Pilt kui ühiskonna kehakeel

Mida näitavad PISA testi kommunikatsioon ja haridusteemad Eesti meediapildis

MERIKE KAUNISSAARE

Meedia infovoogu visualiseeritakse kiires tempos. Meedia on multimodaalne,1 teabeedastuses on pilt üha olulisem ja pildil on omadus tekitada reaalsuseefekti.2
Nähtavus, selle modaalsus ja vähe- ning mittenähtavus on kommunikatsioonis keskne märk, mis on tihedalt seotud hinnanguga info olulisuse kohta. Meedial on enese ja teiste refleksiooni funktsioon, millega konstrueeritakse maailma ja taastoodetakse ühiskonna soolist süsteemi. Soolisust saab vaadelda võimusuhtena. Muutused ühiskondlike suhete korralduses toovad muutusi võimu kujutamises.3 Suurem võim tähendab suuremat võimalust avalikkuses sõna saada.4

Mida näeme pildil? Ei midagi erilist, sest pilt on harjumuspärane: õpetajate päeva puhul on portreteeritud noort edumeelset meest, „lihtsalt naisõpetajat“ seljaga ja eeskujulikku kooli, kus on tehtud hea remont.  Äsjase õpetajate päeva puhul ilmunud artiklite juurde valitud fotod esitasid valdkonda sama mustri järgi kui uurimuses. Ekraanitõnnised (EPL, 2. X; EPL, 2. X; PM, 3. X)

Mida näeme pildil? Ei midagi erilist, sest pilt on harjumuspärane: õpetajate päeva puhul on portreteeritud noort edumeelset meest, „lihtsalt naisõpetajat“ seljaga ja eeskujulikku kooli, kus on tehtud hea remont. Äsjase õpetajate päeva puhul ilmunud artiklite juurde valitud fotod esitasid valdkonda sama mustri järgi kui uurimuses.
Ekraanitõnnised (EPL, 2. X; EPL, 2. X; PM, 3. X)

Nähtavus on võimu instrument
Uudisvoo visualiseerimise puhul pakub soolisus huvi, kuna eesti keeles ei ole sugu, aga pildilolijal on. Piltidel tegutsevad mehed ja naised. Pildid naistest-meestest asetuvad erineva sisu ja konstruktsiooniga mustritesse ning annavad meile teavet sellest, kes mida teeb või ei tee. Seega on tähtis uurida pilte soolisest aspektist, kuna see kannab olulist tähendust, sugude kujutamise kaudu luuakse pidevalt ühiskonna uut normaalsust ja valmistatakse ette muutusi.
Uurimuses „Päevalehe ajakirjandusfoto-pildistu kujunemine“5 vaatlen ajalehe Postimees/Edasi/Postimees viimase saja aasta pildivalikut. Ajalehepilt muutus mõlema suure sõja puhkedes. Teine suurem struktuurne muutus toimus iseseisvusaja tulekul – mõlemal juhul kadusid naised pildilt.
Kui 1985. aastal oli Edasi lehepiltidel kujutatud inimeste sooline proportsioon 45% naisi, 55% mehi, siis 1990ndate alguses taandus see vahekorrani 84% mehi, 16% naisi (1993), see tähendab, suhteni 6/1, kus kuue tähtsa mehe kõrval oli see üks naine saanud kas Nobeli auhinna või valitud üleilmseks missiks.6

Mida näeme pildil? Ei midagi erilist, sest pilt on harjumuspärane: õpetajate päeva puhul on portreteeritud noort edumeelset meest, „lihtsalt naisõpetajat“ seljaga ja eeskujulikku kooli, kus on tehtud hea remont.  Äsjase õpetajate päeva puhul ilmunud artiklite juurde valitud fotod esitasid valdkonda sama mustri järgi kui uurimuses. Ekraanitõnnised (EPL, 2. X; EPL, 2. X; PM, 3. X)

Mida näeme pildil? Ei midagi erilist, sest pilt on harjumuspärane: õpetajate päeva puhul on portreteeritud noort edumeelset meest, „lihtsalt naisõpetajat“ seljaga ja eeskujulikku kooli, kus on tehtud hea remont. Äsjase õpetajate päeva puhul ilmunud artiklite juurde valitud fotod esitasid valdkonda sama mustri järgi kui uurimuses.
Ekraanitõnnised (EPL, 2. X; EPL, 2. X; PM, 3. X)

Kui muutub sotsiaalne süsteem, muutuvad ka arusaamad, milliseid tegutsevaid subjekte pildiliselt esitada. Eesti riigi taastulek muutis normaalsust nagu sõdagi ja oli domineerivalt maskuliinne. Naised välistati kiiresti ja järsult võimupositsioonidelt, nendega seotud teemad ja esindatavad valdkonnad hinnati tähtsusetuks – naised suruti reklaamisfääri objektideks, popkultuuri esindajateks.
Maskuliinse eliidi domineeritud meedia taastoodab mehi eelistavaid süsteemisiseseid valikukoode ning diskursiivset korda, kus sotsiaalses süsteemis naiselikuks peetud valdkonnad hinnatakse refleksioonis ebaoluliseks.7 Naised piltidel kaotasid subjektsuse.
Praeguseks on tavapärane sooline suhe suurte päevalehtede ajalehepiltidel kolm-neli meest versus üks naine. Naistegelaste osa meediatekstides jääb ka mujal 20–30% piiresse.
Artikli pealkirja, pildi ja pildiallkirjaga luuakse kontseptsioon. Uudismeedias väljendatakse ajakirjandusvabaduse ja neutraalsuse kontekstis toimetuse hoiakuid pildivalikuga – just pildi osaks näib olevat olla ühiskonna väärtushoiakulise kehakeele väljendaja. Mida sõnades ei ole poliitiliselt korrektne edastada, seda ütleb pilt, kusjuures pilt ja sõna võivad rääkida nii erinevat kui ka vastupidist juttu.
On huvitav jälgida, kuidas konstrueeritakse normaalsust, ja seda konstrueeritakse pidevalt. Eriti vähe aktsepteeritakse naisi oluliste teemade esitajana.8 Pilt „normaliseerib“ sooneutraalse tekstireaalsuse ja jätab naised välja. Ühel hetkel ongi normaalne, et naised ei võta sõna, et nad on pildil vaid meestele silmailuks ning hädade, haiguste ja kurioosumite näitlikustajaks.
Kui naised ei ole nähtavad ja on meedias tugevasti alaesindatud, oleks olukorra loogiliseks selgituseks naiste vähesus tipus, sest meedia visualiseerib eelkõige väljapaistvad tulemused, olulised ametipostid, nähtavad isikud. PISA testi kommunikatsioon ja haridusteemad Eesti meediapildis näitavad, et edukas olemisest ei piisa, edukas naine ei ole ikkagi nähtav.

Mida näeme pildil? Ei midagi erilist, sest pilt on harjumuspärane: õpetajate päeva puhul on portreteeritud noort edumeelset meest, „lihtsalt naisõpetajat“ seljaga ja eeskujulikku kooli, kus on tehtud hea remont.  Äsjase õpetajate päeva puhul ilmunud artiklite juurde valitud fotod esitasid valdkonda sama mustri järgi kui uurimuses. Ekraanitõnnised (EPL, 2. X; EPL, 2. X; PM, 3. X)

Mida näeme pildil? Ei midagi erilist, sest pilt on harjumuspärane: õpetajate päeva puhul on portreteeritud noort edumeelset meest, „lihtsalt naisõpetajat“ seljaga ja eeskujulikku kooli, kus on tehtud hea remont. Äsjase õpetajate päeva puhul ilmunud artiklite juurde valitud fotod esitasid valdkonda sama mustri järgi kui uurimuses.
Ekraanitõnnised (EPL, 2. X; EPL, 2. X; PM, 3. X)

Kui 2013. aasta sügisel esitleti järjekordse PISA testi tulemusi – Eesti on maailma tipptasemel – ja niisugust edu saavutanud valdkondi ei ole palju; naised on haridusvaldkonnas nii eksperdid kui töötavad koolidirektorite ja heade õpetajatena, siis näis see just õige teemana, et uurida, kas naiste ja nende töötulemuste nähtavus korreleerub tähelepanuväärsel tasemel nende ekspertsuse9 ja testiga mõõdetud eduga.
Mida saame pildivalikust järeldada? PISA testi tipptulemuste avalikustamisele suurtes üleriigilistes väljaannetes järgnes suur hulk mees-koolidirektorite ja -kultuuritegelaste sõnavõtte, kes väljendasid eelkõige rahulolematust haridusvaldkonna olukorraga. Eksperdina võtsid sõna mehed. Sõna võtnud eksperte, kes olid esitletud nime ja portreega, oli selleteemalises infovoos suhtes viis meest / üks naine. Esile toodi parimaid noori meesõpetajaid ja avalikku diskussiooni olulisimaks küsimuseks tõusis väikeste poiste kehvad tulemused, kusjuures poiste probleemide näitlikustamisel kasutati ka tütarlaste pilte.

Edus on eelisnähtavad mehed
PISA testi tulemuste taga seisnud õpetajaskonna, kellest 85% on naised (TALIS-uuringu järgi on keskmine õpetaja 48aastane naine, Eesti on naiste arvult haridussüsteemis Euroopa tipus10) hea töö ei kajastunud valdkonna silmapaistva edu pildilises meediaretseptsioonis kuigivõrd. Eeskujulikku kooli näitlikustas inimesteta koolikeskkond. Kui naisõpetaja oligi pildil, sulandus ta interjööri, oli klassi sügavuses, selja või küljega, esitatud pildipanga pildiga, nimeta. Ta on „kool, MIS õpetab“, võrdväärne sisseseadega – ja mitte nime ja näoga persoon. Mitte ühtegi nime ja näoga esile toodud naisõpetajat suurtes väljaannetes ei esinenud. Ekspertidena on naiste (ja tüdrukute) saavutused teemana ja nad ise isikuna nähtamatud.
PISA meediakommunikatsiooni uuring haakub Tiiu Kuurme ja Gertrud Kasemaa uuringuga,11 kelle küsitluse kohaselt on nii poiste kui ka tüdrukute arvates poisil koolis parem ja samal ajal teavad mõlemad „õigesti“, et kõigi võimalused on võrdsed. Vastavalt 2009. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringule tajub enamik inimesi meeste positsiooni võrrelduna naiste omaga jätkuvalt paremana, samuti on levinud võrdväärse ühiskonna kuvand: üle kolmandiku usub, et Eestis on naised ja mehed võrdsed, ehkki naised ise on selles osas skeptilisemad.12
Võimalused eduks on võrdsed, võimalus edus nähtav olla on võrdne, tüdrukud ega poisid, mehed ega naised ebavõrdsust ei näe. Meedianormaalsuseks on aga see, et edus on mehed eelisnähtavad ka siis, kui edu taga seisavad absoluutses enamuses naised.
Me näeme seda normaalsust, mida oleme harjunud nägema, sellisena, nagu me seda õigeks peame ja nii, kuidas me tahame seda näha. Kuigi haridustöötajad on enam-vähem kõik naised, ei pea nad enda arvamust tähtsaks ega võta sõna. Kuigi naised on saavutanud „oma valdkonnas“ olulise edu, on nähtavad „naiste valdkonna“ eksperdid mehed ja mehed-eksperdid on olukorraga, s.t saavutatuga rahulolematud. Ehk vajab nende maskuliinsus feminiinses keskkonnas rahulolematusega kinnitust?
Tegelik elu ja soolised mustrid lahknevad väga olulisel määral: tõstavad esile mehi ja taandavad naisi. Ka meediateoreetik Denis McQuail on juhtinud tähelepanu asjaolule, et meediarepresentatsioonis paistab tegelikkus meeste vaatepunktist nii kujutatud meeste ja naiste arvult kui ka esitusviisilt.
Maailm liigub selle poole, et me peame endale aru andma, mida tahame piltidega esitada ja millist mõju saavutada. Maailmapilti, milles „normaalsuse“ konstrueerimist märgatakse ja selle kohta küsimusi esitatakse, mahub rohkem võimalusi. Sooaspekti vaatlevate uuringute kaudu saavad nähtavaks ühiskonna teadvustamata pidurdusmustrid. Nende nähtavaks tegemise ja uurimise kaudu võime ise avada rohkem võimalusi ja laiendada piire ning püüda olla ühiskonnana täiesti vastavas tasakaalus nii reaalsuses kui ka seda kujutavatel piltidel.
Kas haridusedu subjekt peab olemagi nähtamatu?

1  Kress, Gunther; van Leeuwen, Theo. Multimodal Discourse. The modes and media of contemporary communication. London, Arnold, 2001.
2  Bourdieu, Pierre. Televisoonist. Loomingu Raamatukogu, 1999, 30.
3  Scott, Joan W. Sugu: kasulik kategooria ajaloo analüüsiks. Ariadne Lõng, 2008, 1/2.
4  Foucault, Michel. Teadmiste arheoloogia. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.
5  Merike Kaunissaare. Päevalehe ajakirjandusfoto-pildistu kujunemine ajalehe Postimees/Edasi/Postimees näitel (1940-2010). Juhendaja Maarja Lõhmus, ilmumas kogumikus „Ajakirjandus 1940–2005: inimene, kultuur, võim“. Tartu Ülikooli Kirjastus.
6  Merike Kaunissaare. Pildiline pöördumine vabadusse. Ajakirjandusfoto sisu muutumine soolisest aspektist ajalehes Edasi/Postimees 1985–2005. Ariadne Lõng, 2012, 1.
7  McQuail, Denis. McQuaili massikommunikatsiooni teooria. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000.
8  Pilvre, Barbi. Naiste meediarepresentatsioon Eesti ajakirjanduskultuuri ja ühiskonna kontekstis. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011.
9  Näiteks Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi töötajaskonna sooline suhe on veebilehe andmetel ca 5 naist / 1 mees
10  Übius, Ülle; Kall, Kairit; Loogma, Krista; Ümarik, Meril. Rahvusvaheline vaade õpetamisele ja õppimisele. OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS 2013 tulemused. SA Innove, 2014.
11  Kuurme, Tiiu; Kasemaa, Gertrud. Soolised eelised ning sooline normaalsus koolis ja ühiskonnas eesti kooliõpilaste tõlgenduses. Konverents „Saatused ja staatused: soolisuse mõtestamine postsotsialistlikus Eestis. Tallinn, 2015.
12  Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar