Teatrikuu, suur toomepuu

TAMBET KAUGEMA

Kogu muu „oige ja vasemba“ kõrval on märtsi kui teatrikuu kaks tähtsündmust esmalt kuu algul teatri aastaauhindade nominentide väljakuulutamine ning seejärel 27. märtsi ehk rahvusvahelise teatripäeva pidu, kus pannakse laureaatidele pärjad pähe. Seekordsed teatri­auhindade nominendid said teatavaks nagu ikka 1. märtsil ajakirjanduse vahendusel, kusjuures mul on „tunnetus“ (kui kasutada seda Jüri Ratta parasiitsõna), et see nimekiri ütleb eelmise teatriaasta kohta rohkem ja on ülevaatlikum kui pelk laureaatide nimistu, ehkki teatritegijate võidurõõmu tähtust ja tähendust ei tohi alahinnata.

Kui võtta eeskujuks Vanemuise „Leopoldstadti“ Ludwig (Andres Mähar, üks seekordsetest nominentidest, mitte küll kõnealuse rolli eest), „nohisev matemaatik, kes läheneb maailmale arvuteooria kaudu“,* siis saab rõõmsalt tõdeda, et teatrite arvestuses oli 2023. aasta säravaim täht Eesti Draamateater: mitmesuguste auhinnanominatsioonide puhul kokku 15 mainimist. Seejuures olgu öeldud, et lõin enne arvude maailma sukeldumist auhinnad laias laastus kolmeks – sõnalavastused, nüüdistants ja etenduskunstid ning muusikalavastused ja ballett –, seda ikka selleks, et saada vähegi asjakohane pilt, millised teatrid-trupid on seekord pälvinud rohkem tähelepanu. Lihtne näide, miks polnud võimalik kõiki ühte patta panna: nii ooperi- kui ka balletilavastuste puhul on meil kaks suurt teatrit, Estonia ja Vanemuine, kes korjavad niikuinii peaaegu kõik nominatsioonid – ühel aastal on üks edukam, teisel teine –, väiksemaid tegijaid satub sekka harva. Mainimisi kokku rehkendades jätsin aga üldse kõrvale lavataguste teatri­töötajate auhinnad, sest need võtavad pigem kokku esiletõstetute kogu senise töö, mitte ainult läinud aastal tehtu.

Niisiis, sõnateatrile (olgu see mõiste nii laialivalguv ja ebatäpne kui tahes) keskendudes oli mullu silmatorkavalt esil Eesti Draamateater. Eri kategooriates leidsid äramärkimist nende „Macbeth“ (koostöös ERSO ja Eesti Kontserdiga, lavastajad Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts), „Teoreem“ (lav Juhan Ulfsak), „Vend Antigone, ema Oidipus“ (lav Tiit Ojasoo) ja „12 vihast meest“ (lav Hendrik Toompere) ning takkapihta veel ka sõnalavastuste eriauhinna nominatsioon teatri kunstilisele juhile Hendrik Toompere jr-le „riskijulge, sotsiaalselt tundliku ja mitmekesise repertuaari kujundamise eest“. Ilma kahtluseta oli Eesti Draamateatri aasta, aga äsja nimetatud lavastuste põhjal ja tänu selles teatris loodud võimalustele saab sama hästi öelda, et nii kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt oli ühtlasi Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi aasta.

Kui matemaatilist rada mööda edasi traavida, siis küll nägemisulatuses, kuid siiski soliidse vahemaaga Eesti Draamateatri järel kappavad koos Tallinna Linnateater ja Eesti Noorsooteater. Tallinna Linnateatri trumpideks on „Ülestähendusi põranda alt“ (lav Rainer Sarnet) ja „Lear“ (lav Andres Noormets), kus mõlemas mängib peaosa Rain Simmul, aga ka Külli Teetamme nominatsioon rollide eest lavastustes „Poiss, kes nägi pimeduses“ (lav Marta Aliide Jakovski) ja „Nõusolek“ (lav Taago Tubin). Eesti Noorsooteatri nominatsioonid lähtuvad lavastustest „Plekktrumm“ (lav Taavi Tõnisson), „Kasvav kuu“ (lav Johan Elm) ja „Frideberta“ (lav Mikk Jürjens). Väiksemate tegijate seast teeb rõõmu Saueaugu teatritalu („Kotka tee taeva all“, lav Priit Põldma; „Meeletu“, lav Margus Kasterpalu) ja Karlova teatri („Preili Julie“, lav Kaili Viidas; „Minu trükikoda“, lav Peeter Volkonski) esiletõstetus või, täpsemalt, nimetatud lavastustes tehtud rollide kõrge tase.

Matemaatika nõrkust näitab asjaolu, et teatri või lavastuse puhul, mis on kogunud portsu nominatsioone, ei saa võidus kunagi kindel olla, see võib ka minna hoopis kandidaadile, kelle võidu­lootust hinnati enne kasinaks, ent kindlasti näitab kuulumine nomineeritute hulka kõrget kvaliteeti, selles pole kahtlustki.

* Kaur Riismaa, Ajalootekst teatrilaval. – Sirp 15. XII 2023.