Priit Põldroosi nimeline auhind – Aarne Üksküla

Lea Tormis

Aarne Üksküla VAT-teatri lavastuses „Teener”. VAT Auhinna nominentide tutvustamine on õnneks hakanud tavaks saama.

Teatrirahvast on ju palju ja iga tähelepanu teeb südame soojaks. Mul oli küll hea meel oma nime esitatute seast leida, kuigi kunagi olen Põldroosi auhinna juba saanud. Žüriid on enamasti valikuga hädas, seekord oli meie žürii veel eriti. Eesti teatri juubeliaasta ja lavakooli juubel tõid kaasa olulisi teatriloolisi uurimusi, kauneid ja sisukaid raamatuid.

Me pole küll teinud absoluudiks, et Põldroosi auhinda ühele inimesele korduvalt ei anta, kuid kauaaegseid teatriuurijaid ja teenekaid pedagooge pole vähe ja loodetavasti kasvab juurde. Seega otsustasime esialgu kordamisest hoiduda. Kuigi seda vääriksid igati nii Reet Neimari ja Kalju Orro „Lavakooliraamat I” ( „Lavakooliraamat II” on peagi ilmumas) ja eriti Reet Neimari „Sajandi sada sõnalavastust„, nagu ka  Merle Karusoo „Voldemar” (tehtud kättesaadavaks nii lavastuse kui päevaraamatuna.)

Valik jäi ikka keeruliseks! Ülo Tonts on kaua ja tagajärjekalt kirjandusajaloo ja -kriitika kõrval pühendunud ka teatrile, nii ajaloolase kui ka pedagoogina, olulise Vanemuise raamatu autorina. Lembit Petersoni pikaaegne töö teatrikoolituse viljakandva süsteemi ja Theatrumi loojana on vaimse süvitsiminekuga meie kultuuri omanäoliselt rikastanud. Ja noorematest on Katri Aaslav-Tepandi omakorda hakanud ühendama teatriuurimise praktilist ja teoreetilist külge nii lavastuse kui monograafiaga Erna Villmerist. Meie žürii dilemma: tegelikult vääriksid kõik nominendid preemiat!

Aga just lavakooli juubel, intervjuud ja vestlused kooli lõpetanutega tõid eriti veenvalt tulipunkti veel ühe nime, keda teatripedagoogika aspektist polegi vääriliselt käsitletud. Teda nimetavad olulise loomingulise aitaja, mõjutaja ja eeskujuna nii otsesed kui lühiaegsemad õpilased ning kolleegid. Aarne Üksküla kui erakordse tähendusega Õpetaja. Küllap kõik teatrisõbrad ootavad, et Aarne Üksküla mõtted tema loomepõhimõtetest ka kaante vahele jõuavad.

P. S. Kuna Priit Põldroos oli väga mitmekülgne teatriinimene, hõlmab tema nimeline auhind nii teatriloo uurimist ja teatriraamatute kirjutamist kui ka pikaaegset tulemuslikku pedagoogikat. Mõlemad aspektid võivad inimeseti ka kattuda, aga ei tarvitse: meil on häid teatripedagooge, ilmub ka järjepanu  suurepäraseid teatriraamatuid. Oleme žüriitöös korduvalt seisnud küsimuse ees: kuis tunnustada häid teatripedagooge ja samas väärt teatriraamatute autoreid, keda kellele eelistada? Seepärast otsustasime uuesti teha ettepaneku luua veel üks auhind, mis tooks projektiajastul eraldi väärtusena esile üha defitsiitsemaks muutunud  süveneva ja järjepideva teatri(loo) uurimise ja vastavad raamatud. See võiks olla näiteks Karin Kase nimeline teatriauhind, mille väljasõelumise au ja kohustus võiks jääda Põldroosi žürii vastutusrikkaks ülesandeks.