Teatriajastu lõpp turvaväravate taga

Maris Johannes

Sõnumeid Moskva teatrifestivalilt ?Kuldne mask?

Mida venelane arvab oma teatrist?

Vene teatrikriitik kuulutab teatriajastu lõppu.  See tähendab, et aeg, kui teater täitis kiriku, parlamendi ja ajakirjanduse rolli, on jäädavalt ümber saanud. Nüüd on see vaid teater ja ei midagi muud. Üks osa kultuurist, mis ei lähe kellelegi korda: noored tulevad teatrisse, et sooritada rituaalset kultuuri?esti, keskealised naised käivad siin oma sõbrannadega  aega veetmas. Kunstiprotsess ei huvita kedagi ajal, mil teatrikapitalism toodab jõuliselt meelelahutust ja staarikultust. 

?Kuldse maski? festivaliks oli Vene riik eraldanud miljon rubla, sponsoritelt hangiti kaks miljonit ? ajal, mil teater ja kultuur  ei ole võimude silmis soosingus. Festivali asutaja Eduard Bojakov märgib sapiselt, et Putini sõnavarasse lihtsalt ei kuulu sõna ?kultuur?. Oma võtmesõnavõttudes räägib Vene president  küll militaarteemadel, T?et?eeniast, majandusest, rahvusvahelisest koostööst, transpordist, tervisest, demograafiast, spordist jne? Aga ei silpigi kultuuri teemal. 

Ometi käisime meie, eesti ajakirjanikud, Moskva teatrifestivali kulu ja kirjadega (ja kulkast saadud sõidurahaga) ?Kuldset maski? vaatamas. Õigemini on selle suure festivali tiiva all välismaalaste jaoks kokku pandud kava pealkirjaga ?Russain Case?. See ?Vene juhtum? tahab olla avaram ja avangardsem kui emafestival ?Kuldne mask? ise.

?Kuldse maski? festival Moskvas toimus 24. märtsist 10. aprillini. Mängiti  2003/04. hooaja parimaid vene lavastusi: kokku oli neid 43, pärit 13 linnast. Draama kategoorias olid võidumehed eranditult moskvalased, nukuteatritest peterburilased ning Abakani teater. Ooperikategoorias tegi puhta töö Novosibirski teater oma ?Aidaga? ja tantsuauhinnad läksid jällegi Peterburi Maria teatrile.

 

Mida eestlane arvab  vene teatrist?

 

Õnnemängus on  reegel, et võita võib seegi, kes ei saa ühelegi loositud numbrile pihta. Vene teatrifestivalil juhtus minuga selline lugu. Ma ei näinud ühtegi sel aastal auhinnatud lavastust. Ignorantsuse triumf või rafineeritud valik?

Kama Ginkase ?Rothschildi viiul? kuulutati parimaks suurlavastuseks, lisaks parim kunstnikutöö. Sinna kriitikute staff pileteid ei saanud. Aga ei midagi uut, ütlevad eesti lavastajad, kes seda tööd on näinud. Nad olevat näinud Ginkase paremaid päevi. Samas, kuluaarivestlusest vene teatriproffidega jääb vastupidine mulje. Parima lavastaja tiitel läheb Venes töötavale leedu noorele re?issöörile Mindaugas Karbauskisele  Faulkneri lavastuse eest, seda eesti teatraalid ei näe. Küll pahandavad kõik Karbauskise ?Onu Vanja? üle Oleg Tabakoviga peaosas. Midagi nii igavat ei ole lihtsalt võimalik välja mõelda ? on eestlaste üksmeelne hinnang. Sellest ?Onu Vanjast?  tuleb ?Kuldse maski? parim naisroll  Sonja osatäitjale, Fomenko õpilasele  Irina Pegovale. Parima meesrolli tiitli saab Arkadi poeg Konstantin Raikin oma Richard III eest. See lavastus osutub vene teatripubliku lemmikuks. Käib kah, ütleb eesti teatrivaatleja resigneerunult, kui ?Richardist? juttu teen.

 

Minu Moskva

 

Jään sõiduga rahule.  Suurte paraadlavastuste kõrval nägin ka töid, mis korda lähevad. Üks neist on ?Onegini teekond? (?Iz  pute?estvija Onegina?),  Anatoli Vassiljevi lavastus ? vaata et liigagi  täiuslik, ütleb üks välismaa kolleeg. Teine üllatus ootab mind ühes Moskva keldris, kus Teatr.doc uurib antropoloogiliselt vene elu. Kolmas lavastus, mis sellel teatrireisil  intrigeeris, oli vendade Presnjakovide ?Mängides ohvrit? (?Izobra?aja ?ertvu?) Moskva Kunstiteatri väikeses saalis, lavastajaks suhteliselt uus tegija Kirill Serebrennikov. 

 

Onegini teekond Vassiljevi maailma

 

Esitatakse katkendeid Pu?kini värssdraamast ja T?aikovski ooperist.

Satun elegantsesse Pu?kini maailma, kus noored tüdrukud õhkavad kavaleride järele, vanamoorid klat?ivad, dändid kurameerivad, viskavad publikulegi silma. Ja Onegin oma blaseerunud silmavaatega meenutab  etableerunud kunstikriitikut. 

Mulle ei jutustata  lugu. Igaüks, kes Vassiljevi teatrisse tulnud, võiks ?Oneginit? peast teada. See vene kultuuri tüvitekst annab lavastajale hiilgava võimaluse mängida omi mänge. Juba värsiesitus on  kummastav:  teksti ei anta mitte stroofi loogikat pidi, vaid seda murtakse Vassiljevi moodi. Vahel on iga sõna järel hüüumärk, vahel lõhub esitusrütm sõnad lausa pooleks, andes  neile uue tähenduse. Nendele sõnamängudele  jään oma vene keelega alla. Sellele vaatamata see intrigeerib. Vähemalt pateetilisele laulvale vene värsiesitusele antakse surmahoop.

Mis on selle Onegini teekonna mõte? Kas ainult nalja visata vene kommete ja tavade aadressil, ehk ka vene hinge ja siinse teatri arvel? Lavastuse finaal võtab hinge kinni: Jevgeni kappab meie sekka, kabjad all, ja kogu trupp esitab propagandistliku laulu stalinismi ajast ? sellise Viktor Gurjevi stiilis. Enne seda on kusagilt välja ilmunud punalipp. Kurja  kentauri jalgade all pudeneb pulbriks  peen  ja nüansirikas Pu?kini maailm. Midagi on jäädavalt otsa saanud. Lavastus lõpeb, mul on pisarad silmas ? nii kahju on Onegini ja  vene kultuuri  pärast.

Vassiljevi Onegini-lavastuses ei ole religioosset pühendumist, mis mind ?Jeremia nutulaulust? eemale peletas. Ta  on üliteatraalne ja väga irooniline.  Lavastus elab ja hingab Vassiljevi teatri suures valges saalis, see ruum ise on juba väga helge. (Muide, sealsamas,  kõrget katedraali meenutavas saalis, mängis mõne aasta eest Tallinna Linnateater ?apiro lavastust ?Isad ja pojad?).

Kui eestlane saab oma rahva alateadvuses urgitseda ?Rehepappi? appi võttes, siis venelased klaarivad arveid oma oleviku-minevikuga ?Onegini? käevangus. Kas Vassiljev mitte ei irvita venelase ja vene kultuuri üle ? kahtlustab umbusklik rahvuslane Onegini teekonnal. Eks ole  koduses  Kivirähaski irvet kahtlustatud.

Igatahes, kui pisarad valatud vene kultuuri huku pärast, tuleb rahu taas hinge, olen kogenud katarsist. Mingit ängi ei jää koduteele. Vassiljevi üks parimaid lavastusi, tunnistab vene teatrit tundev eesti kriitik. Olen nõus.

 

Teater kui dokument

 

Aga nüüd tuleb 180-kraadine pööre. Jätame aristokraatliku templi, et minna  prolede keldrisse, kus meid ootab ?Moldaavlaste sõda kartongkasti pärast? (?Voina moldovan za kartonnuju karobku?) .

Teatr.doc on Moskva üks uuemaid ja kuumemaid teatrinähtusi, mille eesotsas lavastaja Mihhail Ugarov. Teatr.doc ühendab dramaturge ja lavastajaid, kellele on oluline kõnelda ausalt sellest, mis õhus. Dokumentaalsus on selle teatri mantra. Näiteks praegu valmistavad nad ette  lavastust Beslani tragöödiast. Teatri repertuaaris on lugu  Kremli PR-meestest. (Küll tahaks näha, aga vaevalt see kaup eksportimisele kuulub.) Doc-i kuulsaim kaubaartikkel on lavastus ?Hapnik? (?Kislorod?). On lootust, et seda näeb ka eesti vaataja. Teater ise elab peaaegu  õhust ja armastusest, ehk ainult piletirahast, riigi toetus peaaegu puudub. Omal kombel jätkab Teatr.doc vene  põrandaaluse kultuuri kuulsusrikast traditsiooni (samizdat?id jne).

Juba selle keldri leidmine on seiklus. Sinna on vaid kümme minutit Tverskaja uulitsast (Trjohprudnõi pereulok 13), aga majanumber juhatab kindlasti valele rajale. Valge päevaga leian uksetaguse üles ega usu oma silmi ? mind võtab vastu tõeline autoromula. Aga see ei ole mitte installatsioon, et teatrikülastaja pilku püüda,  see on lihtsalt elu. Pressin ennast autovraki ja prügikasti vahelt sisse ja jõuan Moskva ühte kõige popimasse teatrisse. Keldri seinad on mustaks värvitud, kohati on krohv maha pudenenud või haamriga välja pekstud, sealt paistab tellissein. Elektrijuhtmed jooksevad mööda seinu sinka-vonka nagu  Lasnamäe keldris. Ühesõnaga, ruum on muljetavaldav. Ainult spetsiifiline keldrihais puudub sellest eksootikabuketist. Saali mahub inimesi kolmekümne ringis. Mäng käib publikust meetri kaugusel.

Miks ma seda keldrit nii detailselt kirjeldan? Sest lavastus,  mida näen,  sobib siia kongeniaalselt.  ?Moldaavlaste sõda kartongkasti pärast?  on lugu inimestest, kes tulnud Moskvasse tööd otsima. See pappkasti-inimene on koduta ja identiteedita. Et ära elada,  töötab ta turul sandikopika eest. Loo lõpp on traagiline: mõttetu eksistents mõttetu suurlinna mõttetus pappkastis lõpeb mõttetu surmaga. Justkui Becketti näitemängu jutustaksin  ümber, aga see on Moskva reaalsus.

Teatr.doc-i ülim realism on taotlus ja seda jälgitakse haiglasliku järjekindlusega. Näitlejad ei tee publikust välja: söövad, joovad, armastavad, magavad? tapavad. Ei mingeid teatraalseid paisutusi ja pause. Korraks lõhutakse sein vaataja ja lava vahel, et jutustada mõni eraeluline seik, siis meid jälle unustatakse. See teatritegemise laad  taotleb hüpernormaalse elu elamise võimet vaataja silme all. Ainsad, kes sinna halli elu rütmi ei sobi,  on nn pahad. Aga eks kantpea elu ongi kui üks näitemäng, tõdeb eesti teatrimees.  Näitlejad on kõik professionaalid, st teatrikooli taustaga,?Moldaavlaste? lavastuse tegijad on  kõik Moskvasse sissesõitnud ja kodutu elu omal nahal tundnud.

Materjali kogub teatritrupp ise. ?Moldaavlaste? lavastuse aluseks oli tõestisündinud lugu Moskva turult, näitemängu autor tuli teatrisse selle faabulaga. Seejärel käis meeskond turul  materjali kogumas, küsitles  Gastarbeiter?eid (?külalistööline? on ka venelaste kõnepruugis juurdunud). Nii kasvatati liha luudele ehk näidend faabula ümber. Enne etendust hoiatati meid lavakeele pärast, aga eestlasena mind vene keele mahlakas roppus ei kohuta.

Üks mõttelõng etendusest: Moskvas võid sa  osta endale diplomi, sünnitunnistuse, passi, ühesõnaga kõik eluliselt vajalikud  paberid. Metroos nägin  inimesi, kes seda laadi kaupa pakuvad. Aga mida pole müügil, on  surmatunnistus. Sellele polevat  turgu. Ja seda maal, mille kirjandusklassikasse kuulub ?Elav laip?.

 

Glamuursed kannatused  Moskva Kunstiteatris 

 

 ?Keda vene näitekirjanikest maailmas täna kõige paremini tuntakse ja kõige rohkem mägitakse?? küsis festivali isa Eduard Bojakov välisajakirjanikelt. Üks autoritest on ootuspärane ? Anton T?ehhov muidugi. Aga teine koht  on vendade Presnjakovide käes. Teadlik eesti teatraal  teab  Presnjakovide  näidendit ?Terrorism? Ugala mängukavas.  Von Krahli teatris oli ettemängimisel  fragment  Presnjakovide näidendist ?Mängides ohvrit?, mis oli põimitud Rainer Sarneti Gorki ?Ema? lavastuse sisse. Selle teadmisega läksin Moskva Kunstiteatrisse vaatama Kirill Serebrennikovi lavastust ?Mängides ohvrit? (?Izobra?aja ?ertvu?).

Kohtun seal noormehega, kes leinab oma isa. Kadunud isa tuleb poisi juurde kui kummitus telekavirvenduse taustal. Või nagu kangelane poisipõlvefilmist, eetri saadik. See isa on mereväelase mundris. Poiss ise on norus hingega ja tema töökoht on kummastav: ta peab mängima kuritegude ohvrit miilitsa uurimisprotsessis.  

Kadunud isa maailm on rõhutatult militaristlik ? sümboliseerib see ehk  N Liidu kadunud hiilgust enne XX sajandi suurimat katastroofi (Putini järgi)? See muserdatud hingega nooruk ihaleb kadunud aja järele. Asjalik ema ei lase ajal tühjalt kulgeda, tal on uus elu ja uus mees. Poiss seksib tuimalt oma tüdruksõbraga ja käib päevast päeva ohvrit mängimas ? selge see, et sellest madalast maailmast päästab ainult erakordne tegu. Hävitada kõik. Kas koos selle hävitamisaktiga on võimalik taastada ka endine hiilgus? Kui jah, siis kus? Teises ilmas? Sellesse perekonnalukku on  sisse kodeeritud emakese Venemaa kannatus ja identiteedikriis. Aga mängitakse kõike kergelt, ilma märgatava psühholoogilise ponnistuseta. Isegi glamuurselt. Näidend on fragmentaarne, üks sket? järgneb teisele. Isegi ootamatu, et see naljalugu suudab nii eksistentsiaalseid mõtteid tekitada.

Heaks näiteks lavastuse avatud mängulaadist on seegi, et märtsi lõpus toimunud eesti-vene jalgpallimat?i üllatusviik leidis  järgmise päeva etenduses äramärkimist. Ju see läks neile seal laval siis korda. Vaevalt  seda paari-kolme eesti vaataja rõõmuks tehti.

Presnjakovide  näitemängu  lavastaja  on Kirill Serebrennikov.  Need kriitikud, kes palju festivale pidi käinud, kiidavad eriti tema lavastust ?Plastiliin?.

Mees ise on pärit  Rostovist, näeb välja nagu kasakas Tarass Bulba raamatust: suurt kasvu, kiilaks aetud pea ja pika juuksesalguga kuklas.  

Moskvas õnnestus vaadata ka Serebrennikovi lavastatud  Gorki ?Väikekodanlasi?, mis oli festivali ?Kuldne mask? üks nominente ? nii parima lavastaja kui parima mees-ja naisnäitleja kategoorias, aga lauraadiks ei tõusnud. Lavastajanipp selle Gorki näitemängu puhul oli intellektuaalselt huvitav: vanapaar mängib psühholoogilise teatri reeglite järgi ja noorem rahvas mängulisemas võtmes. Ja atraktiivsem pool selles mängus oligi just vanapaar. Üks neist, Andrei Mjagkov ju vana tuttav filmist ?Hüva leili?. Muide, tema tulek lavale oli ka vene publiku jaoks tõeline ilmutus, mille peale  plaksutama hakati, pärast kanti lillesülemeid lavale jne.  Vaatas tema sind oma kurbade lühinägelike pruunide silmadega  ? ja kohe tuli meelde aeg, kui olid veel 20 aastat noorem. Aga lavastus ise kahjuks ei kirgastanud.  

Moskva Kunstiteater elab paljuski oma staaride arvel. Siinsed lavastused ei kannata tihtilugu kriitikat, tunnistab Moskva teatrielu kümme aastat jälginud ameerika kriitik. Ju on kibe avangardist Serebrennikov Kunstiteatri suurel laval Gorkiga oma avangardisti süütuse kaotanud ja peab maksma  lõivu Kunstiteatri kommertsialiseerunud vaimule.

Nägin veel ühte suurejoonelist meelelahutust. Peterburi Komissar?evskaja teatri ?Don Juani? (bulgaaria lavastaja Aleksander Morfov) peategelane oli tõeline ülbur, selles tegelases ei ole kübetki intellektuaalset rafineeritust, aga magusat äratundmisrõõmu elu peremeeste leerile suudab ta kindlasti pakkuda. Vaatemäng  ise oli sisult lihtne ja vormilt suurejooneline ning muusikalilavastajatel oleks, millest seal ?nitti võtta.

Nii et teatriajastu lõppu trotsides võib Moskva teatripildist ikkagi üht-teist intrigeerivat leida. Meilgi avaneb selleks võimalus oktoobris, kui vene teatrifestival ?Kuldne mask? jõuab Eestisse, et pakkuda siin läbilõiget viimaste aastate parimatest  lavastustest. Repertuaar on veel täpsustamisel, aga Teatr.doc on üks kindlamaid tulijaid. Vene lavastused saavad  ka eestikeelse sünkroontõlke, lubavad korraldajad. Nii et ootame ja vaatame, mis hakkab Eestis juhtuma 10. ? 16. oktoobrini.

Muide, igas Moskva teatris on nüüd turvaväravad nagu lennujaamas.