Pealelend – Helle Laas, Nukuteatri näitleja ja lavastaja

TAMBET KAUGEMA

Nukuteatri ovaalsaalis esietendub 20. jaanuaril uuslavastus „Ikaaria mängud”, kus astuvad üles avangardne etenduskunstnik Kaja Kann ning nukunäitleja ja -lavastaja Helle Laas, kes tähistab selle rolliga oma 50 aasta lavajuubelit Nukuteatris. „Ikaaria mängude“ autori, lavastaja, kunstniku ja koreograafi Kaja Kannu sõnul leiab lavastusest nii psühholoogilist teatrit, ekspressiivset ülemängitud emotsiooni ja tsirkuseesteetikat kui ka uussiiruse võtteid ja jäljendamist. Kahe eriilmelise loovisiksuse koostööle on dramaturgina kaasa aidanud Madis Kolk, lavastuses kasutatakse Daniil Harmsi, Kaja Kannu ja Helle Laasi tekste.

Ikaaria mängudega“ tähistatakse poole sajandi möödumist ajast, kui asusite Nukuteatris tööle. Milline aeg see 1968. aasta oli, nii Nukuteatris kui ka laiemalt Eesti NSVs?

Aastatel 1962–1965 õppisin Nukuteatri õppestuudios, seejärel töötasin kolm hooaega Viljandi Ugalas ning 1968. aastal kutsus Rein Agur mu tagasi Nukuteatrisse, kus mind võeti kenasti vastu. Tol ajal töötasid teatris sellised suurkujud nagu näiteks Oskar Liigand ja Lo Tui, ma puutusin nendega kokku ja sain neilt vajalikku õpetust.

Toonast aega ja tänapäeva on raske võrrelda, olud ja võimalused olid siis hoopis teistsugused, palju keerulisemad. Nukuteatri trupi töö oli tookord korraldatud nii, et üks kolmandik sellest õppis uut lavastust ning kaks kolmandikku reisis ringi ja andis külalisetendusi. Nädalavahetustel mängiti ka statsionaaris, ent viis päeva nädalas olime enamasti ringreisil ning tihti andsime päevas ka kaks etendust – see polnud üldsegi lihtne, eriti kui arvestada, millistes kultuurimajades ja koolisaalides tuli mängida ning võõrastemajades ööbida.

Kui aga võrrelda üldisemalt neid kahte ajastut, siis praegune valmiste-eelne aeg tekitab minus tunde, nagu oleks Hruštšovi või Brežnevi aeg tagasi – samamoodi on kõikjal suured plakatid riigimeeste portreedega ja ripuvad kõlavad loosungid „Au tööle!“ stiilis.

Kas teie Nõukogude ajal omandatud absurditunnetus kajab kuidagi vastu ka „Ikaaria mängudes“?

Selles lavastuses saan üle pika aja tola mängida, lollitada – olen seda kaua igatsenud. „Ikaaria mängudes“ on absurdi, sõna, tegevust, natuke ka tsirkust. Minu viimased lavastused on olnud hirmus tõsised, seekord otsin aga vanainimese huumorit – vanainimese, kes tahab olla veel noor. Kui 77aastane mängib vahepeal pisikest last, siis see võiks ju olla naljakas.

Kuidas te lavastaja Kaja Kannuga selle töö tarvis kohtusite?

Kaja Kann tuli minuga tegema intervjuud ajakirjale Teater. Muusika. Kino ja kui olime selle jutuajamise lõpetanud, siis küsisin, et kas teeme veel midagi. Ta võttis sellest kenasti kinni ja nõnda hakkas „Ikaaria mängude“ mõte tasapisi arenema. Et mida teha ja mida mitte – mul on vanust juba üksjagu, puht füüsiliselt kõike enam ei suuda.

Lavastuse žanrimääratlus kõlab „lastelavastus täiskasvanutele“. Kuidas seda mõista?

Võib-olla nii, et tegelikult räägitakse selles lavastuses lihtsatest asjadest.

Poole sajandi jooksul Nukuteatris olete vaid mõne korra mänginud täiskasvanutele. Millisena te tajute lastele ja täiskasvanutele tehtava teatri erinevust?

Ugalas töötades mängisin küll peamiselt täiskasvanutele, ent Nukuteatris on olnud tõepoolest nii, et peale Jaanika Juhansoni lavastatud „Ajarefrääni“ (2015) ei ole täiskasvanute lavastusi eriti olnudki.

Mõistel „laps“ on väga laiad piirid. Laps võib olla nii poolteiseaastane kui ka viieaastane, ent tema arengus on tohutu vahe. Seepärast peabki olema lavastusi eri vanusegruppidele. Eks täiskasvanud võtavad lavastust samuti igaüks omamoodi vastu, kuid neil on elukogemus, millele toetuda. Poolteiseaastasel seda pole, ta ei oska veel õieti rääkidagi, mistõttu peab talle tehtud lavastuses olema palju liikumist, värvid peavad olema puhtad ja rõõmsad, laval ei tohi olla liiga palju nukke ega rõhuvalt suuri dekoratsioone, väikest last ei tohi ehmatada-hirmutada. Nelja-viieaastased hakkavad juba rohkem teksti kuulama. Väiksemate lavastustes võiks olla neile tuttavaid sõnu, ent midagi peavad nad etendust vaadates ka juurde õppima.

Veel olen pannud tähele, et laps ei filosofeeri, ta mängib. Mõni neist käib kaheksa korda ühte ja sama lavastust vaatamas, ema on juba tüdinenud, aga lapsel on järelikult mingi mäng pooleli ja ta tahab uuesti tulla.

Millises seisus on teie arvates Nukuteater praegu?

Seis on hea. Teatri repertuaaris on lavastusi igasugustele vanusegruppidele: väikestele on sirmilavastusi ja mõned ka ilma sirmita, on lavastusi neljanda-viienda klassi õpilastele, noortele ja täiskasvanutele. Kindlasti aitab kaasa Nukuteatri hiljuti remonditud maja, mitmes saalis korraga saab anda etendusi väga eriilmeliste lavastustega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht