Piret Jaaks küpseb ja küpsetab

Lugu on iseenesest lihtne. Linnainimesed, kes on mõneti katki, kolivad maale, kus on ees terve hulk teisipidi katkisi inimesi.

PEETER SAUTER

Ugala teatri „Valged põdrad“, autor Piret Jaaks, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, valguskujundaja Villu Konrad. Mängivad Ilo-Ann Saarepera, Marika Palm, Laura Kalle, Marion Tammet, Liisu Krass, Peeter Jürgens, Rait Õunapuu, Vallo Kirs ja Tanel Ingi. Esietendus 21. XI 2020 väikeses saalis.

Esimene Jaaks, mida nägin, oli Karlova teatri „Öökuninganna“ Helen Rekkori lavastuses (2017). Tugev dramaturgia, konstruktsioon, aga puudu jäi karakterite veenvast inimlikust sisust. Tegelased kippusid skemaatiliseks, tundusid konstrueeritud ja mitte päriselt elus. Pigem oli tegu agathachristie’liku põnevikuga, aga küllap on seegi teatrimaailmas vajalik ja omal kohal. Suurt feminismusevaimu lehvis selle loo kohal samuti – eks seegi ole tähtis, ent kipub kujunema üheülbaliseks trummitagumiseks.

Võimalik, et teen liiga. Aga need mõtted tulid pähe Ugalas „Valgeid põtru“ (näidendi pealkiri „Siirderiitujad“) vaadates, sest selles on kõik tegelased täidetud inimliku sisuga. Hea tahtmise korral võiksin öelda, mis on selle näidendi ja lavastuse sõnum, aga pigem väldin seda, sest mõlemad need on liiga head. Ei taha neid ühele liistule tõmmata. Ja seda liistu justkui polekski.

Lugu on iseenesest lihtne. Linnainimesed, kes on mõneti katki, kolivad maale, kus on ees terve hulk teisipidi katkisi inimesi. Kas maaelu teeb katkised linnainimesed terveks? Ehk teebki. Ja katkised linnainimesed remondivad tahtmatult katkisi maainimesi – lihtsalt näidates, kui katki nad ise on.

Inimesed vaatavad hea meelega näitemänge, kus on küll tuntud eluolu kõverpeegel, aga enamasti ei ole väljapääsu. Kas Piret Jaaksil on väljapääs varuks? Minu meelest nii ja naa. Jääbki lahtiseks, kas pole muud väljapääsu kui usk, illusioon ja muinasjutt või võib imaginaarsus olla uus tõde ja pääsemine reaalsuse painetest. Selge on, et igaühe avariiväljapääsu uks asub tema enda sees. Aga sinna enese sisse pääseda ei pruugi olla lihtne.

Toredad ja justkui ammu kuuldud tõed, aga värskes esituses. Võimalik, et elevusse ajas nii kogu trupi kui ka minu see, et esietendus saadi maha mängida just enne seda, kui suur osa Eesti teatrist pidi viirusepausile minema. Näitemäng ja lavastus on suuresti kommunikatsiooni­raskustest ning needsamad raskused valitsesid ka teatris endas ja saalis, aga seejuures sooviti neid raskusi ületada. Ehk see liitis.

Sellist sümbioosi, kui laval räägitakse raskustest, mis on ka ümbritsevas ruumis, mäletan vaid kunagise Noorsooteatri lavastusest „Godot’d oodates“ (lavastaja Lembit Peterson, 1976). Tookord läks küll vaheajal pool saali tühjaks, aga istuma jäänud hõljusid kohati seitsmendas taevas. Jaaksi ja Noormetsa põtradel vaheaega polnudki, aga see, mis käima tõmmati, pinge, mida ei kangutatud jõuga, lõputu arusaamatus, miks meiega on nii nagu on, kust on pärit meie hingeline äng, kandis rahulikult lõpuni ja sai leebe lahenduse või vähemalt lohutuse.

Pika kiidujutu taustale mõned kriitilised (ja mõned mitte nii kriitilised) märkused. Mis muidugi on subjektiivsed ega pruugi kõigile sobida. Need on otse paberilt maha kirjutatud märkmed, mis olin teinud vahetult pärast esietenduse kaemist detsembris.

* Alguse pikk aeglus ei toimi. Ei hoia pinget.

* Esimese ja teise repliigi seaduse (vasta partnerile kohe ja siis võta pausiks aega) eiramine alguseotsas ei toimi paraku ja ei ole vist kunagi toiminud. Kuni ei teki sooja emotsionaalset momenti, ei teki ka empaatilist publikut. Publiku empaatia käivitub esimese põdratantsuga. Ja edasi on empaatiajanus publik juba trupiga kaasas ja samas paadis.

* Tugevuseks on, et kõik teevad head rollid, ja tolle eelduseks on, et head rollid või rollivõimalused ongi kokku kirjutatud. Näiteks on hea külavanema ambivalentsus, ta on rabe karakter, seejuures vaieldamatu autoriteet.

* Algul ei saa kahe inimese stseenid vedama, trupp ei lähe soojaks. Pilt „ühest külast“ tekib alles etenduse tagumises otsas. Aga tore, et tekib. Päriselt saab küla kokku alles lõpukummarduse ajal, siis oleks võinud etendusega uuesti otsast peale alustada, meeskond oli lõpuks koos. (Aga ei saa ju nõuda, et lavastust enne publiku saabumist korra omaette läbi mängitaks.)

* Pärast põdratantsu ei mõjunud pausid enam kunstlikult, aga tegelase siseelu oli ka pausi ajal kandev ja tajutav. Mingil põhjusel see veider tants vabastas pingest ja hävitas krambi. Edasi võis olla korraga lõdvestunud ja ühtlasi hoida pinget.

* Lõpp kisub sentimentaalseks, ent ei lähe üleliia läägeks. Õhuke jää ja kitsas tee paradiisi, loodetavasti suudetakse ka tulevikus jääda sentimentaalsuse juures kargeks.

* Minu arvates suur pluss, et ei ole kasutatud videot ega helivõimendust, vaid kõike kannab hea vana kooli näitlemine.

* Piret Jaaksi kirjutatud back story’d hakkavad kenasti toimima. Lugu kerib end lahti tasapisi. Mõistatuslikkust on doseeritud tundliku käega. Samuti on lugu peenelt maitsestatud inimlike vooruste ja pahede kooseksisteerimisega, mis annab vaatajatele äratundmis- ja seega empaatiavõimalusi.

Eelneva ninatarkuse peale – huvitav oleks näha, mida teeks sama näidendiga mõni teine trupp ja teine lavastaja. Olen kindel, et millalgi saab seda näha.

Olles hiljuti läbi sirvinud-veerinud ca 60 viimasel kahel aastal kodukamaral kokku kribatud näitemängu, saan nentida, et head draamakraami pole üleliia palju. Seega, kui kobe näidend on kellegi töötoas tekkinud, tuleks rauda taguda, kuni ta kuum on, ning vajaduse korral hiljemgi kuuma juurde anda ja muudkui lavalt tulistada. Palju õnne, Piret Jaaks, Andres Noormets ja Ugala trupp, et pakkusite sooja ja inimliku teatriõhtu.