„Tilt“ – sõõm improvisatsiooni värsket õhku

LENNART PEEP

Improvisatsioonilise teatri eripära on kohalolek. Sündmustik, sellele vastav tegevus ja vastutegevus sünnib siin ja praegu.

VII rahvusvaheline improteatrite festival „Tilt“ 19. – 21. IX Tallinnas Katariina kirikus.

Varasemaga võrreldes ei leia teatrifestivalide ülevaated enam kuigi tugevat kõlapinda – maailm on valla ja inimesed saavad käia oma silmaga uudistamas teatrite tegemisi. Sellest hoolimata on vajadus festivaliülevaadete järele minu arvates hoopis kasvanud. Olukorras, kus igasuguseid festivale on tekkinud rohkem kui seeni pärast vihma, ei jõua parimagi tahtmise juures kõiki külastada. Peale ajanappuse on muidki pragmaatilisi põhjusi, näiteks: „ei teadnudki, et selline festival on“ või „oli vist mingi reklaam Facebookis, aga unustasin selle kohe, kui seda nägin“. Vastutustundliku teatriinimesena kannan seega ette ühest nišiteatrite festivalist: 19. – 21. septembrini toimus Tallinna Katariina kirikus improteatrite festival „Tilt“.

Improvisatsioonilise teatri sünnipaik on Ameerika Ühendriigid: 1920. aastatel jõudis see meetod koos Stanislavski õpilastega New Yorki. New Yorgi Laboratooriumteatrist kasvasid välja Ameerika näitlejakoolituse suurkujud Stella Adler ja Lee Strasberg, kellest viimane seadis teadliku improvisatsiooni oma meetodnäitlemise tehnika keskmesse. Teine improvisatoorse teatri häll on Chicago, kus sotsioloog ja mänguteooria uurija Viola Spolin rakendas improvisatsioonilisi publikut kaasavaid mänge töös immigrantide ja kogukondadega. Tänapäevase improteatri aluseks võib pidada inglase Keith Johnstone’i võistlusliku ja vaatemängulise sisuga teatrisporti, mis eestlastele on enim tuntud tele-show „Whose Line is it Anyway“ vahendusel.

Eestis sündis improteater kümmekond aastat tagasi lavastajate ja näitlejate Virko ja Rednar Annuse algatusel, kui nad kutsusid Soome ühe vanema improteatri Stella Polarise näitlejad töötuba korraldama. Praegu on siin neli suuremat improteatrit, millest ehk tuntuim on kutseliste näitlejatega Impro­teater Impeerium, kes lõi mõni aeg tagasi lahku Eesti Improteatrist, kus praegu tegeldakse pigem koolitustega. Trupid Ruutu10 ning Jaa Improteater tegutsevad harrastusteatritena ning peale etenduste andmise harivad ka uut impropõlvkonda.

Jõudes nüüd ajalooliselt tagasi­vaatelt tänapäeva, on põhjust meenutada, et festival „Tilt“ oli jaotatud päevaseks ja õhtuseks osaks. Festivali päevasel ajal korraldatud töötubadest võisid osa võtta kõik huvilised ja nende tehtu kanti õhtul mixer show’dena ette. Małgorzata Różalska (Poola) töötoas keskenduti näiteks kahe karakteri dünaamikale, Stacy Smithi (USA) töötoas häälelisele improvisatsioonile. Esitused olid enamasti värsked, leidlikud ja, mis kõige rõõmustavam, särisesid ekstaatilisest elulisusest, mida traditsioonilises teatris tuleb tikutulega taga otsida. Festivali publik oli harjumatult soe ja avatud, plaksutades, naerdes ja hurraatades vähimagi ootamatuse või leidlikkuse peale.

Improvisatsioonilise teatri eripära ongi kohalolek – sündmused, nendele vastav tegevus ja vastutegevus sünnib siin ja praegu, abiks vaid kokkulepitud raam ja teatud võtted. Impronäitlejate kiire ja nutikas kohanemisvõime on selle teatrivormi alus.

Pärast mixer show’sid, mille kvaliteet sõltus otseselt töötoas osalenute tasemest, esinesid improvisatoorsete pikkvormidega nii trupid kui ka üksikesitajad Eestist ja mujalt. Vaimustavat improvisatsioonilist teatrit pakkus Tšehhi noormeeste trupp, kes nimetab ennast Poisteks, Kes Hängivad Koos. Nende etteastes pealkirjaga „Böömimaa tragöödia“ uuriti täiesti vaba improvisatsiooni, kus ei olnud etteantud struktuure ning keskenduti peamiselt füüsilisusele ja liikumisele – minu üks tugevamaid teatri­elamusi sel aastal.

Tšehhi trupp Poisid, Kes Hängivad Koos kasutas oma lavastuses „Böömimaa tragöödia“ täiesti vaba improvisatsiooni.

Reio Raudheiding

Kahe pika ja kehaliselt äärmiselt plastilise ning ühe lühikese mehe füüsilist improvisatsiooni ilmestas suur usaldus üksteise vastu ning valmisolek üksteise pakkumisi vastu võtta ja arendada. Meeste erisugused natuurid põimusid improvisatsiooni käigus dünaamiliseks uitnarratiiviks, mida iseloomustas harvaesinev ansamblitunnetus. Nad mängisid kerguse ja naudinguga, kasutades ära üksteise füüsilist eripära: ronisid üksteise seljas, roomasid läbi mööbli jne. Niisama vabalt liikusid nad stereotüüpsete olmeliste situatsioonide ja abstraktsete etüüdide vahel: kord etendasid perekondlike suhteid, kord esitasid pikka kõrkjavart lõual tasa­kaalus hoides eksistentsialistlikke küsimusi. Omavahel tugevamalt või lõdvemalt seotud stseenid olid jahmatavalt tundlikud ja autentsed.

Festivali teine tähelepanuväärne lavastus oli Chicagost pärit muusikalise improvisatsiooniga tegeleva Stacey Smithi ühenaisemuusikal „Stacejam“. Smith etendas meisterlikult kolme peategelase elusündmusi ja laulis nende emotsionaalsed sisemonoloogid sidusaks muusikaliseks numbriks. Ta valdas meisterlikult oma hääleregistreid, oli veenev nii kuueaastase plika kui ka keskealise mehena. Smith suutis tuua stereotüüpsetest situatsioonidest välja nende essentsi, rikastades neid ootamatute ja tabavate detailidega, näiteks kuueaastasele plikale oli ta andnud nümfomaaniale kalduva isiksuse. Smith oli laval särtsakas ja vaimukas ning äärmiselt musikaalne.

Kui improvisatsiooniline teater on eelkõige koomilise alatooniga, siis omamoodi huvitav kogemus oli vaadata psühholoogilise suhtedraama võttestikus tehtud improvisatsiooni „Origami­luik“. Laval olid mees ja naine (Ella Galt ja Dan Seyfried), kelle suhe improvisatsiooni käigus arenes, alustades naise vastikustunde ületamisest herneste söömisel ja lõpetades perekonnadraamaga raseduse ümber. Improviseerijate suhe oli autentne ja vaba, üksteist toetav ja kuulav. Nende tegevuses sõlmus koomiline ja traagiline alge, meenutades head Euroopa arthouse-filmi.

Eesti improteatrite tase on kõikuv ning eristub selle poolest, kas esineja on kutseline näitleja või mitte. Teatrikooli lõpetanuil on emotsionaalse ja käitumusliku tegevuse tasakaal kenasti paigas, teistel jääb sõna kuidagiviisi iseseisvaks väljendusvahendiks. Sellest hoolimata olid trupi Ruutu10 neli improviseerijat nupukad ja terased ning pakkusid oma kriminullis head üksteisekuulmist ja ootamatuid lahendusi. Kutselise taustaga Improteatri Impeerium näitlejad mõjusid laval ehedalt, püüdes välja ujuda hetkeloomingu aluseks olevast improvisatsioonilisest draamatekstist, mis publiku märksõnade abil oli vahetult enne etteastet valmis saanud.

Improteater, nii nagu meie teater üldiselt, on festivalil nähtu põhjal tugevalt lookeskne. Võrreldes tšehhi noormeeste täiesti vaba improvisatsiooniga, kus stseenid olid omavahel seotud partnerite tegevusest saadud impulsside või esilekerkivate seoste kaudu, mõjus eestlaste improvisatsioon hetkiti pingutatult ja raskepäraselt. Kuna meie improteater on nüüd tubli kümme aastat vana, võiks koolipoisiliku formaadiranguse juures hakata ka flirtima maailmaga, mis pole nii selgepiiriline ja turvaline.

Improteatri õnnestumised ja läbikukkumised on totaalsed ja see annab kogu „improtamisele“ noateral kõndimise tunde. Õnnestunud improvisatsioon on üks võimsamaid teatrielamusi ja mõjub aeglaselt kannatava draama või labase komöödia kõrval kui sõõm värsket õhku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht