Muumimamma pihta tulistatakse!

Margot Visnap

Kristian Smedsi „Tundmatu sõdur” Soome Rahvusteatris purustab tabud ja lõhustab konservatiivsed teatrikaanonid. Väinö Linna–Kristian Smeds, „Tundmatu sõdur”. Dramatiseerija ja lavastaja Kristian Smeds, kunstnik Kati Lukka, kostüümikunstnik Auli Turtilainen, valguskunstnik Ville Toikka, videokunstnik Ville Hyvönen, muusikaline kujundaja Esa Mattila. Mängivad Henry Hanikka, Antti Luusuaniemi, Petri Manninen, Jussi Nikkilä, Heikki Pitkänen, Antti Pääkkönen, Esa-Matti Long, Kristo Salminen, Timo Tuominen, Juha Varis, Jouko Keskinen, Jaakko Kytömaa, Markku Maalismaa ja Minttu Mustakallio. Etendus Soome Rahvusteatris.       Eesti Vabariigi juubeliaasta tuules ilmus kultuuriareenile lavastusi, filme, teleseriaale, lugulaule ja raamatuid. Kokku üle saja miljoni krooni eest. Kas on põhjus meie aastasadu kestnud truualamlikkuses – et kui riik annetab, siis teeme vastutasuks pieteeditundlikult midagi soliidset – või on meil veel lihtsalt arenguruumi? Kulutame miljoneid ajalooliselt „tõese” propaganda, pretensioonika sotsiaalsuse või kunstilise ilutsemise peale,  kuniks sigib söakust või kindlameelsust rahastatud juubelipropagandast distantseeruda. Vähemalt teatri kontekstis on meie enfant terrible’id maha käinud või pole korralikult tuure üles võtnudki. Von Krahli teater tegeleb viimasel ajal loengute ja eneseuuringutega (näis, mida pakub kohe esietenduv „Unistuste vabariik” ). Tänuväärne ettevõtmine igal juhul. Aga juubelipidustused lõpetanud tunniajane Von Krahli teatri lavastus-performance-ekspositsioon  pigem flirtis rohelise mõtteviisiga ega saavutanud performatiivse hajususe tõttu teravust, ja ega pakkunud ka suurt kunstilist elamust.

NO-teater, teine Eesti sotsiaalse teatri lipulaev, triivib ka juba kanooniliseks saanud lavastuste (”GEP”) kiiluvees. Peeter Jalakas, Jaanus Rohumaa on presidendipidude ja muude EV tähtürituste lavastamisega käe valgeks saanud, lõhkunud nn kremlikontsertide traditsioone  ning omandanud juba riigiürituste lavastaja staatuse. Oma väljakutse sai nüüd Üllar Saaremäe, kes Jõhvis tänavusel vabariigi sünnipäevapeol vaimukalt Virumaa-teemalise lavastusega üles astus. Kui teatraalsus on nii jõuliselt meie vabariigi tähtüritustesse sisse murdnud (meenutagem ka pisut laialivalguvat ja kohmakat „märkamise” öölaulupeo lavastust), siis julgetagu riigi tellitud ürituste puhul vabalt  eksperimenteerida ja luua.

Kristian Smeds on Von Krahli teatri partnerina tuulutanud Eesti teatrit. Mõlemad lavastused „Jänese aasta” ja „Kajakas” on eelkõige Von Krahli trupile väärika ja võimetekohase väljakutse esitanud. Aga ikkagi sain Smedsi peenest  ja jõulisest teatritundlikkusest aimu alles mõned nädalad tagasi, kui vaatasin tema 2007. aasta detsembris Soome Rahvusteatris esietendunud Väinö Linna kultusromaani ainetel valminud lavastust „Tundmatu sõdur”. Andres Laasik jõudis Eesti Päevalehes kiita juba Smedsi viimast, Brüsseli projekti „Mental Finland”.

Usutavasti ei saa  Smedsist selle kõmulise teosega Euroopa Liidu ihulavastajat. Aga Smedsi senisele isepäisele teravusele mõeldes pole kahtlustki, et ta säilitab oma identiteedi, mis jõuliselt väljendunud eelkõige omateatris. Nüüd siis tuulutab Smeds oma uue rahvusvahelise lavastusega Brüsseli teatrikoridore. „Mulle tõesti ei meeldi Euroopa, õigemini see EL-asjandus. Olen lihtne soome mees, kes armastab oma kodumaad. Aga Euroopa on muutumas. Situatsioonis, millele  me praegu vastu vaatame, ei saa teater enam vanade ülesannete ja missioonide taha peitu pugeda. Või kultuur üleüldiselt. Ma pean minema sinna, kuhu ma õigupoolest ei taha minna,” on Smeds öelnud. Soome Rahvusteatrisse aastaid lavastama kutsutud Smeds tõestaski jõulise pöörasusega, mida on võimalik korda saata konservatiivses teatriruumis – teema, teksti, näitlejate ja publikuga. Ühtaegu purustab Smeds justkui  vanad teatrikaanonid, samas veenab, et miski pole tema teatris ka keelatud: hea traditsiooniline karakteriloome vaheldub endast kõike välja paneva füüsilise jõu ja liikuvusega.

Lavastuse temporütmid on viimseni paika lihvitud, stseenide-piltide-meeleolude vaheldumine pakub järjest uusi üllatusi – Smeds eirab pillava mängulisusega traditsioonilisi, etteaimatavaid lahendusi. Miski pole juhuslik, ükski kujund ei kanna endas lihtsalt originaalitsevat  lavastajaedevuse märki. Pärast Kristian Smedsi „Tundmatu sõduri” esietendust vallandus Soome meedias poleemika: mida ta teeb? kuidas ta julgeb? kuidas käib ümber Talvesõja teema, meie armastatud romaani, meie poliitiliste ikoonidega? Tarja Halonenist saab lavastuse  algul mõnusa põllega Muumimamma, kes lavastuse finaalis (nagu teised kultuurija poliitikategelased, kaasa arvatud Väinö Linna ja rahvusteatri juht Marja-Liisa Nevala) pihuks ja põrmuks tulistatakse. Kuul otsaette. Ja tehtud! Lavastuse finaalis värvub kuulirahe alla verevaks ka Soome sinivalge rahvuslipp.  Haloneni enese kommentaar pärast esietendust oli leebelt kriitiline, aga pigem tolerantne: vahest lõpu oleksin lavastanud pisut teisiti …

Ometigi, rohkem kui Soome pühadustega (Tarja, Muumimamma, Mannerheim, Talvesõda jne) „jõhker” ümberkäimine mõjub Smedsi lavastuses intrigeerivana vormiline lahendus, mis lavastuse sisu-ideed teenib. Smedsi „Tundmatu sõdur” võimendab Väinö  Linna patsifistlikku hoiakut, mis tänases päevas kõlab isegi jõulisemalt kui toona, mil romaan kirja sai (1954). Huvitav, et lavastuse finaalis taustahorisondile projitseeritud vägivallastseene ja poliitikute pihta tulistamist võidi tõlgendada ka vastupidi, sest pärast esietendust süüdistas nii mõnigi kriitik Smedsi hoopis totalitarismi ja vägivalla propageerimises! Linna romaani algupärane, tsenseerimata versioon pealkirjaga „Sõjaromaan” ilmus  Soomes alles aastal 2000, seni oli soomlaste lugemislaual kohitsetud variant pealkirjaga „Tundmatu sõdur”. Smeds on löönud jõuliselt hambad sisse Soome armastatuimale ja populaarsemale sõjaromaanile, pöörates pea peale rahvuslikuks uhkuseks kujunenud võidu Vene vägede üle Talvesõjas. Smeds tõstab esiplaanile  inimese – olgu see soomlane või venelane. Sõda ei halasta kellelegi. Sõda/ relvad toovad inimeses esile atavistliku konkureerimiseja … tapahimu.

Laval on üpris keeruline kujutada hirmu, tapmist, vägivalda. Poleks nagu päris. Smeds paneb  Talvesõja tundmatud noorsõdurid laval kolkima külmkappe ja pesumasinaid. Nagu sajanditetagused masinapurustajad tambivad mehed oma „tundmatut” viha ja kirge välja anonüümsete vaenlaste vastu. Selles uskumatult ebavõrdes sõjas oma kodumaa eest võideldes unustati vastased kui inimesed. Tapeti, peksti puruks vastas olevad inim-masinad, muutudes ka ise väikesteks mutriteksmasinateks. Sõda vallandab lihtsates soome  poistes atavistliku tapahimu, sõjas puuduvad muud valikud, kui tahad ellu jääda. Sõjas muutub iseenesestmõistetavaks vaimne vägivald – olgu vaenlase vastu või omade keskel. Inimväärikusel pole sõjas kohta. Kindral Mannerheim muudkui vaatab taustahorisondi suurelt videoekraanilt oma vaprate, väikeste sõdalaste märatsemist, pilgutab silma, muigab, imestab ja moondub lõpuks hollywoodlikuks piilupardiks. Lavastuse lõpus saab temagi  kuuli otsaette. Võiks ju arvata, et Smeds loovib populismilainetes, provotseerides ja mässates selleks, et ainult tähelepanu võita. Tegelikult uuristab ta auke heaoluühiskonna paekivvi ladestunud käibementaliteetidesse. Ja teeb seda osavalt: ta kutsub publiku lavale pöörast pidu pidama (Stalini sünnipäev!) ja tantsima ning rahvusteatri ontlik publik tulebki.

Ta korraldab saalis meeletu õhupallisõja, mida publik lapseliku  õhinaga (sõda!) kaasa mängib. Vaataja tehakse osaliseks Talvesõjas, kui öisel luureretkel vaenlase tagalas mehed oma elu kaotavad pimendatud saalis pingiridade vahel hiilivad relvis mehed, kelle iga hingetõmme projitseeritakse öövaatluskaamera abil ekraanile. Smeds ärgitab publiku Soome sotsialistide tunnuslaulu laulma ning pärast pikka veenmist ja sõimamist ühendkooriks  ärgitatud publik seda laulabki. Smeds on nii psühhoterapeut kui prokurör: rahvusliku identiteedi pidulik-pateetilisel käsitlusel pole 885 kohta mahutavasse teatrisaali asja. Hillitsetud olekuga, ettevaatlik soome publik tuleb lõpuks mänguga kaasa ja osaleb selles aktiivsemalt kui nii mõneski NO-teatri aktsioonidesse kaasatud vaatajad. Smedsi lavastuses segunevad ajalugu, kirjandus, soomlus, identiteet, näitlejad ja vaatajad. Selles teatraalses kokteilis on rõõmu, kergust, vahutavat mängulisust, ehedat soome huumorit ja hullust, aga ka mõrkjat sõjamängu järelmaitset: riigid, presidendid, valitsejad, poliitikud, kindralid  inimesest ei hooli. Miks nad peaksidki?

Kahju, et Smedsi lavastuse Eestisse toomine ei tule ilmselt kõne alla. Liialt kallis, praeguses rahahädas eriti. Ometigi, nimelt see ja mitte mõni Smedsi väiksem projekt tasuks vaatamist (ja õppimist!) just oskuse tõttu suurt lava ja saali hallata. Kõik lavastuslikud vahendid on meie koduse teatri uuendusmeelsuses justkui tuntud (video, tuli, vesi, elav muusika, üliaktiivne ja intensiivne näitlejatöö eelkõige).  Kuid Smedsi lavastajakäekirja täpsus, peenimagi nüansi lihvitus jätab siinsed katsetajad ikka veel õpipoisiseisusesse. Smeds kasutab teatri moodsaid väljendusvahendeid (video eelkõige) pealtnäha nii mängleva kergusega, et see sulandub teatrimängu ega ole video (muusika, valgus jne) iseeneses. Ega unusta näitlejat – vaid neljateist näitlejaga mängitakse maha kogu Talvesõda, kus võitjaid pole – ei soomlaste ega ka vaenlaste poolel. Kõik on  ohvrid.