Nargen Opera elust Kuu peal

Mirjam Tally

25. II esietendus Nargen Opera selle hooaja teine Haydni ooper ?Elu Kuu peal?. Kõnelesime dirigent Tõnu Kaljuste ja lavastaja Andrus Vaarikuga lähemalt selle ooperiga seonduvast tööprotsessist.  

Jälgisin teie lavastuse proovi ning mulle tundub, ka selle Haydni ooperi lavastus on teostatud üsnagi minimalistlike vahenditega nagu ka eelmine Haydni ooper ?Üksik saar?, mille lavastas Priit Pedajas.

Tõnu Kaljuste: Neid kahte ooperit on siiski raske kõrvutada, nad on niivõrd erinevad. Eks selliste vahenditega ole püütud anda märku niisugusest asjast nagu Kuu-utoopia. See oli juba Haydni ajal populaarne metafoor ja hiljemgi, et on niisugune maa, mis on loonud endale heaolu- ja õnneunelmad. 1970ndatel ilmus palju Kuu-utoopiate kirjandust, leian, et see on aktuaalne ka tänapäeval ? kujutlus sellest, et kusagil meist kaugel on midagi paremat. On väga inimlik tunda, et kusagil on midagi väga ideaalilähedast. Või et mõni inimene on täiuslik. Kuu on mingi ideaalsuse kehastus ja unistus.

Sü?eed alguses lugedes võib tunduda, et see on ülimalt lihtsakoeline: kusagil on ärimees, kellel on kaks tütart, kes on vaja mehele panna. See on siiski kõrvalliin peaideele, mis selles loos on. Esimene vaatus on maa peal, kõikide oma probleemidega, siis tekib võimalus lennata Kuule.

Juba Haydni ajal?

Tõdedest arusaamine on massidele kogu maailmas alati väga raske, inimesi võib lollitada. Tuleb üks pseudotegelane ja väidab, et ?asi on nii?, ja inimesel pole aega, võimalust, teadmisigi neid väiteid kontrollida. Kõik tuleb meile mingisuguses pakendis kätte. See on mingis mõttes väga eluline asi, kuidas siin ooperis üks pseudoastroloog vanahärrat alt veab ja talle tõendab, et Kuul on elu. Siin on väga oluline jälgida Haydni muusikat, mis ta sinna on sisse pannud. On edasi antud hetk, kuidas sel vanahärral kogu maailm piltlikult öeldes kokku variseb. Ta tõesti uskus, et midagi sellist on olemas. See on ränk asi.

Ooperi määratlemine koomilise vms ?anri alla ei pane Haydni puhul asju n-ö pitseriga paika, originaalpealkirjas on see ooper ?anrimääratlusega ?lustlik draama?. Seal on tõesti hea ?kild? ja lustlik draama sees, mis mulle meeldib.

Nargen Opera eelmine Haydni ooper ?Üksik saar?, mille ?anrimääratlus on ?tõsine ooper?, oli ju ka tõsidusest üsna kaugel.

Täpselt. Tihtipeale autorid annavad mõista hoopis teisi asju, näiteks ka Tätte ?Laterna? puhul oli nii. Haydn aga muheleb vaikselt igas situatsioonis. Helge, heatahtlik muie on sees. Ta vaatab seda maailma toreda, lihtsa pilguga.

Sel hooajal tuleb Nargen Operal ettekandele kolm Haydni ooperit. Mis printsiibil te need välja valisite?

Kolmas on ?Armida?. Võimalik, et teeme ka Haydni kantaate Esterházy perioodist, need on nagu miniooperid, sket?id. Printsiip on just see, et on kammerooper, lühiooper, millel on poeetiline alge, ning Haydni stiililised ja vormilised ?nõksud? on minimaalses vormis sees. ?Armida?, viimane kolmest ooperist, on heroiline draama. Nii et kõik kolm on erinevad: poeetiline jutustus, lustlik draama ja tõsine, heroiline draama. Haydni juurde peab ikka sisemise puhtuse ja siirusega minema, et koomilises draamas leida see tõsine noot, et näha seda koomilist draamat tõsiselt ? siis võib see näida väga tähendusrikas.

Ja kõik need kolm ooperit on eesti keelde tõlgitud?

Jah. Muusikateatri-taolises situatsioonis ma ei kujuta ette ausamat vahekorda publikuga. Kui sa tahad tõeliselt rääkida loost, kõige siiramas keeles, siis on selleks ikka emakeel. Kui on tegemist teatriga, siis tõlgitakse asjad ikkagi ära, ka mujal maailmas. Iseasi on plaadistustega. Kui ma tahan suhelda publikuga, siis on tähtis teha seda emakeeles. See arendab ka lauljat: laulja ei valeta laval, ta saab panna oma emotsiooni foneetikasse. Igal eestikeelsel sõnal on oma kõla, millele muusikateater paneb oma koolilise aluse.

Kui hakata maneeritsema keeles, milles sa ei mõtle, siis ei jõuagi teatri ürgalgeni. Siin on ka nii palju retsitatiivi, et kogu aeg subtiitreid lugeda muutuks naeruväärseks. Näitlejale on oluline, et publik reageerib igale tema ?estile ja miimikale. Sama ka keelega. Seega pole nendes lavastustes ooper mitte hääle näitamise koht, vaid on sisu, näitlemiskunsti, idee ja teksti teenistuses.

Teil oli plaanis moodustada Nargen Opera trupp, kindel tuumik, kellega koos töötate. Kaugele te selle mõttega olete praeguseks jõudnud?

Meil on trupis kaks lauljat, Kädy Plaas ja Helen Lokuta. Naissaare ooperis (Nargen Opera tõlkes ? M. T.) peavadki ju naised olema (muigab).

Kuidas sündis koostöö Andrus Vaarikuga, tema kui lavastajaga?

Ta on inimesena väga helge ja koostööaldis. Mulle soovitas teda Ülle Kaljuste. Meile on väga oluline, et inimesel oleks soov tegeleda rohkem näitleja psühholoogiaga. Et lauljad, kes lähevad lavale puht muusikaliste ülesannetega, saaks veidike aimu psühholoogilisest tagamaast. Et algaja saaks näitleja psühholoogilise tunde kätte. See pole sugugi lihtne ülesanne algajatele lahti seletada.

Andrus Vaarik, kuidas teie oma kontseptsiooni kommenteerite? See on ühtlasi ka teie esimene ooperilavastus.

Tõnu Kaljuste kutsus mind seetõttu, et oleks lavastaja, kellel on niisugusele asjale värske pilk. Ma ei pea ennast lavastajaks, lavastamine on minu jaoks erandlik sündmus, kuigi olen viimased paar aastat ka lavastanud. Ma juhatan lauljaid ka, nagu ma juhataks näitlejaid. Ma püüan neile abiks olla umbes nõnda, et kui mina mängiks seda osa, siis teeks ma nii ja nii.

See lavastus on veidi lakooniline, osalt põhjusel, et mõnedki lauljad on esimest korda teatrilaval. Mul puudub see taak, rutiin, et mismoodi peab mingit asja lavastama. Miks ei võiks ooper olla demokraatlik teatrivorm? Olen alles nüüd, prooviperioodi lõpul, hakanud tajuma klassikalise ooperi võimalusterohkust. Raamid ja reeglid teevad vabaks, kui need raamid ja reeglid saavad selgeks, ja see on meeletu vabadus. Raamides vaba olla ? see on ime.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming