Ühel käel topeltpööre

OTT KARULIN

IX Põhjamaade nüüdistsirkuse esitlusfestival „Subcase“ 14. – 17. XI Stockholmis.

Mida ma õieti otsin nüüdistsirkuse festivalilt? Lavastusi – nagu ka muudelt etenduskunstide festivalidelt. Muidugi võtab kõhus õõnsaks, kui etendaja lennutab end lae alt maa poole või teeb ühel käel seistes topeltpöörde ümber oma telje või žongleerib viie kurikaga, kaaslavalolija vööna ümber torso jne – nagu ka detailselt rütmistatud ja mõtestatud kõne või transilaadset seisundit tekitav liigutuse kordamine või heli ja valguse koosmõjul sündiv totaalne kujund laval. Elamus ei hooli väljendusvahendist, on selle suhtes isegi üleolev selles mõttes, et taandab käsitööoskuse ja selle võimaluste piiride nihutamise eelduslikuks. On see siis aus või mitte.

Siinne tagasivaade Põhjamaade nüüdistsirkuse esitlusfestivalil „Subcase“ nähtud lavastustele on ebaaus ka seetõttu, et luban endale üldistamist (seda enam, et mõnegi lavastuse puhul oli tegemist vaheetapi ettenäitamisega ja esietenduseni jõutakse alles uuel aastal). Püüan siiski hoida tasakaalu kahel dilemmaköiel: lavastaja vs. trupi looming ning esitus- vs. etenduskunst.

Hiljuti avaldas nüüdistsirkuse võrgustik Circostrada statistika, mille kohaselt on keskmine tsirkusetrupp noor (tegutsenud kuni viis aastat) ja väike (kaks kuni viis liiget). See tähendab sageli sedagi, et trupis pole eraldi lavastajat ning lavastused sünnivad rühmatööna, kuhu igaüks püüab oma distsipliini sulandada. Sellise lähenemise korral on muidugi oht, et lõpptulemus koosneb eraldi võttes nauditavatest numbritest, aga need etteasted on liigagi autonoomsed ning lavastus jääb harali. Mõnikord petab ka selline lähenemine publiku oma füüsilise meisterlikkuse ja lavasarmiga ära, nagu näiteks Fauna lavastus „Fauna“ (see, et trupi nimi ja debüütlavastuse pealkiri on sama, pole harukordne), kus laval viis akrobaati ja kitarrist. Tunni aja jooksul näeb akrobaatika ahhetama panevaid numbreid (kas või seesama ühel käel topeltpööre) ning etendajate lavaolek ja suhtumine teistesse tegelastesse on ägedalt irooniline, nagu ka vaataja ootustega krutskilikult mängiv (sh meelega ebaõnnestumine näiteks trapetsile ronimisel), kuid lavastust koos hoidma mõeldud loomastumine – see väljendub etendajate kehakeeles ja muusikalises kujunduses – mõjub vaid kuue kunstniku oskuste kunstliku sideainena.

Cirkus Cirköri lavastuses „Under“ ehk „All“ (fotol Simon Wiborn) katab lavapinda ülisuur langevari.

Mats Bäcker

Vähemalt on „Faunas“ numbrite raamistamisel hoitud diskreetset, vähem-on-parem-joont, mis kannab loogiliselt läbi kogu lavastuse. Seda ei saa kahjuks öelda (köie)tantsija Mira Ravaldi ja akrobaadi-žonglööri Luis Sartori do Vale lavastuse „Portmanteau“ dueti kohta. Selle kujunduskeel – grafoprojektoritega lavahorisondile näidatavad mustrid – mõjub oma tehnoloogia antirevolutsioonilisuses isegi värskendavalt, aga puudu jääb kujundidramaturgiast, mis numbrite mustrikeelt koos hoiaks. Seetõttu taandus projitseeritav üksiknumbrite illustratsiooniks. Tugevat lavastajakätt vajab ka Skogeni „Knekke greine“ ehk „Murtud oks“, kus publik viiakse kinniseotud silmadega metsaretkele, et siis, kui vaatajad tundmatus kohas jälle nägijaks saavad, sundida nad meeskonnana tööle, et metsas, kaljunukist üles, mäest alla jne, edasi liikuda.

Publik on tsirkuselavastustes sageli justkui kaasatud, aga seda peamiselt flirtimisobjektina, kelle poole vaadates kommenteeritakse miimika ja žestidega enda ja teiste lavalolijate trikke. Kohati on see üsna väsitav, sest tahaks ju tegelaste omavahelistest suhetest saada aimu selle järgi, kuidas nad tõepoolest omavahel suhtlevad, mitte otse publikusse visatud kelmika naeratuse või silmapöörituse kaudu. Muidugi võib siinkohal vaadata tagasi tsirkuse ajaloole, ajale, mil see oli paljuski esitamiskunst, ja nentida traditsiooni vastupidavust, aga lavastustervikut vaesestav igand ei vääri meenutamist. „Subcase’il“ nähtust pöörles flirtimisrõngas peale mainitud „Fauna“ ka Gandini Jugglingi žongleerimiskava „8 Songs“ ehk „8 laulu“, Alula Cyri trio „Hyena“ ehk „Hüään“, kus vahendiks, nagu trupi nimigi ütleb, Cyri rõngas (selle kasutuselevõtja Daniel Cyri järgi) ning Lazuz Company ehk žonglööri ja akrobaadi duett „Lazuz“ (pealkiri tähendab heebrea keeles liikumist).

„Hüään“, kus laval on kolm naist ja neli Cyri rõngast, on nagu „Faunagi“ füüsiliselt väga veenev (võib täitsa öelda, et peadpööritav kogemus) ja publikuga suhtlev, kuigi esitatava sidet lavastuse pealkirjas nimetatud kõigesööja karjaloomaga pole just kerge mõista. Või on seos just liigagi otsene: hüäänid on tuntud kui seltsiloomad, kes armastavad elu karjas, ning ka lavastuses räägitakse sõprusest ja selle tuumast (lavastuse alguses ongi neli rõngast pandud kokku nii, et meenutavad aatomit). „Lazuz“ seevastu, mis sündinud mitme aasta vältel tehtud kahe distsipliini, akrobaatika ja žongleerimise dialoogivõimaluste otsimise töötubade tulemusena, jääb meelde erandina mitmes mõttes. Ka siin on laval kaks autonoomset kunstnikku, aga just seetõttu, et lavastusele pole püütudki luua muud raamistikku peale selle, et nad on kahekesi koos laval, mõjub „Lazuz“ vahetult (vaatamata isegi publikuga flirtimisele). Kui ka eelnevast võis jääda mulje, et igatsen lavastusi, kus tsirkuse vahendid on jäägitult mõne fiktiivse maailma loomise teenistuses (ilmselt ajuti ka nii arvan), siis „Lazuz“ näitab rahulikult, et teemast olulisem on lavastuse (liikumis)dramaturgia, mille puhul on väga hästi aru saada, kuidas ühest liikumisest või situatsioonist järgmisesse jõutakse või ka miks mõni justkui loogiline samm vahele jäetakse või midagi korratakse. Kaasa aitab seegi, et „Lazuz“ on ainus „Subcase’il“ nähtud lavastus, kus ei kardeta vaikust – paljudes nähtud lavastustes mängib muusika terve lavastuse vältel, suutmata nii olla midagi enamat kui meeletäide, taust.

See, miks „Lazuz“ oli nähtust kõige elamuslikum, ei tulene siiski ainult lavastuse väljendusvahendite valitsemisest, vaid johtub ennekõike etendajate utreerimata kohalolust, mille tagab see, et nad tunnevad end lavastusilmas mugavalt. Mis juhtub, kui etendajad on sunnitud rolli, mida nad ei (taha) mõista, on näha Gandini Jugglingi lavastuses „8 laulu“: kuue žonglööri sünkroonsus on muljetavaldav (tõsi, see hinnang põhineb peamiselt selle trupi teiste, video vahendusel nähtud lavastuste muljete põhjal), aga oi kui ebamugavalt nad end selles pseudomuretus rock’n’roll’i maailmas tunnevad. Kohe nii, et mõned ei vaata kordagi oma kinga­ninadest kõrgemale ja teised heidavad publikule pilke, mis mõeldud flirtivana, aga hirmutavad pigem oma puisuses. Eks ebaõnnestumisi tule ette ka pika traditsiooniga truppidel (Sean Gandini asutas selle trupi juba 1992. aastal), kuigi mingit õnnestumise piiri, alla mille publiku ette ei minda, neilt siiski eeldaks. Ega ole ka Põhjamaade nüüdis­tsirkuse lipulaeva (või vähemalt postripoisi, maitse asi), 1995. aastal asutatud Cirkus Cirköri „Under“ ehk „All“, vaatamata sellele, et lavastuslikult on see „Subcase’il“ nähtust kõige terviklikum ja kujundikeelelt selgeim (lavapinda katab ülisuur langevari, mis lõpuks ka õhku tõuseb), nii meeldejääv kui selle lavastaja Olle Strandbergi triloogia esimene osa. Seda kolme õnnetu tõstja kauaoodatud tähelennust eneseirooniliselt pajatavat lugu „Undermän“ ehk „Alumine“ õnnestus mul mõned aastad tagasi näha. Küll aga on „All“ sarnaselt lavastusega „Lazuz“ teos, mis võiks jõuda ka mõne muu etenduskunstifestivali programmi, mitte vaid nendesse, mis on nüüdistsirkusele keskendatud. Ja just sellist ühel käel topeltpööret ma lavastuselt ootangi.