Laske armastusel enda juurde tulla

Kai Lorents

Terve trupp mängib ühtlaselt kõrgel tasemel nagu ?Pianoolas?.

Anne Reemann, Alo Kõrve, Bert Raudsep, Andres Raag, Aarne Üksküla, Indrek Ojari ja Mart Toome.

A. H. Tammsaare-E. Nüganeni

?Tõde ja õigus. Teine osa?.

Lavastaja Elmo Nüganen,

kunstnik Iir Hermeliin. Osades Aarne Üks­küla, Argo Aadli, Elisabet Tamm, Andero Ermel, Mart Koldits, Alo Kõrve, Allan Noormets, Indrek Ojari, Kalju Orro, Andres Ots, Andres Raag, Bert Raudsep, Jaanus Rohumaa, Ago Roo, Indrek Sammul, Rain Simmul, Mart Toome, Hele Kõre, Anne Reemann, Külli Teetamm või Maria-Netti Nüganen, Helene Vannari, Kalev Tammin, Tiina Kukli, Jaak Kaljurand.

Esietendus Tallinna Linnateatris 12. II 2005

 Kauaoodatud Tammsaare on jälle eesti laval. Imekspandav on lavastaja Elmo Nüganeni  ühis­kondlik närv. Kui oli päevakorral väikekodanlikkus, oli laval Dumas? ?Kolm musketäri?, kui äri lämmatas inimlikkust, siis D. Mamet? ?Äri?. Nüüd, kus meie haridus on pidevatest ümberkorraldustest muserdatud, jõudis Linnateatri lavale ?Tõde ja õigus. Teine osa?, kus Maurus toob välja põhilise: tähtsaim hariduse kvaliteedi kõrval on õpetajatest isiksused.

Lavastus on väga peenetundeline, puuduvad erilised lavaefektid, kõik on antud Tammsaare sõna ja psühholoogia teenistusse. Elmo Nüganeni käe all avaneb rahvaste paabel, rik­kalik erinevatest rahvustest õpetajate ja õpilaste kooslus. Laval kuuleme soravat poola keelt Voitinski (Kalju Orro) suust, läti keelt kooliteenija Kopfschneiderilt (Andres Raag), muidugi vene keelt Slopa?evilt (Rain Simmul) ja seltsimees Molotovilt (Allan Noormets), puhast saksa keelt Ramildalt (Elisabet Tamm), gruusia keelt vürst Bebutovilt (Mart Koldits), ei puudu ka inglise keel. Kõik rahvused sõbralikult koos.

Kuid siiski on see lavastus tõeline hümn Armastusele. Põhiliiniks on muidugi Indreku (Argo Aadli) ja Ramilda õhkõrnalt vankumatu, lühike, valusa lõpuga, kuid seda püham armastuslugu. Juba nimi Ramilda-Ramaldi-Miralda-Marilda kõlab ise kui ulmade ja unistuste meloodia.

On ka tingimusteta armastus vanemate ja laste vahel: Maurus, peitnud nelgikimbu mantlihõlma alla, tõttab õhinal tütrele jaama vastu; kustumatu on tema kaotusvalu ja murdumine Ramilda surma tõttu; Tiina ema jäägitu armastus oma jalutu tütre vastu, hiljem tohutu rõõm tervenemisest. Kolleegide, napsivendade duo Voitinski ja Slopa?evi armastus ? kui Voitinski sureb, on sõbra lein ääretu ja lohutamatu. Kojamees Jürka (Ago Roo) veider armastus, mis paneb tegema igasuguseid hulle tempe. Alles tärkav ja aimatav armastus: Tiina kobavad tunded Indreku vastu.

Isegi elutud esemed räägivad armastusest: katkilöödud tasside kõrvadest saab Ramilda ja Indreku salajase ühtekuuluvuse pant.

Elmo Nüganen ei ole mitte ainult hea lavastaja, ta on ka hea näitejuht. Terve trupp mängib ühtlaselt kõrgel tasemel nagu ?Pianoolaski?. Esile tõstaksin õpilastega rassivat Jumala asemikku maa peal, efektselt nüansirikast härra Maurust (Aarne Üksküla) ning lapselikult lendlevat preili Ramildat, kes surma kandes muutub murelikuks täiskasvanuks. Samuti karmi korravalvurit Ollinot (Indrek Sammul), kes peidab endas kaastundlikku südant, pidevalt askeldavat matemaatikaõpetajat Molotovi (Allan Noormets) ja usuõpetajat Schnellmanni (Andres Ots), kes nii veenvalt oma reietustest ja paest mediteerib. Eriti tõstaksin esile aga Anne Reemanni Tiina emana: kui tema lavale ilmub, on lava tõelist elu otsast otsani täis (Anne Reemann vääriks teatris kindlasti üht suurrolli). Seda jada võiks veelgi jätkata? Ainult Indrekust (Argo Aadli) oleks tahtnud rohkem emotsioone välja meelitada, aga eks etenduste käigus arene kõik veel edasi, nägin väga värsket lavastust.

Kui Tiina sai etenduse käigus jalad tagasi, siis mina kaotasin jalad alt, kaotasin pea ja kaotasin ka südame.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht