Siidilipp ja hõbepurjed – üks laulupidu üle vee

Anne Prommik

Naissaare I laulupeo „Paadi puudutus” peakontsert 28. juunil Naissaare Lõunakülas Omari küüni Hellerella aias. Collegium Musicale, segakoor Huik, segakoor Head Ööd, Vend, kammernaiskoor Sireen, Eesti Filharmoonia Kammerkoori meeskoor, ERRi segakoor, Prangli ja Kihnu lauljad, Georg Otsa nimelise muusikakooli keelpilliorkester. Dirigendid Ülle Tuisk, Tiiu Sinipalu, Kaspar Mänd, Endrik Üksvärav, Hirvo Surva, Heldur Harry Põlda, Tiinamai Keskpaik ja Maria Michelson, kunstiline juht Tõnu Kaljuste.

Naissaarelt on pidanud inimesed lahkuma võõra sõjaväe eest kaks korda. Tõnu Kaljuste arvab, et jäägu kaks ilma kolmandata: „Ülistagu Naissaare I laulupidu kooslaulmise kunsti ja saarel elu taaskehtestamist!”

Seljakotid selga ja Lennusadamasse! M/S Monica, Naissaare laulupeo ametlik alus, topiti täis suusajopesid ja talvesaapaid, kootud mütse ja villakapukaid. Eesti suvi, siin me oleme! Õhtupoolik Naissaar tervitas randujaid ereda päikesega, liiv lumivalge ja meri eresinine nagu kammernaiskoori Sireen kahisevad seelikud. Igal sammul teretasid tulijaid koorid, kaskedega ehitud traktori roolist aga hüppas välja linase särgiga Naissaare valitseja ehk Tõnu Kaljuste ise. Publikule jaotati Jaan Tätte „Hümni” noodid ja kästi kolmekilomeetrise rongkäigu ajal selgeks õppida. Koorid lõid laulu lahti, kampsunid kooriti seljast ja marsiti soojas suveõhtus otse Omari küüni. Suitsulihalõhna levitasid sõbralikud hernesupipotid, kontorirott nuusutas lillatavaid tõrvalilli ja imetles heldinult koorilauljate karikakrapärgi. Kolleeg oli hoiatanud Naissaare koledate sääskede eest ja lahkesti kaasa andnud neoonrohelise naerunäopildiga sääsetõrje plaastrid, aga ei saatnud vanajumal putukapoegagi, kelle peal seda imerelva katsetada.

Kui laulupeomõte välja käidi, helistas Tõnu Kaljustele 86aastane proua, kes mäletab veel hästi, kuidas Naissaare koor tegi ettevalmistusi 1938. aasta üldlaulupeoks. Toona polnud saarel klaverit, dirigendil oli klarnet ja sellega õpetas ta kõigile partiid selgeks.

Nüüd seisis keset Hellerella õue elektriklaver, aga esialgu tehti muusikat sellele häält sisse löömata. Ja veel kuidas tehti! Heledasti ja hästi kõlasid puhtad a cappella koorid Hellerella aias, kuhu küüni plaanitud kontsert ilmataadi austamiseks kolis. Aias, kus on niisama tore ringi vahtida või siledal puupingil külitada, istekohta jätkub kõigile, kuuleb lauljaid ilma võimenduseta igasse nurka. Isegi kaugemasse soppi, kus neli majakest kõrvuti, uksed haagis, sildid kenasti peal: sopran, alt, tenor, bass.

Kui ette astus Head Ööd, Vend ja käed tõstis helilooja Pärt Uusberg, siis toimus võluvalt ebaperformatiivne suitsupääsukeste etteaste, kes lauljate pea kohal sümmeetrilisi ringe sooritades rütmiliselt kaasa vidistasid. Balanss oli ideaalilähedane, efekt totaalne.

Rääkimata sellest, et koorid laulsid kõik hästi – igaüks tegi oma võimete järgi parima. Uhke tunne kohe oli kuulata. Näiteks Sireeni, kelle solist Merylin Poks näitas kaunist ja puhast flöödiregistrit. Segakoori Huik paika timmitud tämber torkab samamoodi silma nagu lipupunased sukad lauljannade jalas. Laitmatult välja töötatud strihhe mainimata (dirigent Kaspar Mänd). ERRi segakoori (Hirvo Surva) ette aga astus üllatusesinejana end viimati võimeka tenorina näidanud Heldur Harry Põlda. Üllatajad sellega ei lõppenud. Kuna EFK naised olid sõitnud Saksamaale Rheingau muusikafestivali avama, olid mehed omapäi jäetuna ülekäte läinud ja lustisid, täis operetlikku särtsu, eriti meeskvartett koosseisus Raul Mikson (I tenor) Kaido Janke (II tenor), Rainer Vilu (bariton) ja Henry Tiisma (bass). Ooperites kaasategemine pole teps mitte halvasti mõjunud.

Kihnu körtidega näitsikud aga õhutasid publikut kaasa laulma ja ei jäänudki pingilised häbisse. Tantsu lõid neidised kihnlaste kombel, mehemoodi. Prangli lauljaid aga oli laval üldse igasugu masti, oma pillidki ligi võetud. Ette astus kaks vaevu meetripikkust noorsandi, aga kus kukkusid eestlaulma! Publikul oli juba hääl lahti ja võlgu ei jäädud. Mida tuntumate viisidega pidu jätkus, seda suuremaks koor paisus. Tööle tulnud ajakirjanik minetas viimasegi objektiivsuse, meel tikkus härdaks ja hing mesipuu poole. Vot see on õige laulupidu, kus viimne kui osaleja kaasa laulab! Kolm kilomeetrit harjutatud lõpulaul orkestriga uhkesti ette kantud, võis asuda tantsu lööma. Hetkega põrand täis. Saarel enam vanasõnad ei kehti: saab kohe vedama ja siis ka pidama. Veoautokastist Monica pardale toimetatud peolised tänasid eestlase praktilist meelt ja tõmbasid vatijoped ülestikku selga, imetlesid loojangukumas kaugenevat Terra feminarum’it. Ees kumasid suurlinna tuled, kaldalt lõid dirigentide käed hüvastijätuks kahe peale. Laevalael nelja tuule käes õõtsus väsimatu koor, õpetades nende hulka istuma sattunud tõmmuihulisele turistile „Tuljakut”. Laulis, nii et silmad ja hambad välkusid. Need on need valged ööd!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming