Johannes Saar, õpetaja, õppejõud, meedia ja kommunikatsiooni doktor  

Johannes Saar

Erakogu

Loomeliidud, kas te magate? Või on teile juba piisavalt makstud, et suu pidada? Näib nii. Lehes teist eriti lugeda pole. On küll teateid kellegi liikmeks võtmisest või väljaviskamisest, regulaarselt ilmub nekrolooge, perioodiliselt saame teateid riigipalga peale saanud loojatest. Ülejäänu täidavad tootetutvustused – müügijutt kontsertidest, kuhu minna, raamatutest, mida lugeda, lavastustest, mida näha, näitustest, mida vaadata … Ongi kõik.

On’s teile kuidagi korda läinud see, et eurosaadikuks on meil inimesed, kes lõid NO-teatri haual tantsu? Rahandusministriks inimene, kes käratas akadeemikutele, et raha ei kasva puu otsas? Siseministriks tegelane, kes sülitas Eesti ja selle julgeolekupartnerite peale? Ja et kogu see pealekäratajate ja saamameeste valitsus suudab katku ajal mõelda vaid patriarhaalse elukorralduse taastamisest ning pehmest toolist, mille nad selgroo loovutamise eest said? Ja et nad nimetavad seda kunstiks, kompromisside kunstiks?

Nüüd on see mädapaise leidnud oma loomuliku lõpu, no thanks to you. Kas te ei oleks tahtnud panustada? Esineda mõne ühise avaldusega? Sekkuda debatti? 1988. aastal pööras teie ühispleenum Toompeal riiki. 2013. aastal jätkus teil aga jaksu vaid ühe ministri, kultuuriministri tagasikutsumiseks. Palju on teil väge tegeleda Eesti asjaga tänavu? Või olete ka oma selgroo läätseleeme eest maha müünud? Käite koos, jagate liikmepileteid, palka ja omavahelisi kummardusi? Näib nii. Teist on saanud Põhjakonn, kelle und ei häiri ükski hädakisa. Hüüdjaid hääli ongi väheks jäänud ning parimad teist kikitavad kõrvu vaid palgapäeval. Nemad küll toitja kätt ei pure. Pealegi – asi ju lahenes ise! Milline kergendus, kas pole?