Kuidas kajastatakse Venemaad Eesti ja Soome päevalehtedes?

Mihhail Kremez, humanitaarteaduste magister (kommunikatsioon), diplomeeritud tõlk-ajakirjanik

Tänapäeval ei ole meedia vaid teabe edastamise kanal – see on üks avaliku arvamuse peamisi kujundajaid. Suures osas sõltub just meediast, milline seisukoht kujuneb ühe või teise nähtuse osas lugejatel/vaatajatel/kuulajatel. Venemaa välis- ja sisepoliitika laiaulatuslike ja kiirete muutuste tõttu on Venemaa temaatika Eesti ja Soome meedias väga aktuaalne ja ülioluline: soovitakse olla alati ja õigel ajal informeeritud olulise naaberriigi tegevustest.  Just meedia kujundab Eestis ja Soomes uue Venemaa imidžit. 2009. aasta juunis kaitstud magistritöös „Venemaa kajastamine Eesti ja Soome päevalehtedes Eesti Päevalehe, Molodjož Estonii ja Helsingin Sanomate näitel” olen näidanud, milliseid Venemaad puudutavaid teemasid, millise sagedusega ja mil viisil eelistati 2008. aasta 1. septembrist 1. novembrini kajastada Eesti eestikeelses, Eesti venekeelses ja Soome  soomekeelses päevalehes ning milliseid hoiakuid ja eelarvamusi Venemaa osas toetati või püüti kujundada. Eesmärk oli võrrelda Venemaa kajastamist ideoloogiliste hoiakute kujundajana sihtrühma kindla ajaloolise tausta juures.

Minu järelduste aluseks on kõik (473) selles ajavahemikus ilmunud Venemaad puudutavad artiklid: Eesti Päevalehes (EPL) 144, Molodjož Estoniis (ME) 104, Helsingin Sanomates (HS) 225 artiklit.  Uurimuse käigus selgus, et Venemaad puudutav temaatika erines neis päevalehtedes sõltuvalt riikide ja avaliku sfääri iseärasustest ja vajadustest: igas lehes kajastati just selle lehe lugejaskonnale enam huvi pakkuvaid teemasid. EPLis kirjutati Eesti venekeelse vähemuse probleemidest (10,4%, määratlemata kodakondsuseta elanike staatuse muutmine, Vene meedia propaganda mõju jms), majanduskriisist Venemaal (8,3%), idanaabri kultuuriteemadel  (7,6% – vene kunst, kirjandus, teater, filmid), Eesti ja teiste riikide kasvavast energiavõi gaasisõltuvusest Venemaast (4,2 %) jm. ME pakkus oma lugejatele Venemaa kajastamisel muid teemasid: Eesti-Vene suhete ajalugu (13,5%), Eesti ja Venemaa majanduslik koostöö (7,7%), Vene ajalugu ja rahvuskultuur (6,7%) jne. Käsitleti ka teemasid, mis puudusid eesti- ja soomekeelsetes lehtedes, nagu Venemaa „Kaasmaalaste programm” (5,8%) ja vene keel (4,8%). Helsingin Sanomat eelistas Venemaa kajastamisel järgmisi teemasid: Soome ja Venemaa majanduslik koostöö (12,9%), Venemaa uus välispoliitika (8%), Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhted (3,6%) jt.

Kõige sagedasem teema oli sel ajavahemikul 2008. aasta sõjaline konflikt Gruusias ja selle tagajärjed: Eesti Päevalehes 29,9%, Molodjož Estoniis 16,3%, Helsingin Sanomates 36%. Seda võib põhjendada sündmuse suhtelise  värskuse ja mastaapsusega, näiteks Helsingin Sanomates ilmus rida materjale, kus kirjeldati sündmust kui maailmapoliitika pöördemomenti. Peale Gruusia sõja leidus vaid üksikuid teemasid, mida on kajastatud kõigis uurimisalustes ajalehtedes: majanduskriis Venemaal ja sealne kunst-kirjandus-teater-film. Ajakirjandusžanrite seisukohalt on HSis ja MEs juhtkirju võrdselt, 11% mõlema lehe puhul, EPLis vaid 1%. Kuna osa EPLi sisu  poolest juhtkirju ilmub „Arvamuse” rubriigis teisel leheküljel ning silmas pidades Venemaa kohta käivate artiklite üldarvu Eesti Päevalehes, ei saa sellest järeldada, et viimane pöörab Venemaa temaatika kajastamisele vähe tähelepanu. HSis on ilmunud palju uudislugusid, nimelt 52% kõigist Venemaad puudutavatest artiklitest. EPLis ja MEs on uudiseid märgatavalt vähem: vastavalt 39% ja 34%. Suure tõenäosusega  on see aspekt seotud HSi parema positsiooniga meediaäris: pikk traditsioon, lääne ajakirjandusstiili tundmine ja osav kasutamine (rohkem teavet – vähem ajakirjaniku enda arvamust) ning ka parem materiaalne baas.

Uudisteallikate puhul tuleb märkida, et nii EPLis kui MEs eelistatakse oma toimetuse originaalmaterjalide avaldamist: EPLis on kirjutanud 67% materjale Venemaa kohta oma  toimetuse töötajad ning MEs 83%. HSis on see näitaja tunduvalt väiksem, kuid samuti suur – 50%. Eraldi tuleb märkida EPLi lugejate kirjade rubriigi osavat kasutamist, sellega luuakse lugejate seas usaldusväärsus lehe suhtes. Lugejakirjad moodustasid 5% ehk uuritud ajavahemikul ilmus seitse lugejakirja. MEs ei ilmunud ühtegi sellist, ka HSis mitte, kuid osa lugejate kirju ilmus lehes asjatundja/haritlase kirjana. 

See osutab EPLi suuremale „interaktiivsusele”, võrreldes ME ja HSiga. EPLis ja HSis on koosseisulised korrespondendid Venemaal (vastavalt Jaanus Piirsalu ja Susanna Niinivaara), kes varustavad oma toimetusi värskete, aktuaalsete, üksikasjalike materjalidega otse sündmuskohalt. ME-l oma korrespondenti Venemaal polnud (praegu leht enam ei ilmu); peatoimetaja põhjendas seda lehe orientatsiooniga kajastada eelkõige Eesti  sisesündmusi. Uurisin ka Venemaa temaatikat kajastavate artiklite pealkirju. Mind huvitas, kas neid saab tõlgendada kui positiivseid, negatiivseid, neutraalseid või vastuolulisi. Neutraalse värvinguga pealkirju on igas lehes peaaegu ühepalju: EPLis 53% (nt „Vene kontseptualist Monastõrski Tallinnas”, „Venezuela võõrustab Vene mereväe õppust”), MEs 58% („Kirjanikud ja geograafia”, „Rahvusvaheline  vanausuliste festival”), HSis 64% (nt „Veneetsias auhinnatud vene film”, „Venemaal käimas tselluloosi- ja paberibuum”). Protsent on üsna kõrge, mis näitab, et kõnealustes ajalehtedes eelistatakse siiski võimalikult objektiivset sündmuste kajastamist.

Järeldus kattub ka väljaannete peatoimetajate enesehinnanguga: – Eesti Päevaleht peab oluliseks arvamusvabadust, usaldusväärsust, objektiivsust, tugevat sotsiaal- ja majandusteemade käsitlemist ning kultuurisõbralikkust  (Lea Larin, EPLi peatoimetaja); – Üritame olla erapooletud igasuguse temaatika kajastamise puhul. Subjektiivsete seisukohtade avaldamiseks on mõeldud meie erirubriik „Arvamus” (Rodion Denissov, ME peatoimetaja); – Venemaa jaoks ei ole olemas mingeid erikriteeriume. Püüame kirjeldada Venemaa ühiskondlikku ja majanduslikku arengut, riigi poliitika kujunemist ja muudatusi kodanike eluolus (Janne Virkkunen, HSi peatoimetaja).  Negatiivse värvinguga pealkirju on kõige rohkem EPLis – 31% (nt „Mõrvar-geroi kultus murrab kooli”, „Ukraina krooniline haigus”, „„Pabertiigri” urin?” Euroliit peatas vaid partnerluskõnelused”), veidi vähem HSis – 25% („Rice: Kremli juhid viivad Venemaa oma valikutega isolatsiooni”, „Venemaa kaugeneb”) ning väga vähe MEs – 13% („Külma sõja aimus”, „Kukume edasi”). Viimast võib põhjendada toimetuse püstitatud eesmärgiga pakkuda võimalikult mitmekesist ja objektiivset teavet, millele on osutanud intervjuus ka ME peatoimetaja. Äratab huvi negatiivse värvinguga pealkirjade kõrge arv Eesti Päevalehes, aga see tuleneb eelkõige Venemaad puudutavate teemade hetkelisest eripärast: Venemaale vaadati meedias kogu aeg Gruusia sündmuste valguses, mis avaldus ka artiklite pealkirjades. Lisaks mängib nii EPLi kui HSi puhul olulist rolli Eesti-Venemaa ja Soome-Venemaa pingeliste  ajalooliste suhete taust, sest mõlemad on pidanud kannatama nii Vene impeeriumi kui NSVLi (Venemaa on NSVLi ametlik õigusjärglane) tõttu.

Teistes EPLi negatiivse värvinguga pealkirjaga artiklites on käsitletud ülemaailmse majanduskriisiga seotud sündmusi. Positiivse värvinguga pealkirju on EPLis 9% (nt „Mittekodanikud tuleb meile võita”, „Gruusia konflikt sunnib NATO-t viimaks Eestile kaitseplaani tegema”, „USA kongress  kaitseb Baltimaid”), HSis 11% (nt „Võib-olla juba aasta lõpust laevaga Venemaale viisavabalt”, „HSi komisjon: Soome vene vähemus ei ole risk”) ning MEs taas üllatavalt positiivne näitaja – 27% (nt „Rahvusvaheline tunnustamine”, „Abi kaasmaalastele”). See on ka mõistetav, sest positiivse värvinguga on reeglina MEs oma spetsiifilisele lugejaskonnale ehk venekeelsele vähemusele suunatud rahvuskultuuri, vene teatrit ja keele arengut jms käsitlevad  artiklid (nt „Vene sõna – siduv niit”, „„Pelageja” – vene etnomuusika populariseerija”).

Vastuolulisi pealkirju on kõigis lehtedes väga tagasihoidlikult: EPLis 9% (nt „Elu pärast sõda: naer ja pisarad”, „Merkel siin, Merkel seal”) ja MEs 2% (nt „Ajaloo ja ajaloo vahel on vahe”). HSis ei leidnud ma ühtegi vastuolulise pealkirjaga artiklit. Artiklite pealkirju vaatasin ka seisukohalt, millist muutust artiklis kirjeldatud situatsioon  endas kannab. Kõrgeim positiivse arengu näitaja on MEs ilmunud pealkirjadel – 17%, teisel kohal on HS – 11% ning kolmandal EPL – 6%. Tendentsi oli raske tuvastada 76% EPLi, aga ka 76% ME ja 64% HSi artiklite pealkirjade puhul. Vastuolulisust esines liiga vähe, et anda alust tuvastada mingi trend: EPLis 3%, MEs 2% ja HSis 0%. Märkimisväärset negatiivset arengutendentsi võis täheldada Helsingin Sanomate pealkirjades – 25%, samas kui Eesti  Päevalehes oli see näitaja 15% ning Molodjož Estoniis 5%. Siit järeldus, et Eesti eestikeelne ja Soome päevaleht ei oota Venemaaga seotud teemade positiivset arengut, pigem negatiivset. Sealjuures on HSi puhul selline suhtumine seotud eelkõige Soome ja Venemaa majandusliku koostöö allakäiguga ning väljendus majandusteemalistes artiklites. Venemaa temaatika kajastamise uurimisel Eesti Päevalehes, Molodjož Estoniis ja Helsingin  Sanomates ilmunud artiklites selgus, et nimetatud väljaannetes kajastatakse tõepoolest Venemaa temaatikat erinevalt, mis tõestab, et tegemist on kolme oma iseärasuste ja kitsaskohtadega avaliku sfääriga. See viitab omakorda sellele, et Venemaa kajastamist võidakse meedias kasutada kindla ajaloolise taustaga sihtrühma hoiakute kujundajana.