Hüvasti-hüvasti, sõber ja õpetaja!

 

kalju orro Vikatimees võtab üha lähemalt. See on Tema pärisosa. Mõistusega võttes on see ju lausa loomulik, kuid see, mida vist hingeks võib nimetada – karjub.

Reet oli mu klassiõde kõik üksteist aastat, mis koolis käisime. Me saime koos täiskasvanuks, saatus sättis nii, et koos olime ka pea kõiges järgnevas kuni selleni, et koos Kalju Orroga kõrvuti voodites oma vatsahaavu ravisime ja tema meid suitsetamise pärast noomimas käis.

Jah, olen ta poja, Oliver Orro mitte eriti innukas ristiisa, jah, saatmata jäi nii mõnigi sünnipäevakaart. Mis sest enam.

Kui helistasin oma Vargamäel Tammsaaret mängivatele tudengitele ja teatasin, et õpetaja, keda nad juba aasta oodanud on, ei tule enam kunagi, olid nad ehmunud, jahmunud.

Jah, me kõik jäime ilma millestki olulisest, kallist, lähedasest. Annaks Jumal jõudu ka meist jäädavalt lahkunud Reeda emale, isale selle valu valutamisel, meile kõigile selle teadvustamisel.

Kalju Komissarov

 

 

Reet oli üks neist avatud hingega inimestest, kes  ei küsi, mida talle antakse, kui ta tunneb, et just tema saab olla andja. Ta oli väga täpne ja tundlik märkamaks varjundeid ning tõrjumaks pealiskaudset ja võltsi nii elus kui laval. Ta tajus teravalt lavalise loomehetke mööduvust ning suutis oma kirjutistes selle hetke  peatada ja tulevikule jäädvustada. Reeda lahkudes kukkus igavikku veel üks kild  meie jalge all sulavast ühisest mandrist. Nii paljust jäi rääkimata…

Marju Lauristin

 

Ta alustas koos VII lennuga, meie õpilastena, tema õpetajana oma värskelt Leningradist toodud teadmistega. Meiega õppis ta õpetama ja meie saime kindlasti värskeima, parima, emotsionaalseima. Järgmisi lende koolitati juba meie konspektide järgi.

Olulisim, mis tema õpetajate nõudmistest meelde on jäänud: teatrist kirjutajatelt nõuti kõigepealt oskust LEIDA ÜLES SEE, MIS ON HEA.

Ta oli teatrisse ja teatritegijaisse armunud. Nii olnud ja tollal veel olevatesse vene teatri korüfeedesse kui ka meisse, kes me esimesi samme tegime. Osatäitjad suures teatriajaloo etenduses jäid tema jaoks alati elavateks inimesteks, kaasaegseteks. Ta püüdis tagantjärelegi leevendada kõigile tuttavaid teravaid konflikte teatriinimeste vahel. Meil püüdis ta alati kätt pulsil hoida. Lepitada vastuolusid, juhtida tähelepanu võimalustele, ärgitada tegema. Me kõik võlgneme talle mingid oma olulised otsused.

Ta oskas teatrit vaadata, tegijate taotluse ära tunda. Me kasvasime koos ja katsetasime kõike. Tema vastukajad ajakirjanduses andsid tuge, julgustasid oma teed käima. Ma ei tea, kas tal oligi eelistusi suundade-laadide osas. Eelistused lavastuste suhtes tal olid. Sellest annab tunnistust saja eesti sõnalavastuse raamat. See valik on tema sõna eesti teatri kohta.

Ta on toimetanud palju teatriraamatuid. Meil kõigil on oma arusaam eesti teatrist ja selle tegijaist. Tegijail endil pole aega muret tunda, et see oleks tulevastele põlvedele teatavaks tehtud. Teatriloolastele on see põhiülesanne. Nii saab teatrilugu sellest kirjutajate nägu. Meie oma suures osas tema nägu.

Kas see armastus lõpuks ka kohustuste koormaks muutus…? Küllap küll. Nagu armastus ikka.

Merle Karusoo

Leinatühjuses,

silme ees me esimene kohtumine Pärnu teatri jalutusruumis, kui ma 19-aastase noore inimese ülbusega Su eest ära kõndisin ja Sina mu kannul vahetpidamata rääkides käisid (ma ei teadnud, et see inimene, kes püüab mind veenda uuesti lavakasse astuma, meenutades minu jaoks üksnes mu „äpardust”, ongi Reet Neimar; Su artikleid olin lugenud, aga milline Sa välja näed, ma ei teadnud), ja kõrvus me viimane telefonikõne (Su viimane sõnum mulle), üritan sõnastada, mida Sus imetlen, Reedake.

Ma arvan, see on meile kõigile kingitus, et Sina ja Lea ja Ivika õppisite Venemaal. Õppisite noorelt vaatlema kodust teatrimaastikuriba võrdleja kaugelenägeva ja range pilguga. Meie siin, kõik omavahel sõbrad-tuttavad, saeme sageli oksa, millel istume. Ähmastame, nina vastu lina, üksteisest sõltudes, pilti iseendast ja eesti teatrist. Teie kõik kolmekesi olete järginud T. S. Elioti sõnu: „Kriitika ülesanne on kunstiteose selgitamine ja maitse korrigeerimine”.

Eelmises Sirbis kirjutas Kaplinski suutmatusest kunsti kunstiväärtuses orienteeruda. Sina oma nõudlikkuses taotlesid kunsti kunstiväärtuses orienteerumist. Ja Sa olid oma eluülesandes rabavalt põhjalik. Näitekunsti sihtkapitalis kulka laua taga istudes ja Su paksu kausta, Su üksikasjalisi eeltöömärkmeid – faktide väljakirjutusi ja läbitöötatud artiklite refereeringuid silmitsedes mõtlesin: „Appike, mitu ööd ta üleval istunud on?!”. Meil kõigil oli Sinuga ühe laua taga kindel tunne, et midagi ei jää kahe silma vahele. Ja samas ma arvan, et Sa ka praegu, kui meid kulka raha „mõttetus” raiskamises süüdistatakse, oleksid ikkagi võtnud sõna näitleja kaitseks, omapoolse südamelekoputusega. Seda respekti looja vastu kannate Te endas samuti kolmekesi kõik – Sina, Lea ja Ivika. „Tädid,” nagu Sa ise muigega ütlesid. Regilaulu kandsid ka „tädid” edasi…

Su oskus, kui hetk seda ootamatult nõudis, tõusta hoobilt püsti ja esineda sädeleva, põimlauseist pikitud kõnega, millel oma sissejuhatus ja lõpupuänt, justkui oleks see Sul varem valmis kirjutatud. Su ülevoolav tunnustus ja rõõm kordaminekute üle. Rõõmustada teiste õnnestumiste üle ei ole nii sage. Su kiituse suuremeelsuses ei olnud maskeeritud ambitsiooni. See polnud meelitus. See oligi siiras rõõm. Ülevoolav ja mõnikord vaat et piinlikki kuulata. Ei ole me siin ju harjunud. Seevastu kevadel, lõpetava kursuse koolikogemust kokkuvõtvaid kirjatöid lugedes, kus valuliselt jooksis läbi koolipoolse vähese tunnustuse ja tagasiside teema, mõtlesin, et Sinu ausast ja ehtsast tunnustusest, millega „mõni aeg välja veaks”, on neil vajaka jäänud. Aga suvistel sisseastumiseksamitel tundsin puudust Su kainest emotsionaalsusest. Kordan – kainest ja kargest. Ka seda Sa valdasid.

Sa võitlesid selle eest, et teatrikool ei jääks kooliteatriks. Julgelt ja targalt oma seisukohti välja öeldes. Ja see ei ole nii lihtne, nagu minul seda lauset praegu siin kirjutada. Sa ei nõustunud pärast erialaeksamit kibekähku hindeid välja panema. Ütlesid alati: „Kus me siis veel kooliasjadest räägime kui mitte praegu?” Formaalsust ei talunud. Noore inimese arengu lugu oli Sulle väga oluline. Sa ütlesid ise ka, et oled üks tülikas inimene. Neile, kes on heitnud ette, et Sa tundides (kooli seinte vahel omadele!) kooli lugu jutustades liig isiklikele teemadele oled läinud, tahaks öelda: „Tule taevas appi, me kipume ise ühepäevalehtedesse, aga Reeda lugude seest ei oska hoiatavalt välja lugeda meid ees ootavaid saatuse mustreid!”

Esmaspäeval, kui kuulsin Su varahommikusest lahkumisest, ostsin juulikuu Loomingu. Seal on Su noorima õpilase Kristjan Üksküla luuletused. Sina, sildade ja seoste otsija, rõõmustaksid.

Ja üks asi veel, mida Sa teatriteel väsijaile väsimatult südamele panid. Ma ei oska seda kokkuvõtvalt ja mõistukõneliselt teisiti sõnastada kui: las kalender rebib ise endalt lehed välja, ära sure enne, kui sa sured!

Linnar Priimägi kasutas ühes kirjandusülevaates väljendit „tagasihoidlikkuse viigileht”. Tore, et see eputav „tagasihoidlikkuse viigileht”, nagu mina seda väljendit tõlgendasin, oli Sulle võõras, Sa armas väsimatu eestkõneleja, Sa väsimatu südamelekoputaja, Põhjalikkus par excellence.

Anu Lamp

 

 

Sa hoidsid, harisid, juhtisid ja armastasid meid kõiki omamoodi. Märkamatult. Sa elustasid meile Teatri ja õpetasid seda pilt pildi, lugu loo järel edasi kokku panema. Kahjuks alati hilineme, et tänuga öelda: austan ja armastan. Reet, me armastame Sind.

Laine Mägi

Suveööl lõi tuulehoog korraks vaarikalehed valgeks.

Hommikuks lõppes üks palve. Ja algas hoopis teine.

Nüüd võiks mõelda tulevasele näitlejanoorusele, kes ei kuule enam Reeta, (ei saa enam Reeta – nagu ütleme), kes ei saa enam osa tema loengute kirest ja tulevärgist, sellest õhinast, kus laused muutusid hämmastavpikaks vaid selleks, et üdini tabada mõtet, öelda ära kõik, mida ütlemata jätta ei saanud ning kus väljenduse ilu ja olemuslik täpsus harmoneerusid peene huumori ja suure sisemise armastuse peegelkihil.

Lavakunstikooli aate ja mälu hoidjana, kõikide saatusele kaasaelajana, lavastajalikult terava silmaga ja põhjaliku analüüsijana, kes oli alati kohal, oled Sa võrdselt erialaõppejõududega kasvatanud üles mitu põlvkonda eesti näitlejaid.

Vene teatri ajalugu, eriti Tšehhov ja eriti-eriti kooli enda lugu – kes annaks neid edasi nii, nagu Sina selle talletanud olid?

Näitlejatele ei olnud Sa kriitik. Ega teadlane. Näitlejatele on neil sõnadel tajutav kõrvalmekk juures. Sina olid – oma. Kogu teatrirahvale. Olid Reet, olid määratlemata ametiga, kel alati hoomamatult palju töid käsil, kuid kes kogu aeg aitas kaasa, et oleks võimalik mäletada. Lavastuste hõngu ja rollide süütenööri. Ülinõudlik toimetajana, elegantselt hoogne oma poleemikas. Tänu Sinule parandan ma juba mitukümmend aastat kõik raamatutes ette juhtuvad trükivead. Koolis pooldasid Sa alati põhimõtet: „Anname sellele noormehele veel ühe võimaluse!” ja argumenteerisid neli aastat hiljem kirglikult teatriliidus „noormehe luhtunud võimaluse objektiivset alget”. Sa armastasid südamega näitlejat (jah, mõlemad tõlgendused on õiged) ja tema pärast oled Sa võidelnud elus nii palju trükiruumi pärast – näis, kas antakse ruumi nüüd ka Sind mäletada?

Küllatulnu eest hoolitsesid nagu oma ema, traadikõne võis kujuneda tunnipikkuseks, jõulukaart oli alati allääre pisipostskriptumiteni täis kirjutatud… soove, soove, ikka soove! Sinu häälekõla nimetasin kord armas-pühalikuks. Ja niimoodi ei punastanud ükski peale Sinu!

Püha Jumal, kui vapper peab olema üks inimene, kui palju ise kannatama, et suuta toetada-aidata nii paljusid teisi!

Sel kevadel kirjutasin „Kolme õe” kavalehele: /…/„Kallis Reet! Sa oled öelnud: „Me peame hakkama kuulama igavuse muusikat, mitte ütlema, et Tšehhovi näidendid on igavad. Huumusekiht nende all on väga paks. Ja kahtluse alla läheb kogu inimese poolt käidud tee selles närtsinud, koltunud ja õhtusse kalduvas maailmas. /…/ Tema näidendites kontrollitakse kogu aeg, kui palju on väärt veel see võitlus selles maailmas, kus elu kulg annab meile suuri sündmusi üldse nii harva, et neid ei peaks kuhjama näidendi kestvuse lühikesse ajavahemikku. Me elame neis nagu diletandid, kuid meie äripäevalist eluvoolu saadavad pidevalt topelttähendused. Meie elu pisirõõmud kontra uus inimtüüp, uus mentaliteet ja teistmoodi kasvatus. Saabuv jõhkrus. Kahtluse puudumine, tõusiklik uhkus ja silmapiiride ahtus. Hoope tuleb kõikjalt, aga vastu ei hakka keegi. Ja ometi annab see neile polemiseerivatele, „mitte midagi tegevatele” inimestele moraalse eelise võrreldes nende praktiliste inimestega, kel puudub kahtlus. Kõik me oleme Jumala juures armuleivasööjad, ütleb lapsehoidja. Ja kuigi meie elu on erinev, on kõigi inimeste saatus siiski väga sarnane. Elu mõõduks on mälestused, elu mõõdetakse hingeelu mõõdetega. /…/. Ja kõige peale võib vaadata leebe eksistentsiaalse muigega ka minut enne surma.”

Hea õpetaja, tahan Sind tänada selle maailma avamise eest /…/! Pühendan oma mõtteis Sulle need kevadtalvised tunnid, mil tegelesime selle Nikolai II lemmikautoriga, kes pidas peiesid XIX sajandile. Ja suvi ongi juba käes.”

Nüüd on suvi loojangul. Tuul lõi vaarikalehed valgeks. Reeta pole enam. Hüvasti-hüvasti, sõber ja õpetaja! Me silm jääb valgeks.

Sügav kaastunne Kaljule ja Oliverile.

Peeter Tammearu

Hilinenud kirja asemel

Istun laua taga ja hoian käes postkaarti allkirjaga – Reet. Juba aastaid on saatnud ta mulle selliseid omalaadseid „kirju”, mingi olulise sündmuse või uue etapi puhul. Ühelegi neist ei ole ma kunagi vastanud. Ikka see õpilasele omane enesestmõistetavus Õpetaja suhtes. Ja nüüd. kolmeteistkümnendal tunnil, istun ja kirjutan oma hilinenud kirja… Kirjutan ja mõistan äkki, kui palju kõnekam on see postkaart, mida ma käes hoian. Õpilase postmortaalne kiri oleks parimal juhul ilukirjandus, väljamõeldis, Õpetaja kiri aga on dokument, elu. Mõtlen ümber ja otsustan postkaardi kasuks. Ilmugu see! Kaks nädalat tagasi pistis selle mulle pihku Kalju Orro, öeldes napilt: „Näe, Reet saatis”. Postkaardi ID: „Eesti Raamat”, Tallinn, 1975. 60 000. Trk. „Oktoober”. 5 kop. Foto G. German. Linnupojad. Fotol on linnupojad pesas, suud taeva poole ammuli.

 

„No nii, Elmo, siin nad siis on – järjekordsed linnupojad toitu ootamas. Olemas! Õnnitlen Sind kursuse kokkusaamise puhul. 25. lend ei tohi tulla nigel! Eks ma lootsin ka ise kohale jõuda ja eksamil osaleda, aga vandusin haigusele alla. Su elu on olnud sel aastal nii kiire, ja võib ka olla, et minu „uudis” väga levinud ehk polegi, nii et ma pole kindel, kas keegi on Sulle üldse seletanud – maininud minu praegust häda. See pole enam jalaviga, jalaoperatsioon, mis sai edukalt läbi dets.-jaan. See on nüüd vähivõitlus. Ootamatult saabunud veebruaris-märtsis. Operatsioon aprillis ja väga vaevaline kosumine vahepeal keeras jaanipäeva paiku otsa ümber, jälle valud, oksendamine jne. Päevast päeva hullemaks, nii et nüüd raporteerin – lähen täna hommikul haiglasse sisse ja pole aimugi, mis edasi saab või kas üldse midagi saab. Seoses sellega tahan Sulle teada anda, kui kahju mul on, et ma võib-olla ei saagi enam Sinu uuele kursusele oma jutte rääkida ja pilte näidata. Eelmise kambaga hakkas mu jõud raugema. Mitte nemad polnud süüdi. Minul tuli ju nii palju haiguspäevi sisse. Ja kõik uued ideed, kõik vanad leitud pildid jäid kõrvale, sisendusega, et vaat järgmistega, Elmo kursusega ma teen uue plaani, näitan ja seletan kõike nendele… Nüüd siis selline jutt, et kui ma suudan veel kord tulla, olgu see sügisel, olgu see talvel – palun lase mind veel töötada, lase oma noortega kokku. Hirmus palju oli nendega plaanis – hoolimata kooli uuest programmist, kus tunde vähendati jne. Aga kui ma ei suuda, siis on see saatus, et 25. lennuni ei venitanud välja. Siis katsu matusele tulla. Mul oleks hea meel… Kolmandat võimalust ma praegu ei näe. Jää terveks! Kallistades – Reet.

P.S. Eks see lavakooliraamat tuleb ka nii või teisiti lõpetada (kellelgi ikka). Nii, et hinga vahepeal, aga tee, palun, enne kooli algust oma parandused-täiendused lõpuni. Esimene pool oli väga hea töö, asi läks tükimaad paremaks… R. “

Elmo Nüganen

 

Armas Reet Neimar,

me leppisime kokku, et pärast kooli lõpetamist sinatame. See on minu esimene võimalus kokkuleppest kinni pidada.

Kui me viimati pikemalt kohtusime, rääkisid Sa ühe loo. See kõneles ajast, mil Sina olid meievanune. Lugu oli väga isiklik, nii et jäägu see Sinu ja meie kursuse vahele. Aga  loo sisu oli, et… ei ole ilus teiste inimeste üle naerda. Et see, mille üle Sa kunagi naersid, võib olla seesama, mis Sulle enesele kord osaks saab. Ja ma nutsin. Ja mul on see alati meeles, kui mul tekib tahtmine kellegi üle naerda.

Reet Neimar õpetas, et kõik ongi isiklik. Koolis, teatris, elus. Ja samas seda, kuidas jääda selle kõige juures väärikaks.

Ta on mulle alati olnud eeskujuks oma oskusega esitada perfektselt improvisatoorset suulist teksti. Ilma ühegi parasiitsõnata, ilma liigse mõttepausita, moodustades pikki lauseid, mis kõik algavad, lõppevad ja on puutuvad asjasse. Tänapäeval oskavad seda vähesed. 

Me mõnikord rääkisime oma kursusega, et mis saab siis, kui Reet Neimarit enam ei ole. (Tookord tundus see kauge ja teoreetilise võimalusena.) Kes veel suudaks jagada niivõrd emotsionaalseid ja detailitäpseid teadmisi nii eesti kui vene teatri ajaloost? Tookord jäi see küsimus vastuseta. Ja jääb ka nüüd.

Suure lugupidamisega

Mari-Liis Lill

 

 

Reet, küll Sa kuuled või saad kuskilt teada, mida Sulle kirjutan. Pole kahtlustki. Sa ju jälgid ikka kõike, mis teatri kohta trükisõnas ilmub ja teatriilmas juhtub. Viimasel ajal teeb pealiskaudne päevakriitika meele mõruks, nagu isegi tead. Aga usume koos, et paremad päevad on jälle ees. Nagu siis, kui Sina mind teatrist kirjutama (mitte seda kritiseerima) õpetasid ja me Teater. Muusika. Kino Narva maantee 5 toimetuses tundide viisi arvustusi  analüüsisime, toimetasime, parandasime ning autorite ja kolleegidega suhtlesime. Nüüd pole seda toimetusemaja ammu. Kas Sina tead (väheliikuvad nagu me oleme), mis seal on praegu, Narva mnt 5 aadressil?  Mingi kaubanduskeskus või hotell või parkimisplats? Veider lugu, mina ei tea, kuigi olen sellest kohast palju kordi mööda sõitnud. Ja samas mõelnud, kuhu paigutada too kultuuriruum ja -vaim, mis toona sellel aadressil lehvis? Need pikad ja kirglikud, sageli öösse kulgenud vestlused kolleegide ja toimetusest alatasa läbi astunud külalistega. Kus ajal oli teine mõõde ja suhtlemise ehk siis silmitsi mõtete vahetamise rohkus oli tänasega võrreldes justkui nii priiskavalt kätte antud. Niisugune euroopalik, paradoksaalsel moel sõjaeelse Eesti Vabariigi kultuuriruumiga võrreldav vaimline oaas (jäid ju TMK asutamine, milles Sa osalesid, ja ajakirja arenguaastad sügavasse stagnaaega). Eks too aeg jääbki pidama meie meeltesse ja temuki kaante vahele.

Sa olid õpetaja sadadele näitleja- ja lavastajatudengitele, kellele kõige olulise kõrval sisendasid ka lugupidamist trükitud sõna vastu. Õpetasid teatrit analüüsima, teatrist kirjutatut mõistma, ka teatrist kirjutama. Ehkki ma pole üheski Su teatrikooli tunnis olnud. Aga selles veenavad mind need lugematud korrad, olgu TMK teatritoas või sinu kodus, kus mul oli au ja õnn olla ainus Sinu „loengu„ kuulaja. Ega neid teatrikriitikuid ja -loolasi vähe pole, keda Sa ülinõudlikul moel, Sulle omase perfektsionismiga õpetasid, olgu ise teatrist kirjutades või teiste töid toimetades, üha jälle ja jälle tekste üle lihvides. Tänasel „üheööarvustuste„ ajastul, kus vähemalt päevakriitika toimetamisest pole põhjust ammu enam rääkida, mõjus teadmine Sinu olemasolust turvaliselt: kui midagi üle ei jää, siis on ju Reet, kellelt küsida. Sinust jääb maha rohkem, kui on valatud kirjasõnasse ja kaante vahele, sest Sul oli AEGA ja tahtmist nii palju teistele anda. Enesest hoolimata. Nüüd tuleb vaid jahmatusega tõdeda, et ei ole Sinust portreesaadet või -kirjutisi, isegi mitte intervjuud „Vastab” ajakirjas TMK. Eks see jää siis aega, mil ükskord pilveteatris kokku saame.

Margot Visnap