Kehad tehnoloogia ja tantsu puutepunktis

Roosna ja Flaki lavastused on koreograafia- ja kehapõhised, kusjuures liikumise kogemuslikkuse kõrval peegeldatakse tehnoloogia või keskkonnaga seotud teemasid.

IIRIS VIIRPALU

„Two Body Orchestra“ („Kahe keha orkester“), koreograafid ja esitajad Külli Roosna ja Kenneth Flak, helidisaini ja muusika autor Kenneth Flak koostöös Külli Roosnaga, valguskujundaja Kenneth Flak, kostüümikunstnik Ursula Mängel. Esietendus 7. X Sõltumatu Tantsu Laval.

Külli Roosna ja Kenneth Flak jätkavad uues tantsulavastuses „Two Body Orchestra“ oma viimase aja töödele iseloomulikku tehnoloogiakeskset liini ning uurivad heli ja koreograafia suhet – seda, kuidas need teineteist illustreerivad ja esile toovad.

Vahelduseks koroonavärvides poolaastale, mil kultuurivaldkond on pidanud heitlema rangete piirangute ja segadusega, tänan mõttes teatri kui päriselt kohal kunstiliigi eest, võimaluse eest saada ekraanipõhiste meediumide asemel osa elavast, ühes aegruumis etendatavast ja kogetavast lavastusest. Mis saab olla elavam kui liikuv keha vaatajaga samas ajas ja ruumis tegutsemas, higistamas, hingamas?

Roosna ja Flaki looming on iseloomuliku käekirjaga, mille tunneb alati ära: nende tööd on enamasti koreograafia- ja kehapõhised, kusjuures liikumise kogemuslikkuse kõrval peegeldatakse tehnoloogia või keskkonnaga seotud teemasid. „Two Body Orchestra“ tutvustuses nimetatakse seda žanrilt kontsertlavastuseks ning antakse aimu, et selle ettevõtmise puhul on autoreid kunstilise taotluse kõrval kannustanud ka uurimuslik külg: nagu lavastuse pealkirjastki näha, on olnud uurimise all tantsu ja heli süntees.

Leidub stseene, kus heli domineerib liikumise üle või kus heliline külg jätab muud aspektid varju. Seejuures on lavastusel sümpaatne otsinguline maik: koreograafiat ja selle helilisi vasteid ei fikseerita rangelt ja mehaaniliselt, vaid lastakse aimata ka taustal kajavaid ühisjooni ja tonaalsusi. See on põnev just võrdlemise ja sarnasuste tabamise tõttu. Esile tuleb see näiteks sel viisil, et venitatud, suure amplituudiga liikumised toovad retseptorite ja andurite toel kõlaritest kuuldavale samuti veniva loomuga kumedaid helisid. Või teisal kiired järsud žestid, mis tekitavad samuti lühikesi, selgepiirilisi ja konkreetseid helisid vihinate ja uduselt kajavate helide vahel.

Kõige huvitavam oligi jälgida liikumise ja heli vasteid ning seda, kuidas väljendusid sellised koreograafilised kvaliteedid nagu voolavus, pehmus, jõulisus, lõpetatus ja venivus helikoes. Seega on duol heli ja liikumise ühendatuse uurimine ja lavastuse põhiküsimuste peegeldamine vaatajaile õnnestunud.

Heli ja liikumise vastasmõju üks põnevamaid väljendusi rullus lahti stseenis, kus muidu ühtlasemasse ja pehmemasse koregraafiasse sekkub jõulisem, võitluslik iseloom ning jääkamakate raksatusi meenutavate helide saatel saab jälgida kahe tantsija täisjõuga rammukatsumist. Otsekontaktist ja teineteise tõukamisest ning seejuures oma keharaskuse fikseerimisest tulenev maadlust meenutav stseen kandus heli ja fantaasia mõjul loodussfääri. Publik võib ette kujutada, et ollakse loodusstiihia meelevallas, ja kuulda jää ja kaljude purunemisraksatusi ja murdumiste kaikumist.

Roosna ja Flak on endiselt erksad, tundlikud ja võimekad liikujad, kes tunnetavad nii enda kui ka lavapartneri jõudu ja liikumist ning on laval veenvad ja täpsed. Teine iseäranis õnnestunud stseen toob lavale lapsehääled koos kaunite koreograafiliste kujundite, aeglaste tõstete ja graatsilise, meisterlikku partneritunnetust nõudva liikumisega. Kõrgel õhus Roosnat jalgadega toetav Flak, aeglustatud tempo, rahulikkus, pisimategi liigutuste ja raskusülekande muutuste läbitunnetatus viitab tugevale partnerlusele ja koostööle laval. Lapse häälitsused viisid aga mõtted perekonnaga seonduvale ja isiklikule tasandile, ka sellele, mida tähendab olla koos nii eraelus kui ka loomingus. See moment tungis esile hea näitena korraga saavutatud mõjususest ja õrnusest ning julgusest peegeldada laval midagi isiklikku.

Mõneti oleks ehk lootnud kuulda (ja näha) veelgi julgemat katsetamist, kaugemaleminekut ja suuremat abstraktsust kui otsetõlkelise loomuga žesti ja heli vasted. Nõnda oleks lisaks põnevatele heli- ja liikumisleidudele avardunud koreograafia ja helikujunduse seosed laiemas, kontseptuaalsemas plaanis. Küll aga joonistus hästi välja keha kui elav-hingav organism, mis pingutab, liigutab, talitleb, higistab – ühesõnaga elab.

Seda kõike keha liigselt tehniseerimata ja masinaks muutmata, mis ajal, kui inimesed on pidanud läbi ajama ekraani vahendatud kultuuriga, on juba iseenesest värskendav elamus. Keha jätmine inimlikuks ja elavaks, meeleliseks on kütkestav, arvestades lavastuse uurimisküsimusi ning ka konteksti – järjest avaramate tehnoloogiliste võimalustega ühiskonda, kus paljusid kehaga seotud protsesse püütakse mehhaniseerida, automatiseerida ja jälgitavamaks muuta. On suur vahe, kas jälgida keha pingutust ja soorituse tulemuslikkust pulsikellalt või kohtuda etendaja kui inimesega, tema kehalise võimekuse ja selle inimliku, loomuliku, väsiva poolega – ja ka võimete piiratusega – hämaralt valgustatud ruumis koos teiste vaatajatega.

Lavastuse teema lubanuks oodata ruumiloomes, valgustuses ja kostüümis eksperimentaalsemat lähenemist. Nendes on jäädud seekord traditsiooniliseks ning sestap üldise tehnoloogilise taotluse ja teema kõrval kahvatuks. Valguse osas selgus küll, et lavastuse valgus­kujundaja ei saanud epideemia tõttu Eestisse tulla ning tuli hakkama saada oma jõududega. Osa ruumi potentsiaalist paistis etendusel jäävat kasutamata.

Roosna ja Flaki viimased tööd ning ka äsja etendunud „Two Body Orchestra“ on lavastused, mida võib julgelt soovitada nüüdistantsuga alles tutvust tegevatele inimestele ning miks mitte kooliõpilastele. Näeb koreograafia­põhist, tantsulist liikumist, saab aimu eri­laadsete meediumide koostoimest ning sellest, kuidas liiguvad treenitud, hea tehnilise põhjaga tantsijate kehad. Kogenuma nüüdistantsuvaataja uudishimu ja igatsus näha leidlikke lahendusi selle lavastuse puhul päris lõpuni rahuldatud ei saanud. Seda enam, et tehnoloogia kaasamine on nüüdistantsu puhul nüüd juba laialt väga loomingulistes ja kirjudes vormides levinud. Tantsuvaldkonna seisukohast on aga tänuväärne ja tähtis, et leidub autoreid, kes üha laienevate ja hägustuvate žanripiiridega loomingu kõrval loovad kindlalt kehapõhiseid töid. Roosna ja Flaki puhul võib kindel olla, et vaataja kohtub igas mõttes elavate ja liikuvate kehade ja läbimõeldud koreograafiaga, mis nõuab tantsijailt tähelepanu ja täpset sooritust.