tonio Tamra ja haldusmees Siim Sukles. Mida võitis teater? Ainult juurde tunnet, et oma riigile pole seda teatrit vaja. Ainsa iseseisvusajal renoveerimata suure teatrimajana oli Ugalas seda kibedat tunnet ministri „personalitöötagi” küllalt. Alles paar nädalat tagasi võisid nad näha, kuidas minister Aivar Mäe vägeva käega Peterburis kümneid miljoneid kroone ühte suurde musta auku kühveldama hakkas (ehitavad välismaale  kalli kontserdisaali). Sedasama raha, mida Viljandi teatri jaoks ei ole ega ole.

Etteheiteid ministrile võiks terve ajalehetäie kirja panna, lühike süüdistuskokkuvõte kõlab aga nii: – kultuuriminister ei ole esindanud piisavalt ja edukalt valitsemisala isikute ja organisatsioonide huve vabariigi valitsuse juures ehk poliitilisel tasandil (pole õigusloomet ja pole raha); – kultuuriminister ei ole esindanud valitsemisala huve ega kaitsnud selle head ja ausat nime Eesti avalikkuse ees, vaid asunud kaitse asemel loomeinimeste süüdistajate poolele;  – kultuuriminister on ilmutanud märgatavat ebakompetentsust ja vähest empaatiavõimet pea kõigi kultuurialade ja nende murede mõistmisel, v.a ehk koorimuusika; – kultuuriministri autoriteet tema valitsemisalas on nullilähedane, teda ei aktsepteerita valdkonna poliitilise juhina; – kultuuriminister ei ole suutnud tuua muutust talle eelkäijatelt pärandatud olukorda, luua tühjale kohale kas või primitiivseimatki kultuuripoliitikat.

Laine Jänesele andis kultuuriavalikkus mitte 100, vaid pigem 200 kriitikavaba päeva korralikuks töösserakendumiseks. Tänaseks  on Laine Jänes kasutanud ära juba üle 700 enesekriitikata päeva ministriametis, võttes selle eest vastu soliidset ametipalka. Härra peaminister, Ugala teatriperet parafraseerides on aeg öelda, et valitsus vajab väga selgelt muutusi, et olla suuteline täitma põhiseaduslikke kohustusi ka kultuuri vallas. 

    

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming