Tundekasvatus Moskvas

Auri J?

Lastefestivalil võimenduvad kultuurilised erinevused, sest lapsed pole veel õppinud poliitiliselt korrektselt käituma. Moskva trupi muusikalilaadne maraton „Moskva ajalugu 1205”.

Juuli lõpul täitus Moskva Ermitaaži aed seitsmeks päevaks sadade laste ja lapsemeelsete täiskasvanutega, põhjustades eatut ülemeelikust ja kergeid ummikuid jäätisemüüjate putkades. Põhjus: Moskva võõrustas tänavu üleilmset lasteteatrite festivali.

 

X lasteteatrite festival

Lingenist Saksamaal alguse saanud Ülemaailmse Harrastusteatrite Liidu ehk AITA/IATA ametlik lasteteatrite festival toimub iga kahe aasta tagant. Sel suvel oli AITA/IATA Venemaa esindusel au korraldada kümnendat üritust, mis seadis Moskvale lisaks lastefestivalile omase range reeglistiku järgimisele ka ülesande väärikalt tähtpäeva tähistada. Üritus kandis alapealkirja „Lapsed mängivad lastele”, mis tuleneb AITA/IATA ettekirjutustest: lasteteatrite festivali eesmärgiks on turvalise ja võistluseta keskkonna loomine, et lastel oleks võimalik mängida, õppida ja suhelda, tutvuda omavanuste teatrihuviliste ja võõraste kultuuridega. Et kõike seda võimaldada, on paika pandud ürituse struktuur. AITA/IATA lasteteatrite festival peab alati sisaldama nelja põhikomponenti: etendused (üks teatritrupp riigi kohta), õpikojad rahvusvahelise kogemusega teatripedagoogide käe all, lavastajate foorum ning päevased mängud ja meelelahutus lastele. Just nende ettekirjutuste osas näitasid Moskva korraldajad – Venemaa esindus ja teatriliit eesotsas Alla Zorinaga – oma sügavat põhjalikkust ja pühendumist ning esinesid väga läbimõeldud päevakava ja ladusa programmiga. Festivali seitse päeva koosnesid hommikustest õpikodadest ja foorumitest ning neljast etendusest kolmes teatris (Ermitaaži teater, Na Strastnom teatrikeskus ja GITIS), lisaks suurejoonelised ava- ja lõputseremooniad Ermitaaži aias ja Novaja Operas, ekskursioonid, huviringid ning rahvusvaheline konverents viimasel päeval. Tihe programm oli fikseeritud nii lastele jagatavas ülevaatelises voldikus kui ka mahukas festivaliraamatus, ürituste meeleolu ja etenduste muljeid vahendasid festivali ajalehe kolm numbrit. Väiksematele nihetele ja arusaamatustele vaatamata võib Moskva festivali pidada igati kordaläinuks, seda enam, et kõigil truppidel oli võimalik esineda ülimalt entusiastlikule publikule ja viimseni täis saalile. Laste silmanähtavat janu teatri järele ei vähendanud kuumus, väsimus ega pikad järjekorrad etenduste eel.

 

Mitmekülgne teater

Kahekümne kuuest etendusest nägin seitsme päeva jooksul kõiki peale ühe, mistõttu püüan eelkõige vaadelda kogu üritust, esilekerkinud tendentse ja suhtumist ning peatun vaid mõnedel tähelepanuväärsematel etendustel.

Euroopa esindatus oli tavapäraselt tugev, kuid õnneks mitte liiga ülekaalukas. Euroopa riikidest olid kohal trupid Eestist, Fääri saartelt, Horvaatiast, Leedust, Lätist, Saksamaalt, Slovakkiast, Suurbritanniast, Tšehhimaalt, Ukrainast ja Valgevenest; mujalt maailmast aga Aserbaidžaanist, Bangladeshist, Iisraelist, Indiast, Indoneesiast, Colombiast, Kuubast, Singapurist ja Venezuelast. Korraldajana oli Venemaal õigus kutsuda esinema rohkem truppe ning kohal oli kuus esindust: Dagestan, Moskva, Omsk, Reutov, Solikamsk ja Tõva. Skandinaavia maid, mis oma kõrge taseme ja mitmekülgsete lahenduste tõttu on alati oodatud, seekord ei olnudki ning jäigi selgusetuks, kas see oli poliitiline otsus või mitte.

Festival üllatas kõrge üldtaseme poolest: tõeliselt nauditavaid ja kaasakiskuvaid lavastusi oli palju, mõned lapsed-mängivad-lastele-põhimõtte helge ja oskusliku kasutamise (näiteks KUK! teatrigrupp Tšehhimaalt, Aleksander Gontšaruki teatristuudio Omskist ja teatristuudio Winnie Lätist) või kultuurispetsiifilise traditsioonide demonstreerimise (People’s Little Theatre Bangladeshist, Young Spectator’s Theatre Tõvast, Hiina ooperiinstituudi Poi Ching kooli ooperitrupp Singapurist ja Ryani rahvusvaheline kool Indiast), mõned aga lausa professionaalsuseni küündimise tõttu (näiteks laste muusikaline munitsipaalteater Reutovist, lasteteater Kalambur Ukrainast, laste- ja noorteteater Saula Leedust ja teatristuudio Peremena Solikamskist). Esindatud oli ka tantsu- (tantsuteater ”Chrystal cube of brightness” Horvaatiast, Proyecto Movimiento trupp Venezuelast ja lasteteater Rondstudio Valgevenest) ning erinevaid žanre kombineeriv teater.

 

Tekstiga ja tekstita

Euroopa teatritruppide esinemistes jäi mitmel korral silma tekstikesksus, sügavalt sõnale ja keelele rõhuv lähenemine, mis tekitas siin-seal olukordi, mil lapsed keskendusid rohkem mehaanilisele tekstiütlemisele kui laval toimuvale. Huvitav oli jälgida, et Baltimaad sarnanesid teineteisele nii tekstikesksuse kui ka hea draamakoolituse poolest, lahendades süžee raskemaid momente leidliku ekspressiivsuse ja mängulisusega. Tallinna Toomklubi (”Vennad lõvisüdamed”, lavastaja Maret Oomer) ja Leedu teater Saula (”Lumekuninganna”, lavastajad Sigita Matulienė ja Romanas Matulis) seisid kõrvuti ka sarnaselt süngevõitu muinasjutu ning valguse ja emotsioonide hämarate pooltoonidega. Ometi hoidsid mõlemad oma publiku tähelepanu peaaegu samaväärselt kui vene truppide estraadisegu või India bollywoodlik vaatemäng. Winnie’ stuudio Lätist laveeris aga keelebarjäärist mööda ja tabas festivali publiku meeleolu paremini, esitades universaalsema lastetüki (”Vahtramäe Emil”, lavastajad Ingūna Gremze ja Karīna Šišlo) ning põimides lühikeste seikade sisse palju huumorit ja liikumist.

Ekspressiivsuse kaldus poole Slovakkia teatriansambel Eva (”Unenägu mooniseemnest”, autor ja lavastaja Eva Matisová), kus teksti ja liikumise kõrval kasutati humoorikalt hääle võimalusi müstiliste maailmade ja tegelaste loomisel. Vaimukad kõrvaltegelased ja julge värvilisus ei lubanud keelebarjääri ligi. Veel rohkem ekspressiivsesse tantsulisusse kaldus Ukraina teater Kalambur (”Polonina öö”, lavastaja Julia Oles), mis jutustas peaaegu akrobaatilise plastilisusega folkoori ja müstitsismi tulvil loo ning täitis suure lava lummava suveöö-unenäoliku fantaasiaga.

Keelebarjäärita sobivaimad etendused saabusid Tšehhimaalt ja Suurbritanniast – mõlemad esitasid sõnadeta draama. KUK! teatrigrupi stiilipuhas ”Tummfilm” (lavastaja Ivana Sobková) jutustas kergelt iroonilise loo armastusest, perest ja argielust charliechaplinlikult mustvalge täpsusega, liigendades stseenivahetusi tuntud vaimuinimeste aforismide ja voolava klaverimuusikaga. Noored näitlejad tõid pereelu proosalised varjuküljed vaatajate ette distantseeritult ja lihtsustatult, valehäbita muhelemine täiskasvanute maailma üle köitis igas vanuses publikut. Brittide ”Frankensteini” (Young People’s Theatre, lavastaja Philip Bradley) puhul mõjus sõnatus aga hoopis teisiti: ühest küljest vähendas teksti puudumine tuntud materjali detailirohkuse noorteteatrile sobivaks ja rõhutas vaid emotsionaalselt olulisi momente, teisest lisas aga koletise vaatenurgaga lavastusele eraldi tasandi mõistmatuse tõlgendamiseks. Minimaalse lavakujunduse, suure ekraani ja ilmeka peaosalisega (nimitegelast mängis neiu!) arenes tempokast eluloojutustusest sünge ja armutu lugu kättemaksust.

Vesi, sõda ja showbusiness

Tõsiseid ja aktuaalseid teemasid käsitleti veelgi. Venezuela moderntantsutrupi Proyecto Movimiento ”Azul” (autor ja lavastaja Trina Fromenta) käsitles viie noore neiu kaudu keskkonna säästmise ja looduskaitse teemasid, noorteteater Teenstage Iisraelist aga Jeruusalemma poliitilis-religioosset problemaatikat (”Kujutledes armulugu”, lavastaja Gur Koren). Mõlemad etendused tekitasid veidi paksu verd ja segadust, esimene teatritehniliste vaidlustega, teine aga vanusepiirangu tõttu, mille tegijad oma publikule seadsid. Ometi olid mõlemad võrdselt populaarsed ja omas elemendis tasemel.

Korraldajamaa kuuest esindajast andsid eriti laste muusikaline munitsipaalteater Reutovist, noorte näitlejate muusikateater lastele Moskvast ja Aleksandr Gontšaruki teatristuudio Omskist tunnistust vene teatrile omasest klassikalise balleti taustast kui ka kaasaegsest show-tegemise meisterlikkusest. Reutovi trupi tehniliselt ülitäpne ”Pöial-Liisi” (libretist Zoja Martjonova ja helilooja Irina Tultšinskaja) ja Moskva trupi muusikalilaadne maraton ”Moskva ajalugu 1205” (autor ja lavastaja Aleksei Fjodorov, helilooja Aleksei Šeligin) tekitasid omalaadse paralleeli Ryani kooliga (”Bhow-bhow, know-know”, autor ja lavastaja Utkarsh Marwah, India) – kõik kolm rõhusid distsiplineeritud meelelahutusele ning eemaldusid selgelt lasteteatrist. Vaatemäng mõjus, kuid väsitas.

 

Tundekasvatus

Üleilmsetel üritustel on põnevaim osa kultuuride kohtumine ja (parimal juhul) dialoog. Laste kogunemisel kultuurilised erinevused aga võimenduvad, kuna enamik osavõtjaist ei ole õppinud poliitiliselt korrektselt ja mittemidagiütlevalt käituma. Samas on lapsed valdavalt tolerantsed nii suure hulga uue informatsiooni keskel ning kohanevad kiiresti. Seega ei olnudki festivali jooksul kuulda ühestki suuremast lastega seotud probleemist. Oli aga omamoodi isiklikke (teada-tuntud tõdede taas-)avastusi: näiteks ei meenu kodumaal teatris käies just tihti, et igal pool ei tähenda teater inimestele üht ja sama; et paar tuhat kilomeetrit siia- või sinnapoole ei õpetata lastele teatris vait ja vagusi olemist; et lavale ronimine ja rekvisiitide korjamine võib väljaspool Euroopat olla teatrikülastaja täielik õigus; ning et mõistev suhe kirillitsa, hapukoore ja järjekordadega on idaeurooplase alahinnatud privileeg.