„Savoy ball” kui Aivar Tomminga benefit

Tiiu Levald

Alan ProosaPaul ábrahámi operett „SAVOY BALL”: lavastaja GEORG MALVIUS (Rootsi), muusikaline juht ja dirigent LAURI SIRP, kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), koreograaf Antton Laine (Soome), osades URMAS PÕLDMA, MARGIT SAULEP, AIVAR TOMMINGAS, MERLE JALAKAS, AO PEEP jpt, esietendus Vanemuise suures majas 1. XI. Huvitav on jälgida, kuidas on käinud mõne lavatüki käsi meie suhteliselt lühikeses teatriloos. 1892. aastal Ungaris juudi rahvusest pangadirektori perre sündinud Paul ábrahám õppis Budapesti muusikaakadeemias tšellot ja kompositsiooni. Ta komponeeris klerikaalset ja kammermuusikat, käis sõdurina I maailmasõjas, mängis börsil, inflatsiooni tõttu kaotas vara ja istus isegi võlavanglas ning 1927. aastal sai dirigendikoha Budapesti ooperiteatrisse. Ajaloo keerdkäigud viisid ta Viini, Berliini, Pariisi, Kuubale, USAsse ning tema elupäevad lõppesid Hamburgi vaimuhaiglas 1960. aastal. Kas poleks see rohkeid pöördeid täis elulugu põneva libreto materjal, sest kasutada oleks hulgaliselt kauneid meloodiaid! Just nimelt nende omas ajas meeletu menu saavutanud šlaagrite ja operetiviiside, kus meloodiate ja jazzielementide liitmine, vana hea valsi, tango, fokstroti ja pasodoble’i rütmide atraktiivne vaheldumine tõid Paul Ábrahámile kiire ning peadpööritava, kuid kahjuks väga lühiajalise menu Euroopas.

Huvipakkuv fakt on see, et meie teatriloo ere, laulev, koomilise andega näitleja Agu Lüüdik tõi „Savoy balli” Estonia lavalaudadele juba pool aastat pärast Berliini maailmaesietendust (16. IX 1933). Ise mängis ta loo efektseimat Mustafa rolli, kaaslasteks sellised nimed nagu Milvi Laid, Riina Reinik, Konstantin Savi ja noorukesed Ants Eskola ning Kaarel Karm. Dirigent oli Raimund Kull, kunstnik Aleksander Tuurand ja kostüümid tegi Nat Mei. Aukartustäratav meeskond, kui mõelda nende kunstnike edaspidisele loometeele.

Läks ligi 50 aastat, kui taas tuldi Estonias selle loo juurde. 13. V 1982: lavastaja ja ballettmeister (!) Endrik Kerge, dirigent Endel Nõgene, kunstnik Aime Unt ja muusikaline konsultant Viive Ernesaks, orkestratsioon Ülo Raudmäe. Märkimisväärne on fakt, et libretot oli korrigeerinud Endrik Kerge ja laulutekstid tõlkinud Juhan Viiding (!). Seega sündis tookord väga keelenõudlik variant ning muidugi olid teostajad kordumatud isiksused: Helgi Sallo, Jüri Krjukov, Tõnu Kilgas, Katrin Karisma, Endel Pärn, Voldemar Kuslap, Hans Miilberg ja Urmas Kibuspuu.

Ja nüüd siis taas 27aastase pausi järel „Savoy balli” esietendus Vanemuises (1. XI) Georg Malviuse (Rootsi) lavastuses ja Lauri Sirbi dirigeerimisel.

Kuna ajakirjandusest on eelreklaamis läbi käinud pidev teema – kuivõrd sööbis meelde 1981. aasta lavastusest Jüri Krjukovi Mustafa osatäitmine, siis inspireeris see võrdlema kogu lavastust. Kuna olen tihe draamaetenduste külastaja, siis julgen väita, et Mustafa roll oli Krjukovi pikas õnnestunud rollide reas üks meeldejäävamaid vaid seetõttu, et see sai teoks kõigele lisaks muusikalises kontekstis: ilmsiks tuli kordumatu näitlejaisiksuse äärmine musikaalsus, stiilitunne ning lavaline liikumisnõtkus. Ning ei iialgi maitselagedust! Viini klassikalise opereti malle järgiv „Savoy ball” eeldab kõigilt just neid kriteeriume. Peaosatäitjatelt kindlasti väga head vokaalset pagasit ja partii tessituurilist sobivust.

Jääb täiesti mõistetamatuks, miks valiti Urmas Põldma kui kõrge tenor Aristide’i osatäitjaks, kui meil on olemas rikkalik baritonide plejaad just seda rolli silmas pidades: René Soomi ja Taimo Toomastiga eesotsas. Pidev „istumine” baritoni registris seab laulja väga ebamugavasse olukorda ning tekitab mitmes numbris ebamugavust. On ju Urmas Põldma oma suhteliselt lühikese lavakarjääri jooksul laulma pidanud juba igat sorti muusikat, sest ta on musikaalne ja oma lavaolekuga küllaltki plastiline, suur lisaväärtus on tema koomikuanne.

Margit Saulep on seni säranud põhiliselt subreti rollides – Saulepil on kauni tämbriga koloratuursoprani kalduvustega hääl, tema lavaline liikumine on graatsiline ning temast õhkub saali naiselikku malbust. Kuna selles rollis on näitlejal võimalus avada ka sügavamad tundevärvid, siis oleks lavastaja abiga neile kindlasti võimalik olnud anda suuremat kaalu. Kuna vokaalpartiis on küllalt palju sellele hääleliigile omast madalat registrit, siis tuleks vahest otsida mahlakamat värvi ka kõnehäälele. On ju tegelikult Straussi „Nahkhiirest” pärit süžeelaenud nii tuntavad, kuid kindlasti on need oma põhiolemuselt ka igavikulised. Praegu jäid kontrastid liiga leebeks. Oli ju see „enesepaljastuse” stseen, kus naine julgeb seltskonna ees kaardile panna oma ausa nime, kindlasti ka üks päevakajalisi põhjusi, miks see operett nii menukas oli.

Merle Jalakale sobib Daisy roll kindlasti väga: tema kerge lüüriline hääl lendab saali, ta on kergejalgne ning särtsakas. Kuid on üks „aga” – vist tasuks jätkata veel otsinguid tantsulises küljes ja kehahoiakus. Midagi pole teha – Katrin Karisma tõstis selle rolli malli omas ajas nii kõrgele tõestamaks, et ka näitlejaharidusega inimene võib perfektselt vihtuda nii tšarlstoni kui isegi stepptantsu – sest selle stiili kuningannana ju Daisy lavale meestantsijate poolt kantakse!

Paljutõotavana mõjus Tanel Jonase episoodiline „elu suure seikluse” otsija roll. Midagi meenutas temas eelmises lavastuses nähtud Urmas Kibuspuud – ehk see mingi hingestatud „süütus”? Helen Hansbergi Tangolita mõjus atraktiivselt, hääleliselt uskumatult mahukalt, küll aga tasuks lihvida liikumist, on ta ju tantsijanna rollis.

Võtan julguse kaasa rääkida tantsulistes episoodides ja kunstniku loodus, ja kirjeldan paari sõnaga etenduses valitsevat vastuolu. Kunstnik on leidnud väga meeleolu loova vahendi: meid kutsutaks justkui lehitsema albumit pulmareisi fotodega, kostüümide värvitoonid on soojad ja naiste kleidimoed glamuursed. Tantsujoonistes aga valitseb teatud stiilitus, ilmselt pole koreograafi isiklik edukus ja suunitlus show-tantsu, rütmivõimlemise, sünkroonujumise jne valdkonnas kaasa aidanud usaldusele helilooja pakutusse.

Ja nüüd siis loo pealkirjas sisalduva juurde. Asi pole mitte üksnes selles, et Aivar Tommingas Mustafa rollis on erakordselt ainulaadne, kindlasti kordumatu nähtus meie teatrilaval, vaid tal on samuti stiili- ja mõõdutunnet kõiges, mis ta laval teeb! Ta on kindlasti absoluutselt teine tüüp, kui oli Jüri Krjukov, kuid ta täidab samuti lava, hoiab pilku endal ning tal on väga meeldiv lauluhääl. Kindlasti jääb see „Savoy ball” pikalt lavale just tänu Tomminga mõnusale humoorikusele ning tema ja Merle Jalaka särtsu täis duettidele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming