Õnnelinnud flamingod

„Ballaad loomulikkusest“ on tegevuspõhine ja ülinapi tekstiga lavastus inimese ja looduse komplitseeritud ning mitmetahulistest suhetest.

VEIKO MÄRKA

VAT-teatri „Ballaad loomulikkusest“, kunstnik-lavastaja Joel Väli, dramaturg Andreas Kübar, valgus- ja videokunstnik Léon Augustin Allik, helikujundaja Áki Sebastian Frostason. Mängivad Markus Truup, Karolin Jürise, Doris Tislar ja Tanel Saar. Esietendus 6. XI Sakala 3 teatrimaja suures saalis.

„Ballaad loomulikkusest“ on tegevus­põhine ja ülinapi tekstiga lavastus inimese ja looduse komplit­seeritud ning mitmetahulistest suhetest, mille kaudu ilmneb esimese infantiilsus ja teise värdjalikkus. Tähtsal kohal on siin ekraanil jooksev videomaterjal, ehkki suuremas osas koosneb see laval toimuva näitamisest teise rakursi all.

Kui otsida eriti jaburaid, s.t inim­tegevuse ja looduse lõimimise eba­loomulikke vorme, siis on need koer ja loodusfotograaf – objekt ja subjekt. Seda, mida inimene aastatuhandete jooksul oma perverssete huvide tõttu koeri aretades nende välise külje kallal nii minimaalses kui ka maksimaalses gabariidis on teinud, teab igaüks. Ning ka koera läbinisti orjalik loomus on loomariigis unikaalne.

Loodusfotograaf, nagu ka loodus­filmide autor, hämmastab aga oma kutsumuse pretensioonitusega. Ta ei kujunda mingil moel loodust ümber ega saa sellest otsest praktilist kasu (kui loodetav honorar või auhinnaraha välja arvata). Iga marjuline, seeneline, kala- ja jahimees, metsavaht ning puuraidur on nendest praktilisem – ja nende tegevus on ka mõistetavam. Isegi iga tavalise passiivse loodusevaatleja tegemistest saab aru, sest ilma segava tehnikata on kas või mesilasi süvenenult jälgida palju mugavam. Miks need fotograafid näiteks alasti naisi või värskeid laipu ei pildista?

Loodusfotograaf (Markus Truup) ongi „Ballaadi loomulikkusest“ keskne, õigupoolest ainus inimtegelane. Tõsi küll, tegelikult ta filmib, mitte ei pildista, aga mis siis. Küsimus pole ju jäädvustamise tehnikas, vaid jäädvus­tamise mõttekuses. Koera näeb ainult ekraanilt. Aga näeb. See-eest koera toidu­kauss on lavastuse üks tähtsamaid rekvisiite.

Suur kiri „Best Boss“ fotograafi särgi­rinnal on irooniline, kuid võtab üldistavalt kokku kõik selle, mida ini­mene looduselt tahab. Mida tahab loodus, pole inimkonnale veel selge. Võimalik, et mitte midagi peale rahulejätmise.

Lavastuse ülesehitus on kummaline. Esimesed kaks kolmandikku on nii igavad, et lausa masendav. Fotograafi tegevus jääb arusaamatuks ega köida millegagi, kolm flamingot ei lisa sündmustikku samuti midagi märkimis­väärset, ajades oma rutiinseid linnuasju. Nende liikumine ja käitumine on küll oma- ning kunstipärane, kuid publik pole loll: ta saab aru, et tegu pole ehtsate lindude, vaid näitlejatega. Isegi nii loomulik tegevus nagu munemine ei mõju veenvalt. Ei mingit gradatsiooni, ei mingit vaheldusrikkust. Ballaadi asemel mõjub see kakofooniana, loomulikkuse asemel absurdina, väga tüütu absurdina.

Ent järsku, täiesti ootamatult muutub kõik. Väikesed flamingopojad roomavad mehe toidukausi juurde. („Flamingobeebid on sirgunud kiiresti ja oskavad juba ise süüa leida.“) Inimene ja loodus sõbrunevad, Best Boss näitab end parimast küljest. Varsti püüavad linnupojad püüdlikult korrata mehe esitatud häälitsusi. Ilmselt peavad nad teda oma emaks. Kõige paremini kordamine esialgu ei õnnestu, aga just saamatuses on stseeni võlu. Järgnevad ka kiired edusammud, mis viivad lausa röökimiseni.

Looduse ja inimese suhe muutub lähedaseks ning natuke valuliseks. Linnupojad järgnevad truult ees kõndi­vale mehele, tassides pea kohal rasket kivi, ergutajaks mehe majesteetlikud käteplaksud. Lõpuks kipuvad linnupojad mehe kaissu magama. Natuke see talle meeldib, aga pigem ei meeldi. See pole enam isegi mitte ballaad, vaid sümfoonia. Seda võimendab ka hästi valitud tausta­muusika. Lavastus saab tähenduse, muutub kaasahaaravaks, justnagu virgub äkki.

Tekkinud tervik ei lagune lõpuni. Eriti efektne on looduspilte näitavate ekraanide katmine mustade katetega, millel samuti kiri „Best Boss“. Loodus kaob tsivilisatsiooni eest. Lõpuks muu­tub loodusfotograaf flamingoks, lind omakorda teda filmivaks foto­graafiks. Kõik muutub sisukaks, kõik läheb paika nagu imeväel. Iseasi, kas selle pärast tasub enne tund aega saalis igavleda.

Lõpp toob välja veel ühe sümboli: plastikust roosa iseliikuva flamingo, kes tiirutab laval ringi ning tekitab vaataja meeltes vabu assotsiatsioone seoses looduse ja tsivilisatsiooni mitmekesiste suhetega. See on tõesti juba ballaad.

Kas Margus Saare pealeloetav tekst, ainus verbaalne komponent lavastuses, on välja lõigatud mõne reaalse dokfilmi diktoritekstist või lavastuse tarvis loodud paroodia, pole tähtis. Igatahes mõjub see täiesti autentselt ning toob inimese ja looduse kentsakatest suhtevormidest veel ühe, üsna ootamatu näite. Kontekstist, s.t pildist välja rebitud loodusfilmi diktoritekst mõjub nagu väikelastele mõeldud raamat. See on naiivne, leebete emotsioonidega, uinutav ja koosneb konfliktide pähe serveeritavatest triviaalsustest, olgu tegelasteks jääkarud või šimpansid. Tsiteerin: „Pärast keerulist talve on flamingotüdruk Suska väsinud. Kuid vaatamata raskustele peab hakkama aegsasti uut pesapaika otsima. Valikuid palju pole, kuna Suskal puudub veel tarkus suures ilmas läbilöömiseks.“

Et lavastuse teisteks tegelasteks on just kolm flamingot, mitte mõne muu liigi esindajad, pole keskse idee väljatoomiseks kuigi oluline – kõlbaksid ka varesed. Kuid kahtlemata on tegu omapärase ja ühe Eesti mängufilmi pealkirja alusel koguni õnne toova linnuga.

Hakkasin nähtud etenduse mõjul flamingode kohta netist andmeid otsima ning sain teada palju huvitavat, mida lavastusest ei saanud. Et flamingol pole sugulasliike. Et see lind võib vabas looduses elada 27aastaseks, kunstlikes tingimustes aga koguni poole vanemaks. Et nad oskavad hästi ujuda, ent eriti ei viitsi, ning oskavad ka hästi lennata, aga samuti eriti ei viitsi. Et emaslind muneb aastas ainult ühe muna ning kui pojad on koorunud, moodustavad vanemad nendest lastesõime. Kuna flamingod moodustavad kuni tuhandest linnust koosnevaid kolooniaid, võib tittede arv ühes sõimes ulatuda sadadesse. Nii isas- kui emaslind toidavad poegi oma nokast piimataolise nõrega. Seega on flamingod teadaolevalt ainsad elusolendid, kelle seas ka isased piima annavad. Eestis on flamingot haruldase eksikülalisena nähtud üheksa korda.

Kui elu ei õpeta, õpetab kunst.