PEALELEND: Jüri Kaldmaa, „Patukahetseja” dramatiseerija ja lavastaja

Tambet Kaugema

Tartus Vilde teatris esietendus 2. aprillil Isaac Bashevis Singeri romaanil „Patukahetseja” põhinev lavastus. Mida on poolaameerika juudist nobelistil tänapäeva teatrivaatajale õpetlikku öelda?        Singeri „Patukahetseja” on vaimne, usuline  ja ka geograafiline (mõistagi tagasilöökidega) rännak Koju. Ega meelerahu ja toimiva usu saavutamine ei tule kergelt. Tänapäeva ühiskonnas ei ole patukahetsemine ja meeleparandamine just üleliia populaarsed. Kuid inimese muutumine ja puhastumine on siiski võimalik. Peategelane Josef Šapiro tõmbab elegantselt ja põhjendatult kogu (ilmalikule) kultuurile – poliitikale, meediale, kirjandusele,  teatrile, filmile ja (NB !) ka liiderlikkusele – vee peale. Meie aga peame kõike seda miskipärast väga oluliseks. Huvitav, miks?     

Isaac Bashevis Singer ei ole just kõige teatripärasem autor. Millistest karidest pidid tema romaani dramatiseerides ja lavastades ettevaatlikult mööda seilama?       

Harrastusteatris tuleb lavastajal olla Hunt  Kriimsilm, kellel on korraga üheksa ametit. Mulle on juutlus selles loos suhteliselt teisejärguline. Nimetan seda juudi klaasiks, millesse valan (s.t trupp valab) oma piima. Mõtlesin isegi loo Eestisse ümber tõsta. Õnneks pole see võimalik. Eestlasel pole usulises, vaimses ja ka geograafilises mõttes peale töönarkomaanist Vargamäe Andrese ja Taara tammiku eriti kuhugi tagasi pöörduda. Juutidel on aga Jeruusalemm, ning loomulikult  toora ja talmud. Olin sunnitud kärpima mõningaid juudi liine, mis tänapäeva eesti inimest eriti ei kõneta, ja rohkem rõhuma kõikvõimaliku nüüdisaja „kultuuri” jälestamisele, milles on peategelasel sügavalt õigus. Tänan nõuannete ja toetuse eest „Patukahetseja” tõlkijat Kalle Kasemaad ja Anu Põldsamit. Kiidan Vilde teatri harrastusnäitlejaid, kes leivatöö kõrvalt pidasid ja peavad säärasele  tambile (ning ka ebatraditsioonilisele tekstile ja lavastusele) vapralt vastu.

Küsinud Tambet Kaugema