Külaskäik unelisse majja

Meelis Oidsalu

Gorostiza ja Prangeli mängud publiku normaalsusetajuga.Carlos Gorostiza, „Vana tango”, eestindanud Evald Kampus ja Ago-Endrik Kerge. Lavastaja Margus Prangel (Eesti Draamateater), kunstnik Pille Jänes, muusikalised kujundajad Jaak Jürisson ja Indrek Kruusimaa. Mängivad Andres Ots, Kalju Orro ja Indrek Kruusimaa. Tallinna Linnateater, esietendus 14. II Hobuveskis.        Üks Pirital elav šveitser sai naabruskonnas kuulsaks sellega, et sulges end oma perekonna eest keldrisse, plaanides teha teoks ammuse unistuse ja kirjutada täieline türgi-eesti sõnaraamat. Naine ja poeg pidasid mehe ootamatut veidrust keskea kriisi avapuhanguks, peagi tuli neil aga oma diagnoosi murelikult kohendada: vastu ootusi ei tüdinenud mees esimese nädala jooksul püüdlusist, vaid kükitaski tööst vabadel hetkedel kuude kaupa keldris. Sõnaraamat sai valmis, ent ükski kirjastus mõistetavatel põhjustel seda avaldada ei võtnud.

Loo teeb tähelepanuväärseks tõik, et vapral mehel puudus lingvistiline eriharidus või ükskõik  missugune varasem puutumus tõlgitava keelega. Tal oli endale ja maailmale midagi öelda ning ta otsustas seda millegipärast teha oma maja keldris ja türgi keeles. Nagu tõestab Linnateatri uuslavastus „Vana tango”, ei avaldunud selle šveitseri puhul vaid Pirita elanikele eriomane hullus – tegu oli üldinimlikuma nähtusega: Argentiina kirjaniku Carlos Gorostiza näidendi põhjal võib järeldada, et seesuguseid tragikoomilisi akte  on ette tulnud ka Buenos Airese äärelinnades. Sedapuhku ei toimu tegevus küll keldriruumis: Hobuveski pehkinud põrandalaudadele on kunstnik Pille Jänes sisustanud kolakambri, mida lavapõrandas paikneva põrandaluugi ja puuduvate akende tõttu pööninguks võib pidada.

Kasutuks tunnistatud asjad, mis esmapilgul paistavad suvaliselt kuhjatud kolana, osutuvad loo arenedes inimese ajalikkust tähistavaks märgiliseks kraamiks: häll, väikelapse  jalgratas, raamatupakid, reisikohvrid ja kõige keskel üleelusuurune kriimuline peegel, mille mõranenud ja tuhmunud klaas lavaelu justkui pilgates peegeldab. Vanamees Tuco, kes pööninguvaikuses lauluharjutustele pühendudes oma töölisekärjääri lauljakuulsuse vastu vahetada võtnud, mõjub kahtlemata naeruväärselt.

Andres Otsa esitus ei luba aga tegelase aadressil pelka lustlikku lõõpi, nagu Gorostiza tekst seda  võimaldaks, vaid sigitab vaatajasse rahutust ja hirmugi. Pidevas füüsilises pinges Ots, kes diktsiooni ja häälepaelu treenides grimasse ja häälitsusi teeb, mõjub kohati kohtlasemana kui Maie Parrik. Seda ennekõike just esimestel minutitel, kui laval üksinda harjutusi tegeva Otsa tegevuses on vähe märgilist ja olmelist sidusust: näitleja kohendab pesunööril rippuvat presentkatet ja kukub selle all diivanil hoogsalt kõhulihaseharjutusi tegema, häälitsedes ühtaegu veidralt. Kahtepidi mõistmise võimalust ei jäta ka tegelaskuju riietus: võidunud maika ja lühikeseks käristatud lampassidega kindralipüksid.

Hull mis hull. Hulluks peab vana sõpra ka kioskipidaja Sebastian (Kalju Orro), kes tuleb Tuco perekonna mahitusel vana semu külastama, et toda pööningult alla, tagasi normaalsesse elukeskkonda keelitada. Paradoksaalsel kombel avab aga Tuco meeltesegaduse jälgimine Sebastianile  valusa tõe: seni peamiselt kioskiaknast elu piielnud mees pole osanud millestki suurest unistada, saati oma unistusi ellu viia. Sõbra meeleheitlik püüe oma aastakümneid maha salatud kutsumust järgida saab Sebastianile tähenduslikumaks, mõtestatumaks rutiinsest kiosköörielust ja nii otsustab ta etenduse lõpus liituda „kuulsa laulja” Tuco kujuteldava saateansambliga. Gorostiza ja Prangel mängivad publiku normaalsusetajuga.  Kui näidendi alguses tundub olevat selge, kumba tegelaskuju pidada normaalseks, kumba hullumeelseks, siis lõpuks on see arusaam pea peale pööratud. Tuco üritus end vanuigi iga hinna eest teostada tundub etenduse lõppedes ainumõeldava ettevõtmisena, allkorrusel elava perekonna etteheited näivad ülekohtusena. Margus Prangel ei pea paljuks seda vaatajale puust ja punaseks teha, lastes alalhoidlikul Sebastianil  etenduse lõpus sõbraga pea peal seistes dialoogi pidada, nii et Orro jalatallad rääkimise ajal kõnelemist markeerivad. Mis enne oli üleval, on nüüd all.

Vertikaalne ruumisuund mõtestab märgilise teljena kogu lavastust. Erinevalt Gorostiza näidendist (seal  on tegevuspaigaks tuba) käib lavastuse tegevus pööningul, kuhu ei tulda nagu kõrvaltuppa – uksest sisse –, vaid tõustakse järsku treppi mööda, sisenetakse läbi põrandaluugi. Sebastian saadetakse üles, et ta sõbra jälle alla, „maa peale tagasi” tooks. Tuco aga peab just all olijaid hulludeks ja kui ta läbi luugi alla nende poole karjub või jalgealusele osutades neist sõbrale räägib, tunnetab, peaaegu läibipaistvaks pragunenud põranda peale jalgu toetav publik elavalt alumise korruse tõekspidamiste ja pööningul toimuva vastandumist. Vaataja oleks kui sattunud külastama Gaston B achelard’i „unelist maja”, mille korruselisus (kelder-eluruumid-pööning) illustreerivat inimolemise vertikaalsust. See pööning, nagu ka „unelises majas”, on uneleja eluase: „Ja lõpuks pööningutrepp, mis on järsem ja  konarlikum; seda mööda minnakse alati üles. Ta kannab märki tõusmisest ülima rahu üksinduse poole. Kui ma pöördun unelema kunagistele pööningutele, ei tule ma kunagi tagasi alla”.¹

Nii kujuneb Prangli lavastus Sebastiani „ülestulemise” looks. Tuco, kui ka temaga liituv Sebastian on traagilised tegelased, sest on jõudnud pöördumatule äratundmisele, et elatud elu on mõtestamatu. Alla minna ei taha, end igaveseks  pööningule lukustada ka mitte, aga ülespoole trepp ei vii, katus on ees. Prangli lavastus lisab Gorostiza tegelaste traagikale bachelard’liku vertikaalsustaju. End hetkeks linasse mässides ja kööginuga mõõgana tõstes meenutab hullumeelselt põleva pilguga Tuco don Quijotet – paralleel, mis omakorda Bachelard’i inimolemise vertikaalsuse ideed eksistentsialistliku absurdiga rikastab. Lavastuse lõpustseenis tormavad sõbrad Hobuveski  lavalt otse Laiale tänavale, tinglikust teatrimaailmast pärismaailma. Veski seinakõrgused uksed jäävad lahti, saali tungib karge õueõhk. Ainus viis tõeliselt vabaks saada on julgeda teha samm kõrvale, kõigi olmehirmude ja -murede, ootuste ja kohustuste kiuste astuda mängust välja, minna oma teed. Lisaks mõtestatud ruumikäsitlusele rõõmustab lavastus ka aja kulgemist kujutavate ootamatute poeetiliste kujunditega: roosteplekid  rauast titevoodil, Tuco rõhutatud rütmilised hingamisharjutused ja kangelaslik kusehäda kannatamine, stantsimismasina löögid (millest Tuco korduvalt ängistusega räägib), puuposti sisse jõuga löödud kööginoa võnked, tuhmid kulumislaigud vanal peegliklaasil. Lavakujundusest leiab ka üleliigset, seda võib väita näiteks esinemispoodiumi kohta, mille Tuco  on endale pööningule disaininud. Kui muu kolikambri kola taustal nii selgelt märgilise intensiivsusega silmatorkav vahend lavale tuuakse, ootab vaataja õigustatult selle kõnekamat kasutamist. Kahju hakkab ka klaaspurgis kükitavast konnast, kellele peremees Tuco korra toitu  poetab, et siis lemmikloom kohe vaatajate eest ära peita.

Oma isanda seisundit markeeriv kahepaikne tundub liigse, surnud kujundlikkusena, seda enam, et vaataja lähemal silmitsemisel pettuma peab, taibates, et konna puhul on tegemist plastikesemega. Plastikust lavakujunduselemendina mõjub ka etenduse lõpus lavale astuv kitarrist, kelles võib hea tahtmise korral näha pillimeest, keda Tuco terve etenduse vältel kannatamatult  ootas (nii vaatajal kui Sebastianil oli alust see ootus Tuco vaimse häirituse arvele kanda). Indrek K ruusimaa kitarrimäng on igati nauditav, aga tema argine ilmumine lõhub lavastuse meditatiivse lõppakordi, seda enam, et ei Tuco ega Sebastian kitarristi tähele ei pane. Lavastuse terviklikkuse huvides võinuks muusiku ilmumise allutada lavaelu tinglikkusereeglitele, märgiliseks muuta või tulnuks kitarrist hoopis rambivalgusest välja jätta. 

Margus Prangli lavastajadebüüt paljastab tema kalduvuse näha ja näidata asju tähendust kandvate märkidena. Ehk oleks lavastaja näidendi märgilise potentsiaali kõneka kasutuse kõrval võinud vaatajat julgemalt kostitada ka Gorostiza tegelastele loomuomase värvika halenaljakusega. Autor on teksti määratlenud lustliku kurbmänguna, Prangel aga näib ootavat vaatajalt rohkem kaasamõtlemist kui -elamist. Sellele vaatamata on tegemist hingestatud  lavastusega, mille moraal aitab meil paremini mõista ka naabrimeest koduselt Piritalt.

¹ G. Bachelard, Ruumipoeetika. Vagabund, 1999, lk 64.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht