(Tantsu)kunstnikud ühiskonnale keerulisel ajal

Kriitiline ja vaba mõte saab areneda siis, kui leitakse eest turvaline, arutlemiseks vaba ruum ning peale loosunglike ideede saab väljendada ka oma tundmusi või hirme inimesena.

IIRIS VIIRPALU

Põhjamaade tantsuvõrgustiku Kedja seminar 20.–21. VIII veebis.*

Põhjamaade tantsuvõrgustiku Kedja esialgu Rootsis Göteborgis toimuma pidanud ja siis veebi pagendatud seminaril arutleti tantsuvaldkonna ülesannete üle praegusel turbulentsel ajal, kui maailm seisab silmitsi mitmekihiliste keerukate probleemidega. Juttu tuli põhilistest muredest, millega kunstil tuleb rinda pista ja millega see peaks suhestuma: koroonapandeemia, äärmuslus ja radikaliseerumine, globaalne, ent ebavõrdne ühiskond ning kliimakriis. Poliitikas nägid praeguse kunstielu suurt mõjutajat kõik ettekande teinud koreograafid-teoreetikud.

Rootsi koreograaf ja tantsuteoreetik Evfa Lilja tõi murekohana esile tantsuvaldkonda ja üldse kunstnikke puudutava tsensuuriohu: äärmuslus ja seoses sellega kasvav sallimatus mõjutab sõna- ja väljendusvabadust. Näitena tõi ta loomeisikud, kes on oma kodumaal poliitilise režiimi ja äärmuspopulistide poolt taga kiusatud või koguni vangistatud. Kunstnikest ja nende rollist rääkides tõi ta esile, et kapitalism ja valitsev patriarhaalsus on viinud selleni, et naised pigem alahindavad ja mehed ülehindavad oma võimekust ja tegutsemisvõimalusi.

Tabavalt kirjeldas ta jõuetust, mis valdab praegu nii kunstnikke kui ka üldse tundlikuma ühiskondliku närviga inimesi: pooltõdede maailmas, kus mitmetahulised probleemid kuhjuvad, võtab võimust hirm ja abitus. Lilja kutsus humoorikalt, kuid siiski murega üles mõningasele kodanikuallumatusele: „Need, kes ei kuuletu, elavad rikkamat elu, ent on alati haavatavamad.“ Üha põletavam on küsimus, kui lahked ja tähelepanelikud suudame olla. Tema arvates on üks järgmise kümnendi proovikive, kuidas end kunstnikena toita, leida usaldust, julgust, toetada üksteist ning astuda omal viisil vastu korrale, mis süvendab vastandumist ja arvab ühiskonnast välja vähemused.

Rootsis elavad koreograafid Nasim Aghili ja Rani Nair lahkasid oma ettekandes vähemuste esindatust ja võimalusi tantsumaastikul. Murekohana toodi välja institutsionaliseeritud kultuuri suletus ning vähemuste ebasobival moel või vähesel määral kaasamine. Näiteks toodi Iraan, kus avalikult tantsimine ja etendused on keelatud, aga tehakse salajasi pidusid ning tants peab kultuurinähtusena olema varjul. Omapärase, nüüdseks põranda alla surutud queer-kultuuri ilminguna kirjeldati tantsu „Baba Karam“, mida Iraanis teavad kõik. Naistantsijad kannavad seal meesterõivaid (ülikonda, kaabut jms rõhutatult mehelikku) ning kasutavad meestetantsude elemente.

Koreograafide sõnul on tähtis, mida riigi institutsioonides ja haridusasutustes pakutakse ja kuidas tantsust aru saadakse. Paraku võib seal kohata piiratust, kuigi haridusasutused ei peaks olema konservatiivsed. Osa tudengeid on nende arvates avatuma põlvkonna esindajatena ühiskonnas olulistest teemadest hoopis teistsugusel arusaamisel. Tantsuväljal tuleks rohkem kaasata erisuguseid kogukondi ja vähemusi, kes suhestuvad ühe või teise teemaga otsesemalt, ning läbi mõelda, millist publikut soovitakse kõnetada.

Kui mõelda koroonapandeemia tõttu järsult katkenud või teisenenud rahvusvahelisele suhtlusele ja võrgustikele, mis koondavad kunstnikke, lavastajaid ja üldse loomeinimesi, siis küllap saab selle aasta lõpuks selgust, milliste lahenduste poole liigume. Etenduskunsti valdkonnas vajavad lavastajad ja etendajad ilmtingimata tiimitööd, dramaturgilist dialoogi ja publiku tagasisidet. Praegu on rahvusvaheliste meeskondadena töötada keeruline ja mõnel puhul on see osutunud ka võimatuks.

Põhjamaade tantsuvõrgustiku Kedja algselt Göteborgis toimuma pidanud seminar viidi arusaadavatel põhjustel läbi veebis.

Tambet Kaugema

Eesti tantsukunsti ja tantsuhariduse liit, Leedu nüüdistantsu ühendus ja Läti tantsuinfo keskus korraldasid vestlusringi, kus jäi kõlama mõte, et ühisosa nägemine on põhiline ka siis, kui mõnes aspektis ei paista seda üldse olevat. Arutleti, kuidas kogukonnad tekivad ja kuidas neid luua. Nõustuti, et valdkonna inimeste päris kohtumised (mitte ainult töötoad või seminarid) on tähtsad, et õppida inimesi tundma ja tekiks side. Leiti, et tantsuvaldkonna inimesi iseloomustab pigem millegi poolt kui millegi vastu olemine. Toodi välja jagamise ja usalduse olulisus: kogukond saab tekkida oma tundmuste ja mõtete ausal jagamisel usalduslikus ja turvalises keskkonnas. Leiti, et ühistunne võib ilmneda ka igapäevase koos tegutsemise, olemise ja arenemise, mitte tingimata ühe eesmärgi suunas liikumise korral.

Küsimus, millele tantsuvaldkonnas, aga ka mis tahes kunstnike seas lahendust otsitakse, on see, kuidas tuua kokku väga erisuguste vaadete ja elukogemusega inimesed. Kuidas luua ühisosa inimeste vahel, kes võiksid tõenäoliselt üksteisega tülli minna, pidada teisi rumalaks või piiratuks?

Ühest vastust pole sellelegi, kuidas kõnetada inimesi oma kunstiga ajal, kui töökohti koondatakse, riike on tabanud tervisekriis ja tuleb viibida isolatsioonis. Ühiskonda ja demokraatiat käsitletakse etenduskunsti ja tantsu vahenditega ka ühes selle hooaja tantsulavastuses, mis on aktuaalsetele teemadele reageerimise hea näide. Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere tõid augusti lõpul lavale töö „supersocial“. Varem on Siim Tõniste viinud läbi töötube, kus on just liikumise ja ruumis asetsemise kaudu uuritud otsustusprotsesse ja oma eelistuste näitamist. Seekordse lavastuse tutvustuse kohaselt käsitletakse selles töös demokraatiat, hirmu, üksi ja kollektiivselt otsuse tegemise mehhanisme.

Ajal, mil fookus nihkub heaolult tagasi ellujäämise poole, ei pruugi etenduse pileti ostmine olla aga paljudele põhjendatud otsus. Kui inimesi vaevavad tervisemured, palgakärbe ja koondamine, võiks kunst võtta ka teise positsiooni, püüda jõuda inimesteni teises formaadis ja teiste platvormide kaudu. Viimastel kuudel olen täheldanud, et mitmed stuudiod, teatrid või residentuurikeskused kutsuvad üles suuremale ühistööle ja osalusele. Ühismeedias on näha postitusi, kus loomemajade või stuudiote juhid annavad avalikult teada, et soovivad pakkuda platvormi aruteluks ja kokkutulemiseks.

Ehk ongi ühistunde pakkumine, koos mõtlemine ja vastastikune toetamine praegu üks (tantsu)kunsti rolle? Seda loomingulise kaasava tegevuse kaudu ja nii, et teretulnud on kõik, vaatamata vaadetele, religioossele kuuluvusele ja seksuaalsele sättumusele. Ehk saab kunstivaldkond olla omamoodi turvaruum ajal, kui poliitilisel teljel üha enam lõhenetakse ja liigutakse vähemuste ühiskonnast väljatõrjumise suunas.

Kriitiline ja vaba mõte saab areneda siis, kui leitakse eest turvaline, arutlemiseks vaba ruum ning peale loosunglike ideede saab väljendada ka oma tundmusi või hirme inimesena. Tantsukunst on ju samuti üks mõtlemise ja maailma tunnetamise viise, mis sageli eeldab ka otsest kontakti teisega, usaldust, enda avamist ja valmidust liikuda võõrale lähemale. Praegusel teadmatust ja ärevust täis ajal on kunsti kriitiline funktsioon iseäranis tähtis: tuleb mõtestada ja analüüsida ühiskonna mehhanisme, allhoovusi ja kultuuris toimuvat ning see kõik kahtluse alla seada.

* Vt https://www.kulturivast.se/kedja-presents-stretch-c-o-edition-programme

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht