Naiste emantsipatsioon Eesti NSVs ja Taanis – kaks maailma plakatite kaudu

Filmirežissöör ja kirjanik Kadri Kõusaar, kunstnik, EKA professor Liina Siib ja Taani radikaalfeminist Lisbeth Jørgensen vestlesid naiste emantsipatsioonist Ida- ja Lääne-Euroopas.

BARBI PILVRE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Näitus „Naised plakatitel“ Maarjamäel Eesti Ajaloomuuseumis kuni 21. V 2023.

Kas aastatel 1945–1990 Nõukogude võim emantsipeeris eesti naised või oli see aeg okupatsiooni tingimustes ainult viletsa olme vaevaline üleelamine, topelttöökoormus palgatööl ja kodus ning ideoloogiline ajupesu naiste iseseisvuse teemal üdini patriarhaalses süsteemis?

Nõukogude Eesti, Hiina ja Taani naisõiguslike plakatite näitusel Maarjamäe lossis enne peatselt algavat mõttevahetust ringi vaadates tegin juttu kunstiakadeemia professori Liina Siibiga ja ühtäkki jõudsime ühiste lapsepõlvemälestusteni: meil on sama sünniaasta ja mõlemaid oli murdeeas tiivustanud vene nõukogude kirjaniku Jelena Iljina raamat „Neljas kõrgus“ (1967, viimast korda ilmus eesti keeles lausa 1985!) ja selle peategelase Gulja Koroljova arengu, eneseületamise, edu ja hukkumise lugu.

Selline oli tagapõhi Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajal lääne feminismiga tutvudes – olles indoktrineeritud või vaktsineeritud nõukoguliku naiste emantsipatsiooni mõttega juba varasest lapsepõlvest – mõjus feminism uudse ja huvitavana, sest keegi ei olnud eesti kultuuriruumis naise positsiooni niimoodi analüüsinud, samuti näis (sellesama nõukogude kogemuse tõttu) Nõukogudemaal 1990. aastate lääne feminismi naisi vabastada püüdev missioon lootusetult nihkes olevat. Keda õieti tuldi vabastama ja õpetama? Eesti naisinsenere, arste, õpetajaid? Kellel oli silmakirjalikus riigis valimiskohustus, abordiõigus ja palgatööl käimise sund? Kes olid vabad valima haridustee vastavalt kutsumusele, kes olid ja on rohkem koolis käinud kui eesti mehed, aga sunnitud vedama korraga mitut koormat, lapsi ja sageli ka meest toitma?

„Plakatinaised. Eesti, Taani ja Hiina ideoloogiline plakat“.

Vahur Lõhmus / Ajaloomuuseum

Kiitus Eesti Ajaloomuuseumile ja Taani Kultuuriinstituudile! Nõukogude Eesti, Hiina ja Taani naisteemal ideoloogiliste plakatite kõrvutamise idee on iseäranis leidlik, et mõistaksime põhimõttelist erinevust, mis lahutab naiste emantsipatsiooni 1960.–1970. aastate vabas läänes ning soolise võrdõiguslikkuse poliitikat Nõukogude Eestis ja kommunistlikus Hiinas. Nii ida kui lääne feminism langesid XX sajandi teisel poolel moderniseerimise aega, need olid mõneti paralleelnähtused. Nii ei olnud 1980. aastate lõpus Eesti NSV naised võrreldavad 1950. aastate lääne naistega ega olnud sugugi oma emantsipatsioonitee alguses, ehkki keetsid kodus moosi ja oskasid õmmelda, vaid olid režiimi jõul emantsipeeritud alates 1940. aastatest, vabad (või ka sunnitud) ühildama palgatöö ja pereelu.

Sellest teadmisest lähtudes läksin vestlusringi filmitegija Kadri Kõusaare, Eesti kunstiakadeemia professori Liina Siibi ning Taani radikaalse feministi ja aktivisti Lisbeth Jørgenseniga.

Liina Siib on argielu ja sotsiaalset ruumi, sealhulgas naisteemat, käsitlenud oma kunstis vähemalt alates 1990. aastatest, Kadri Kõusaare filmides on olnud naisteemad esil, Lisbeth Jørgensen aga kuulub mõttekaaslaste põlvkonda, kes siiralt tahtis üles ehitada paralleelset radikaalfeministlikku naiste ühiskonda hierarhilises kapitalistlikus 1970.–1980. aastate Taanis. NB! Jørgensen ei ole nn võrdõiguslikkuse poliitikat pooldav feminist, kes usuks patriarhaalse ühiskonna liberaalsesse reformimisse, vaid radikaalse naisliikumise esindaja, kes deklareerib naiste paremust ja koos tegutsemist väljaspool patriarhaati.

Kadri Kõusaar: Näitusele kiirpilku heites on näha, et kui Eesti NSV ja Hiina plakat lähtuvad ametlikust parteiliinist – propagandast, siis Taani plakat esindavat rohujuuretasandi aktivismi, naisõiguslased on siiralt ja spontaanselt väljendanud endale tähtsat.

Barbi Pilvre: Jah, Hiina ja ENSV plakatid on riiklik propaganda, mis kasutas naisi kui märke oma masinavärgis ideoloogiliste eesmärkide saavutamiseks, Taani plakat on sündinud siiralt ja rohujuuretasandi aktivismi tulemusena. Inimesed, kes need tegid, näivad olevat uskunud sellesse, mida nad teevad. Nõukogude Eesti ja Hiina plakatid on professionaalsetelt kunstnike looming, kes töötasid elatise teenimiseks süsteemis kaasa. Taani plakatitel on näha inimkäe jälge, need on naiste endi tehtud plakatid. ENSV plakatid on tegelikult väga ilusad, ent kui süüvida sisusse, nt helge plakat õnnelikust naisest hääletamissedeliga, Stalini pilt seinal, siis see räägib hirmsatest aegadest. Siin pole asi ainult soolises võrdõiguslikkuses, vaid totalitaarriigi propagandas, kuhu oli integreeritud soolise võrdõiguslikkuse ideestik.

Mida oleme nõukogude naiste emantsipatsioonist tahtmatult tänapäeva kaasa võtnud või mida võiks võtta, see on üks tänase vestluse teemasid.

Liina Siib: Terve aparaat tegutses selle nimel, et Eesti NSVd (sama toimus kogu NSV Liidus) ideoloogiliste plakatitega varustada: akadeemiline kunstiharidus võimaldas nende plakatite professionaalsuse, süsteem kaasas erineva taustaga kunstnikud nõukogude muinasjutu loomisse. Väärib tähelepanu, et naiste kujutamine neil plakatitel muutub aastakümnetega alates 1940. aastatest, märgid ja märgisüsteemid vahelduvad. Seda muutumist võiks keegi uurida ja mõtestada.

Eesti ja Hiina plakatid on sarnased, sest nende lähtekoht on sama ja nad on sündinud sarnases sotsialistlikku realismi kultiveerivas kunstihariduse süsteemis. Taani plakatitel on täiesti erinev märgisüsteem, käekirja kasutamine jms. Näitusel näeme paralleelselt kahe märgisüsteemi tõe edastamist: ühelt poolt riiklikult kehtestatud tõde, Taani plakatite puhul naiste endi tõde. Taani plakatid näevad välja väga kaasaegsed, sest side sõnumi ja kujutise vahel on siiras, Hiina ja Eesti plakatitel on sõnumid meie pilgule … veidrad.

Lisbeth Jørgensen: Taani plakatid on amatöörlikud. Nad on odavad, nende sõnumid on lihtsad: koguda raha, et osta naistele maja, tulla demonstratsioonile. See on tarbekunst, kunst pole eesmärk, need on tehtud odavalt ja neid ei ole teinud haritud kunstnikud. Märkan, et Hiina ja Eesti plakatitel on rohkelt hääletamist, seistakse hääletuspaigas, sedel käes.

Siib: See on suur vale nendel plakatitel, need ei olnud valimised demokraatlikus mõttes.

Jørgensen: Meie ei usaldanud valimisi ega parlamentarismi, tahtsime oma valikud ise teha. Isiklik on poliitiline – naised pidid jutustama oma lugusid, see koondas viha ja viis tegutsemiseni.

Pilvre: Nõukogude süsteem ei olnud parlamentarism, see oli võlts, valimiste imiteerimine. See oli show, aga kellele – meile endile, läänele?

Neid plakateid ei saa ka võtta kui tegelikkuse kujutamist. Need on propagandaplakatid, see õnn naiste nägudel ei peegelda tegelikkust.

Kas me näeme nendel plakatitel oma tegelikku emantsipatsiooni? Mis toimus NSV Liidu soolises süsteemis?

Kui vaadata nõukogude naiste emantsipatsiooni lähtekohti, Aleksandra Kollontai või teiste ideid, siis ei saa eitada, et Nõukogude süsteem andis naistele teatud õigused, kõigile oli palgatöö kohustus, palgad olid üsna võrdsed, kuigi intelligents teenis vähem kui töölised. Nõukogude ajal saadeti naisi ka õppima erialasid, mis varem olid olnud meeste päralt: meil olid naisinsenerid, ka naistraktoristid. Abort oli legaalne (1950. aastatest pärast Stalini surma), abielulahutus tavaline, kiriku mõju puudus, sest riik oli ilmalik ja kirik marginaliseeritud.

See režiim emantsipeeris naised mingis mõttes, aga peamine, mida tuleb meeles pidada: meil ei olnud vabadust. Kellelgi ei olnud valikuid! Sama kehtib Hiina kohta siiamaani.

Peaksime arutama, mida me oleme sellest süsteemist kaasa võtnud, head ja halba. Mõjukat feministlikku liikumist, sellist rohujuure tasandi liikumist ei ole Eestis tekkinud ja selle üks põhjus on meie Eesti NSV taust.

Siib: Näitus tõi mulle meelde Linda Jürmann-Vilde, kirjanik Eduard Vilde abikaasa. Jürmann-Vilde oli ajakirjanik, kes tõi Eestisse värskeid ideid. Vabaabielupaarina elati pärast 1905. aasta sündmusi aastaid eksiilis, sealhulgas Kopenhaagenis 1910–1917, vahepeal toimetas Linda New Yorgis ajalehte Uus Ilm, kirjutas sotsialismist ja naiste emantsipatsioonist. Kodumaale naasnud, tegutses Jürmann Eesti Naisliidu juhatuses, jätkas ajakirjanikuna ja oli sotsiaaldemokraatide saadik Tallinna volikogus. Tema ja ta kaaslased said inspiratsiooni Taani ja teiste Põhjamaade seadusandlusest ja perekonnaseadusest. Enne Teist maailmasõda oli Eestis küllaltki palju emantsipeerunud naisi, kes olid hariduse saanud välismaal või Tartu ülikoolis vabakuulaja või täisõppurina. Kel teadmisi rohkem, jagas neid teistega ajakirjanduses ja kursuste kaudu. Naiste positsioon hakkas muutuma 1930. aastate teisel poolel, arenes riiklik kutsekodade süsteem, naisorganisatsioone hakati rohkem korraldama ülaltpoolt. 1940-41 keelustas Nõukogude võim täielikult senise kodanikuühiskonna, seltsid saadeti laiali, nende naiste tegevus ja emantsipatsioon kustutati mälust. Ka Nõukogude riik hakkas ülaltpoolt organiseerima „kodanikuühiskonda“.

Pilvre: Meenutaksin, et meil olid ka Nõukogude ajal naisajakirjanikud ja naiskirjanikud.

Kõusaar: NSV Liidus oli haridus tasuta, see võimaldas ligipääsu kõigile.

Pilvre: Näiteks Sirbi ja Vasara peatoimetaja oli 1945. aastast alates mõnda aega luuletaja Debora Vaarandi, kui keegi ei tea – siis ta on olnud ainus naispeatoimetaja sellel Eesti NSVs institutsiooni staatuses olnud ajalehel. Kuigi ideoloogilistes raamides, oli Sirbis ja Vasaras võimalik kunstnike ja intellektuaalide eneseväljendus. Emantsipatsioon NSV Liidus oli mõneti paralleelne lääne naiste emantsipatsiooniga, aga teistsugune. Väga palju oli teesklust ja valet, aga midagi, näiteks naiste emantsipatsioon, toimus tegelikult. Me ei ole neid küsimusi piisavalt esile toonud.

Jørgensen: Naisliikumine, feminism oli läänes 1970. aastatel väga tugev. Meil oli hiljuti oma organisatsiooni Punasukad 50 aasta juubel, mille vastu tunti suurt huvi. Olime vasakpoolsed, aga ilmselgelt ei olnud see nõukogude sotsialism, mida meie pooldasime. Liikumine oli vaba, võisime vabalt mõtteid avaldada, ei pidanud arvestama meeste arvamustega.

Kõusaar: Kas Taani on naiste paradiis, kus naiste õigused on igati tagatud? Lisbeth, teil on see inimnäoline päris sotsialism, mitte nõukogude stiilis potjomkinlus?

Jørgensen: Meil on sotsiaaldemokraatlik riik, mis on väga rikas. Meil on tasuta haridus, tasuta arstiabi, riik vastutab paljude asjade eest. Meil on võrdõiguslikkuse seadus, aga nt tüdrukute ja poiste kasvatus erineb, meil on erinevad arusaamad iseendast – need loovad ebavõrdsust. Meil ikkagi esineb naistevastast vägivalda, nii et meie võitlus ei ole lõppenud. See ei ole paradiis, aga kuna olen käinud paljudes riikides, siis pean võimalikuks, et Taanis on maailma parim süsteem.

Kõusaar: Kõike otsustab pahatihti turg – see puudutab ka naisküsimust. Koledad ja vanad heidetakse kõrvale kui sobimatud, nad ei too nii palju klikke, raha sisse. Kui võrrelda nõukogude plakateid ja turumajanduse suunamudijaid, Instagrami filtreeritud reklaamimaailma, siis realistlik pole neist kumbki.

Pilvre: Ma läheksin tagasi minevikku. Nõukogude Liidus oleksin ma olnud juba pea viis aastat pensioniõiguslik, sest naised said pensionile 55aastaselt. Kogu hooletöö pani riik seejuures naiste õlgadele, üle 55aastane kasvatas kodus enamasti lapselapsi, hoolitses vanade ja haigete sugulaste eest. Naised käisid tööl, emapuhkust peaaegu ei olnud. Naistelt eeldati tööd kodust väljas ja samaaegselt kogu koduse koormuse kandmist. Lasteaiasüsteem töötas küll hästi – et naised saaksid tööl käia.

Kõusaar: Akadeemilist maailma raputas paar aastat tagasi USA autor Kristen R. Ghodsee New York Timesis ilmunud artikkel ja hiljem raamat „Miks oli naiste seksuaalelu sotsialismi ajal parem?“ („Why Women Had Better Sex Under Socialism“, Bold Type Books 2018). Ghodsee leiab, et neoliberaalne, „targa turu“ ja väheste regulatsioonidega majandus lükkab naiste õlule ebaproportsionaalselt suure koormuse. Naised subsideerivad oma tasustamata koduse tööga madalaid makse. Sotsiaalse turvavõrgu kärped viivad selleni, et rohkem naisi peab hoolitsema laste, eakate ja haigete eest. Ilma riigi sekkumiseta karistab erasektori tööturg neid, kes lapsi sünnitavad ja kasvatavad.

Provotseerin: kas naistel oligi sotsialistlikus idablokis parem elu, kui ehk siiani tunnistatud – tasuta arstiabi, lasteaiad ja suurem sotsiaalne mobiilsus kui lääne naistel (ja mõistagi igal pool mujal)? Korraliku meditsiini ja lastehoiu puudumine või kulukus on suur probleem USA mustanahalistele ja vähem privilegeeritutele ka praegu. Ghodsee raamat on küll adresseeritud eelkõige USA lugejale, aga selle üle võiks arutleda.

Pilvre: Hea, et Ameerika feministid on märganud, et Ida-Euroopa on erinev. 1990. aastatel oli suur probleem, et Eestisse tuli palju tooreid feministlikke ideid ja Ameerika feministid arvasid, et need peaksid hakkama siin sellistena tööle, nagu USAs 1970. aastatel, sest oldi arusaamal, et idablokk on naiste emantsipatsioonis seal, kus USA paarkümmend aastat tagasi. Need ideed aga kohtasid suurt vastupanu ega saanud populaarseks, sest Nõukogude süsteem oli pakkunud lahendused feminismi põhieesmärkidele: naistele vabaduse valida palgatöö väljaspool kodu, abordivabaduse, kättesaadava arstiabi. Feministlikud teemad ei olnud siin 1990. aastatel probleemiks. Mäletan Budapestis Sorosi Kesk-Euroopa ülikoolis 1990. aastatel toimunud tuliseid akadeemilisi vaidlusi Tšehhi ja Ameerika professorite vahel. Ida-Euroopa teadlastele ei sobinud, et USA professorid defineerivad nende probleeme. See on põhjendatud seisukoht tänapäevalgi.

Ida-Euroopa käsitlusi naiste emantsipatsioonist küll on, aga neid ei tunta, need ei saa nii kuulsaks, et New York Times neid kajastaks.

Vestlevad filmitegija Kadri Kõusaar, kommunikatsiooniekspert Barbi Pilvre, kunstiakadeemia professor Liina Siib ning Taani radikaalne feminist ja aktivist Lisbeth Jørgensen.

Vahur Lõhmus / Ajaloomuuseum

Siib: Ma loeksin meelsasti seda raamatut, tänan vihje eest! Kui mõtlen oma emale, siis mäletan, et ta töölt koju jõudes tegi kogu aeg midagi köögis, oli seal poole ööni. Ärkasin aeg-ajalt üles ja tuli ikka põles köögis. Ma ei tea midagi tema seksuaalelust, sellest ei olnud kombeks rääkida. Aga oma välimusele panid nii minu ema kui ka tema kolleegid ja sõbrannad suurt rõhku. Seda oli võimalik päevatöö kõrvalt teha.

Kõusaar: Nõukogude Liidus oli ju teadupärast ainult armastus, mitte seks – on selline nali!

Siib: Naistel läks väga palju aega ja energiat pere eest hoolitsemiseks ja pere toitmiseks. Silvia Federici on tõdenud, et kui naised küsiksid raha selle eest, mida kõike nad kodus hooletööna teevad, siis kapitalistlik süsteem kukuks kokku. Samuti ei olnud Nõukogude Liidus ju see töö tasustatud.

NSV Liidus ja Hiinas on ainult töö, mingit iha pole ametlikult olemas – see paistab ka plakatitelt.

Kõusaar: Ghodsee arvates on samamoodi ka kapitalismis, sest tuleb pidevalt mõelda rahast, naised ei saa teha seda, mida nad tegelikult tahavad.

Jørgensen: Ka Simone de Beauvoir kirjutas Nõukogude Liidust ja naiste emantsipatsioonist poolehoiuga.

Siib: Beauvoir ja Jean-Paul Sartre käisid muide ka Eestis, Lätis ja Leedus.

Kõusaar: Nende giid oli Lennart Meri.

Jørgensen: Kas Nõukogude Liidus sai rääkida naistevastasest vägivallast, vägistamisest, ebavõrdsetest palkadest? Vanad feminismi teemad, mida tuleb ikka ülal hoida. Naiste palgad on ikka veel väiksemad. Või näiteks surrogaat­emadus jm uued probleemid.

Pilvre: Simone de Beauvoir sai raamatu „Teine sugupool“ (Éditions Gallimard 1949) kirjutamiseks inspiratsiooni oma lapsepõlvekodust, kust ta mäletab ema kaebusi, et too pidi oma karjäärist loobuma ja pühenduma perele. Beauvoiri enda elu ja tegevus oli teatud reaktsioon oma lapsepõlvele, protest kodanliku kodu ja perekonna vastu.

Lääne vasakpoolsed olid pimedad NSV Liidus toimuva suhtes. Beauvoir oli muide vahepeal ka maoist. Võib-olla Lennart Meri küll rääkis neile, mis NSV Liidus tegelikult toimub, aga me ei tea, mida neile räägiti ja kuidas nad aru said. Beauvoiri raamat on väga ajakohane, seal on palju universaalseid teemasid.

Kõusaar: Näiteks aborditeema. Prantsusmaal legaliseeriti abort alles 1975. aastal. Praegu näeme ultrakonservatiivsuse tõusu USAs ja mujalgi, näiteks Poolas. Ei ole üldsegi enesestmõistetav, et naised saavad oma keha üle otsustada, seda tahavad teha 50-60ndates aastates mehed.

Jørgensen: Beauvoir osales ka ühes aktsioonis Saksamaal, olles ajakirja Emma, kus tuntud naised deklareerisid, et on teinud aborti, kaanel. See oli tähtis aktsioon abordi legaliseerimise teel.

Mis puudutab tänapäeva, siis ma ei haaraks mõõka, aga naiste õiguste osas olen pessimistlik. Taanis on küll naisliikumine olemas, on naiste gruppe, kus tehakse muusikat, teatrit, kus räägitakse tähtsatest asjadest omal viisil.

Siib: Sellist rohujuuretasandi aktiivsust, mida näen Taani plakatitel, soovin näha ka Eestis. Et oleksid feministlikud probleemipüstitused, et räägitaks asjadest nii, nagu ise tahetakse, et keegi teine ei määraks küsimusi, mis peaksid olema naistele tähtsad. Kui on soov ennast väljendada, sul on sõnum, siis peaksid ennast väljendama. Selleks kohaks on nüüd küll ühismeedia, aga tahaksin, et selline eneseväljendus toimuks ka avalikus ruumis. On leitud, et mida paremini ühiskonnal läheb, seda konservatiivsemaks see muutub. Võitlus ei lõpe kunagi!

Pilvre: Kui inimesel on probleem, peab ennast muidugi väljendama. Ja kui inimestel on ühine probleem, peaks koonduma. Plakatid on aga kolinud ostukeskustesse.

Eestis on aktuaalne näiteks hooletöö teema, hoolitsemine mitte ainult laste, vaid ka vanade ja haigete eest. Alles nüüd on hakatud lahendama hooldusabi probleeme riigi tasandil, et inimestel oleks valik. Et inimene, kel on lähedane, kelle eest tuleb hoolitseda, saaks vabalt valida, kuidas ta seda teeb, ja et oma elu ei jääks elamata – kui see pole vaba valik. Samas, meie perekonnaseadus sätestab peresisese hoolitsemise kohustuse. Ja muidugi palga teema. Soolise palgalõhe kohta on tehtud suuri uuringuid, ilmuvad publikatsioonid, aga palgalõhe ei kao. Elame turuühiskonnas, öeldakse, et turg dikteerib ka reproduktiivtööde palga. Turul on hooletöö odavam kui ehitamine, kui tööd masinatega – aga võiks olla nii, et hooletöö on kallim. Muidugi on tähtis, et autorehvid pandaks alla korralikult, aga inimeste eest hoolitsemine ei peaks odavam olema.

Kõusaar: Ukraina sõda on esile toonud mehelikud, militaarsed väärtused, hooletöö teemad on taas nihkunud tagaplaanile.

Pilvre: Praegu on relvaabi Ukrainale siiski peamine, kui tahes mehelik relvade teema ka pole. Kuid sõda on toonud kaasa humanitaarkatastroofi ja tohutu hulga hooletööd, mida tehakse iga päev ja see on suures osas nähtamatu. Uudised on peamiselt lahingutest, me ei näe tagalatööd. Aga kui Ukraina ei võida seda sõda, hakkab juhtuma väga palju halba – need plakatid minevikust on siin nagu hoiatus.

Zheng Xiaojuan. Dongtingi naismiilitsad, 1978.

Yan Xinghua. Autasustamine, 1982.

Krahvinna Danner. Naiste maja

Toeta naiste ülikooli

„Elagu Nõukogude Liidu üheõiguslik naine – aktiivne osavõtja riigi juhtimisest, meie maa majandusliikust ja kultuurilisest ülesehitustööst!“ A. Rossmann, 1941.

Toeta naiste ülikooli

She Xiaoyi. Võidetud kuulsus, 1982.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht