Ütle, kui aitab

Noor lavastaja Johan Elm usaldab psühholoogilist näitlejateatrit, tema senised lavastused vaevad inimhinge keerulises, valusas piirsituatsioonis.

PILLE-RIIN PURJE

Endla teatri „Pimevalge“, autor Angela Pell, dramatiseerija ja lavastaja Johan Elm, kunstnik Eugen Tamberg, valguskunstnik Karmen Tellisaar, videokunstnik Laura Romanova, muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Mängivad Jaan Rekkor, Jane Napp, Märt Avandi, Carmen Mikiver, Kleer Maibaum ja Volli Käro. Esietendus 29. I Endla Küünis.

„„Nägin kord linnas, kuidas tütarlaps jäi veoauto alla ja sai silmapilkselt surma. Miks olid tema päevad loetud?“ „Ega tema päevad polnudki loetud,“ vastas isa. „Tema surma jumal saatis autojuhi pärast, selle päevad on varssi loetud, ingel on juba teel tema selja taha, et hakata seal seisma, kuni on lõpp käes.“ (A. H. Tammsaare, „Tõde ja õigus“ V)

Indrek ja Andres Paasi kahekõne Vargamäel meenus, kui pärast „Pimevalge“ esietendust seisatasin Endla teatri ees. Pärnu linn helendas jaanuari lõpus veel täies jõuluehtes: üks kuusepuu säras linnaväljakul, kunagise teatri platsil, teine praeguse teatrimaja ees. Vaatasin hõbesinavaid ehteid ja sätendavat valgustust, see kõik mõjus kui kingitus „Pimevalge“ tegelasele Lindale, keda sädelus lummab ja aitab. Oli 29. jaanuar, õhtu enne Tammsaare sünniaastapäeva.

Näidendis „Pimevalge“ jääb avarii põhjustanud veokijuht nähtamatuks tegelaseks, ingel tema selja taga ei ole lavaloo teema. Üheks peategelaseks kujuneb hoopis mees nimega Alex, kes hääletavale tüdrukule küüti pakkus, kuigi oli juba otsustanud jätkata teekonda üksi.

Seesama 29. jaanuar oli näitleja Maria Klenskaja ümmargune sünnipäev. Teleusutluses „Naine, kes ei räägi iseendast“ kirjeldab Klenskaja oma elamust meistrite mängust: „Saladus seisneb selles, et sa vaatad ja sind ajab hulluks – ta ei tee ju mitte midagi! Ja sa ei saa silmi ära …“

Nagu nool märklaua südamikku tabab see äratundmine Jaan Rekkori lavaelu Alexina, kelle saatusele „Pimevalge“ keskendub. Rekkoril on tõesti hea aeg. Näitleja „mitte-midagi-tegemine“, oma tegelaste siseilma avamine muutub aina põhjatumaks, sisuliselt täpsemaks ja kontsentreeritumaks, väljendusvahenditelt minimalistlikumaks.

Tõestuseks on võimalus koosmõjus vaadelda Rekkori rolle aastatel 2019 ja 2020: Eesti Draamateatris Torvald (Lucas Hnath „Nukumaja, osa 2“, lavastaja Mehis Pihla) ja Peeter (Kai Aareleid „Linnade põletamine“, lavastaja Priit Pedajas), Endlas Eugeniusz (Sławomir Mrožek „Tango“, lavastaja Ingomar Vihmar) ja Eddie Carbone (Arthur Miller „Vaade sillalt“, lavastaja Priit Pedajas). Igaüks on kordumatu inimene, ühisosaks mängu nappus, mis iseäranis köitev kahe erisuguse tavalise mehe, Eddie Carbone ja nüüd „Pimevalge“ Alexi puhul, kelle endassesulguvat hingeilma Rekkor paotab lausa mikroskoopiliste nüansside kaudu. Sa vaatad, näed, loed nähtamatut. Ei, see ei aja hulluks, teeb hoopis tänulikuks. Hulluks võiks ajada ehk suutmatus adekvaatselt sõnastada. Kui tohiksin kirjutada üheainsa lause, oleks see: meister Jaan Rekkor, Aarne Üksküla õpilane.

Noor lavastaja Johan Elm usaldab psühholoogilist näitlejateatrit, tema senised lavastused vaevad inimhinge keerulises, valusas piirsituatsioonis. Endla näitlejate ansambel on omakorda usaldanud Elmi. Põhjendatult ja tulemuslikult.

„Pimevalge“ kallakil põrandaga lavaruum viitab lumisele mäele või teele, Eugen Tambergi stsenograafias ning kostüümides torkavad silma lumevärvi detailid, Linda valgetest kummikutest politseinik Clyde’i valge kiivrini.

Lavastaja osatäitjate valik, mis ka sajaprotsendiliselt täitus, on läbimõeldud. Iseäranis avastuslik ja avardav näitleja teel on autist Linda roll Carmen Mikiverile, tema pärast on väga hea meel. Kui teiste osaliste puhul saab määravaks enam-vähem nullstiili kompav mängulaad, siis Linda autistlikud väljendusvahendid on äärmuslikumad, nii pingulduvas kehakeeles ja isemoodi hääleregistrites kui ka tundeskaalal, ootuspäratutes reaktsioonides. Mängujoonise pinev maksimalism ja seejuures loomulikkus, valu ja huumori kokku- ja lahtisulatamine on tõsine, hell ülesanne. Kui tegelasel on psüühiline (või ka füüsiline) diagnoos, kaasneb tihti takerdumise risk: ühelt poolt sümptomite täpsus, samas inimlik üldistus konkreetsuse kohal. Tasakaalu hoidmisest sõltub empaatia, mille liigitamist lavastaja on oluliseks pidanud lakoonilise sõnastusega kavalehel. „Pimevalge“ on huvitavalt komponeeritud nii tekstis kui ka ütlemata jätmistes, märksõna „autism“ võib teatud määral pruukida iga tegelase puhul. Nagu igapäevaeluski, meie ümber ja sees. Linda emotsioonid ja ratsionaalsus, tema lein ja unustus, ägedus ja lohutus on või näib teistele veelgi prognoosimatum või paradoksaalsem. Ent hetketi ka vabastavalt loogiline. See komplitseerib põnevalt lavapartnerlust, kogu aeg tuleb timmida respekteerimist ja võõrastamist, nii Linda endassesulgumisel kui ka temaga suhtlemisel või ebasuhtlemisel. Kohtumisviivudes ilmnevad üksildus, igatsus, lein, lootus, elusolemise rõõm. Kiiksud, harjumused, rituaalid. Väikeste hetkede väärtus, toonitab lavastaja saatesõnas.

Carmen Mikiveri lavaelus on hetki, mis toovad klombi kurku, ilma liigse sentimendita: esietendusel puudutas kõige enam Linda külalisi tõrjuv tants tolmuimejaga; teistmoodi mõjusana irdus sõnamängus (scrabble) Linda hääletult aegluubis lausutud sõna pimevalge, otsekui üks suur lumeräitsakas seiskuks, külmuks korraks õhus.

„Pimevalge“ kuulub lavastuste kilda, mida tingimata tahaks uuesti vaadata, nii näitlejate ja dialoogirežii ammendamatuse kui ka loo saladuste tõttu. Endla mängukavas on veel õige mitu lavastust, mis paeluvad põhjatusega: „Vaade sillalt“, „Jõgi“, „Kummitused“, „Kopsud“ jt.

Alex on tegelane, kes oma suletuses ja petlikus tavalisuses, mida ta ka ise mainib, käivitab teisi. Usaldusväärsus kumab läbi, kaasa aitab Jaan Rekkori tahe ja and keskenduda partneritele. Nii tajuvad Alexi salatumat loomust eksimatu vaistuga kõik kolm naist, kellega mehe tee ristub. Kõigepealt Vivian – Jane Napp, ehe elu- ja seiklusjanune hääletaja, Linda tütar, kelle kohtumine Alexiga muudab mitme inimese saatust. On see juhus või, Tammsaarele viidates, ingli lähetamine? Sellele ei saagi surelik inimlaps vastust. Oluliseks muutub laval Viviani hilisem kontakt nii ema kui ka Alexiga: liigutav, karge, delikaatne.

Isikupäraselt rahustava loomulikkusega viibib Linda naabrinaise Maggie rollis Kleer Maibaum. Eelarvamusvaba julgus jääda iseendaks lähendab Maggie’t Vivianiga. Erinevus on vaid Linda vimmas naabrinaise vastu, trotslikus sildistamises: ta on prostituut. Mis muudab Alexi suhtumise Maggie’sse risti vastupidiseks, kui Linda ehk eeldab. Alexi ja Maggie kohtumistes on leevendavat vargset huumorit, vastastikust mõistmist ja hoidmist, jääkirme sulatamist. Üks argine moment finaalis sisaldab lootust, et ka Linda võib kunagi naabrinaisega leppida.

Märt Avandi politseinik Clyde on Maggie’st sisse võetud, rohkem kui mees seni arvata oskas, see selgub võõra Alexi ilmumisel. Armukadedus võimendab Clyde’i pidetust, nurgelist kohatust. Too valge kiiver, mis kuidagi ei passi politseiniku kuvandiga, näeb välja nagu lumemehe pea, punane roosikimp naerusuuks, aga võib-olla natuke nagu pakirobot, kingiks toodud roosid hambus. Avandi mänguvõti on paar kraadi hinnangulisem, karikeeritum kui teistel. Ma ei kavatse esietenduse põhjal otsustada, kas see on läbinisti teadlik hoiak või lisandus kröömike (üle)teravdatud lavanärvi. Ebakindluse varjundid teisenevad niikuinii, iroonia kanti distantseeruvat koomikat ja siirast üksilduse­kurbust eraldab üliõhuke riba, selle tunnetamine on Avandi teema. Aga vaevalt Clyde pärast Alexit enam Maggie juures löögile pääseb.

Suur rõõm on Volli Käro kaasamisest Endla truppi. Viviani vanaisa Dirk viibib küll rännakul mägedes, aga ainuüksi Käro telefonihääle soojus loob elava läheduse lapselapsega, eluusalduse silla. Südamlikus tonaalsuses kõlab ka Dirki matusekõne, mida kuuleme ja näeme videopildis. Vanaisa keskendub Viviani unistusele, aimatavalt ka kutsumusele saada kirjanikuks, tüdruku oskusele lähedasi märgata ja sõnades jäädvustada.

Aga siin on nüüd üks aga. Ainuke lavastuslik lahendus, millest püüdsin aru saada teoreetiliselt, sest katkes hingeline side. „Pimevalge“ läbiv ekraanikasutus (videokunstnik Laura Romanova) on terviklik, liialdusteta, valguse ja muusikaga koosmõjus lumekarge. Nii esimese autosõidu vargsi, justkui laviinina kuhjuv pinevus kui ka lõpus Alexi teelemineku küsiv hingerahu, mõtlik meenutus. Aga vanaisa kõne on pikitud pildikatkestustega niimoodi, et korraks tekib kogunisti kahtlus, kas pole tegu hoolimatu juhupraagiga. Mis siiski ebatõenäoline, pildimäng on praagiks liiga süsteemne. Teadagi ei ole vaatlejal õigust oma pisuhända lehvitada, ometigi peegeldan: kujundina võib videokatkestuste jada osutada veel kord autismile, kokkusaamatusele, võib-olla leina haprusele. Aga Jane Napi ja Volli Käro lavaolek kaitseb midagi muud, üsna vastupidist. Kordan: rõõm külalisnäitleja osalusest ei haju, aga natukene kahju hakkab ikkagi.

Kui Linda palub Alexil end käte vahel hoida, vastab Alex: „Ütle, kui aitab.“ Eesti keeles saab neid kolme sõna mõtestada kahte moodi. Aitab, küllalt, lõpeta, lase lahti, mine nüüd. Niimoodi Linda ju ütlebki. Aga õhku jääb ka võimalus: jah, see aitab, aitäh aitajale. Ilma et otsesõnu küsiks või vastaks. Nagu valguse peegeldus seinal, pimevalgel lumel, mälestuses.