Rahaga meelitada oleks ohtlik – keegi võib alati rohkem pakkuda

 

Piret Rauk: „Meil on kogu aeg säästuaeg.” Piret Rauk: „Imestama paneb see suhtumine, et „oi, näed siin saarel, aga ikkagi inimene”. Nagu meil siin peaksid karud ja hülged töötama.” TRIIN RAHNU

Pühapäeval, 5. oktoobril esietendub Kuressaare Linnateatris Jasmina Reza „Tapatöö jumal”. Oma debüüdi teie teatris teeb Jaak Allik. Kuidas sündis koostööidee Allikuga?

Kui saarele tulin, oli konkursikomisjonis teatriliidu esindajana Jaak Allik. Tema küsis minu käest toona, et kelle sa siia lavastama kutsuksid. Ma  vastasin, et miks mitte kutsuda Jaak Allikut. Ühel päeval ta helistas ja rääkis Jasmina Reza uuest näidendist. Olen ise mänginud Endlas Reza näidendis „Kolm versiooni elust” (Tiit Palu lavastus). Ütlesin Allikule jah, näidendit lugemata. Prantsuse keelest on tõlke teinud Margus Alver, kunstnikutöö tegi Jaak Vaus. Lavastuses mängivad külalistena kaasa Kersti Kreismann, Jüri Aarma, Sulev Teppart ja mina siis saarlasena.

 

Reza näidendi pealkiri on  kurjakuulutav – „Tapatöö jumal”, ometi  võib žanrimääratluseks pidada komöödiat. Või on see naljakas tragöödia? Millest lavalugu kõneleb, millega see võiks publikut kõnetada?

Pealkiri on tõesti õõvastav. Ma ei tea, miks proua kirjanik on oma näidendile pannud niisuguse pealkirja. Aga miks peaks publik seda vaatama… Olen aru saanud, et praegu on väga populaarne teleseriaal „Kirgede torm”. Samadest asjadest räägib ka meie näitemäng. Armastusest ja selle puudumisest. Tegemist ei ole situatsioonikomöödiaga. Elulised ja äratuntavad olukorrad. See on naer läbi pisarate. Aga  kedagi maha ei lööda. Kohtuvad kaks abielupaari, kes hakkavad lahendama oma laste konflikti. Poisid on tülli läinud ja üks on teisele virutanud nii, et hambad suust väljas. Kuidas selles olukorras käituvad vanemad? Ja kuidas see tekst publikut kõnetab? Agressiivse ja räige koolitulistamise taustal. Ajal, kui järjest rohkem räägitakse koolivägivallast (jumal tänatud, et räägitakse).

 

See on juba neljas Yasmina Reza loomingu esitus eesti teatris. Teadupoolest lavastatakse tema töid ka maailmas usinasti. Mis on tema näidendite populaarsuse taga?

Ma ei tea, mis on see seletamatu miski, mis Reza näidendid nii populaarseks teeb. Näitlejale on tema tekstid tõeline maiuspala. On, mida mängida. Ja teatrijuhile lausa rõõm. Laval on üks tegevuspaik ja neli tegelast.

Mida uut veel toob Kuressaare Linnateatrile alanud hooaeg?

Aarne Mägi on kirjutanud lastele näidendi „Unenägu”, lavastab Aare Toikka. Töö hakkab peale detsembris, esietendus on  jaanuaris. Peaosas astub üles Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilane Jörgen Liik. Suveks kirjutab näidendi Urmas Lennuk. Sügisel 2009  saab Kuressaare Linnateatri avamisest kümme aastat. Selleks puhuks kirjutab Saaremaa-teemalise näidendi Jüri Tuulik. Eelmisest hooajast on mängukavas A. H. Tammsaare „Ma armastasin sakslast” ja Edward Albee’ „Loomaaialugu”.

 

Kokkuhoiurežiim mõjutab iga Eesti teatrit. Kuidas teie teater säästuaja tingimustes hakkama saab?

Meil on kogu aeg säästuaeg. On kas raske või väga keeruline. Kõik käib millegi arvelt. See ei ole kurtmine. Lihtsalt nii on. Ja see ei peaks normaalne olema! Hetkel on Kuressaare Linnateatris palgal seitse inimest. Väiksema  koosseisuga hakkama saada oleks väga keeruline. Oma helesinistes unistustes lootsin siia tulles, et aastal 2010 on palgal juba kaks näitlejat. Täna on selge, meie rahakott on selleks liig õhuke.  Aga Kuressaare linnavalitsus on meile hea partner. Saame hakkama.

 

Kuressaare teatri lavastuses on kaasa teinud paljud näitlejad mandrilt. Mis neid teie teatrisse meelitab – kindlasti ju mitte kopsakas honorarisumma?

Ainult rahaga meelitada oleks ohtlik – alati võib ju keegi rohkem pakkuda.

 

Kui vaatad tagasi neile aastatele, mil oled teatrit juhtinud, siis kas unistused on teostunud? Mille üle eriti rõõmustad, mis rahulolematust toidab? 

Rõõm inimestest. Ma ei ole seda üksi teinud. Aarne Mägi on ajaliselt kauem teatrijuht olnud kui mina. Rõõmustab, et sellest seltskonnast on saanud meeskond. Iga kord, kui kiidetakse meie tehnilist meeskonda, on mul rind uhkusest kummis. Ja imestama paneb ka see suhtumine, et „oi, näed, siin saarel, aga ikkagi inimene”. Nagu meil siin peaksid karud ja hülged töötama. Rahulolematus tuleb omaenese kärsitusest. Ootusest, et muutused tuleksid kiiremini. Teater, paraku, on väga inertne nähtus. Ka aastal 2008.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht