Kalju Komissarov – õpetaja ja lavastaja

LUULE EPNER

Kalju Komissarov mõjutab praegusaja teatrit oma õpilaste kaudu.

Ardi Truija / Pärnu Postimees / Scanpix

Kultuuri elutööpreemia antakse teatavasti pikaajalise loomingulise tegevuse eest. Seletussõnaraamat täpsustab, et elutöö on elu jooksul tehtud tähtsaim, peamine töö. Mis on õieti Kalju Komissarovi – lavastaja, näitleja, pedagoogi – elutöö, ei olegi nii lihtne vastata, kui esimesel hetkel paistab. Esiteks ei ole suurt osa sellest silmaga näha ega saa seda käega katsuda, nagu kaduviku kunsti puhul ikka: rollidest ja lavastustest, mis elu jooksul tehtud, saab aimu paremal juhul videosalvestuste, sageli ainult kirjelduste ja fotode põhjal, ja ega õpetamisega ole teisiti. See, mis toimub erialatundides, jääb võõra pilgu eest varju. Kui lavastaja öeldakse surevat näitlejas, siis õpetaja sureb oma õpilastes.

Teiseks tõuseb küsimus, mis on tähtsaim ja peamine. Kas õpetamine, nagu näib viitavat üks Komissarovi mõtteavaldus paari aasta tagant (elu olevat möödunud pedagoogina töötades ning vahetevahel olla sinna sattunud lavastusi ja muid ettevõtmisi)? Tõepoolest, nüüdseks on ta tulevasi näitlejaid ja lavastajaid koolitanud kolmkümmend aastat: algul Toompeal lavakunstikoolis, kus ta juhendas XIII, XV ja XVII lendu ning juhatas kogu kooli aastatel 1986–1996, seejärel kakskümmend aastat Viljandi kultuuriakadeemias, neist kümmekond taas erialakateedri (hiljem etenduskunstide osakonna) juhatajana. Koolitööd ehk õppe-, diplomi-, bakalaureuselavastused näitekunsti tudengitega moodustavad ligi viiendiku tema sadakonnast lavastusest. Tema lendudest on tulnud lavastajaid ja teatrijuhte, kelleta eesti teater oleks vaesem ja ühevärvilisem: Elmo Nüganen, Andres Noormets, Hendrik Toompere jr, Ingomar Vihmar, Üllar Saaremäe, Tiit Palu, Taavi Tõnisson jt, rääkimata näitlejatest. Nii lavakunstikooli praegune juht Peeter Raudsepp kui ka Viljandi etenduskunstide osakonna juhataja Garmen Tabor on samuti Komissarovi õpilased.

Niisiis mõjutab Komissarov praegusaja teatrit ennekõike kui pedagoog oma õpilaste kaudu. Lavastajana tegi ta (teatri)ilma pigem nõukogude eesti teatri „kuldsetel seitsmekümnendatel“ ja mitte nii kuldsetel kaheksakümnendatel. 1990. aastate algul, iseseisva Eesti taastamise aegu, näib olevat toimunud kui mitte katkestus, siis pööre: ei saa öelda, et Komissarov hakkas lavastama vähem, kuid ta hakkas lavastama teisi asju ja teisiti. Elu esimeses pooles oli fookus lavastamisel, viimastel kümnenditel pedagoogitööl. Nii ütles ta ise elutööpreemiat kommenteerides. Kuidas need kaks poolt omavahel seostuvad?

Komissarov tuli teatrisse (väikese ringiga filmitegemise kaudu) 1970. aastate algul pärast lavakunstikateedri III lennu lõpetamist (1968). Samas lennus õppis Jaan Tooming, kultuuri elutööpreemia laureaat 2012. aastal. Kui erisugused ja mõnes suhtes vastandlikudki need kaks eakaaslastest lavastajat ka ei ole, on neil ka midagi ühist: sõnumikindlus (olgugi et sõnum erineb) ja seegi, et nad mõlemad on ühtlasi erakordselt andekad näitlejad. Tõsi, Komissarov on mänginud suhteliselt vähe, nooremad põlvkonnad tunnevad teda kui näitlejat arvatavasti vaid teleekraanilt „Kelgukoerte“ komissar Kelguna. Teatris mängis ta sagedamini omaenda lavastustes, muu hulgas ka ühte õpetajat – õpetaja Lauri Lutsu „Kevades“ (1984, kaaslavastaja Kalju Orro).

Lavastaja Komissarovile ei olnud teater eesmärk iseeneses, vaid „ainus reaalne vorm tegelda poliitikaga“, nagu ta on öelnud Teater. Muusika. Kino intervjuus 1988. aastal. Ta oli oma põlvkonnas teravaima sotsiaalse närviga lavastaja, idealist ja maailmaparandaja, nagu kolleegid teda kirjeldavad. Komissarovi „poliitilises ohuteatris“ (nii nimetas seda Reet Neimar) käsitleti olulisi sotsiaalseid küsimusi ning pilgati nõukogude süsteemi absurdsusi. See tõi muidugi kaasa jõukatsumisi tsensuuriga. Hoiatamise, kriitilise küsimise, totalitaarse süsteemi lahkamisega tegeles ta niisugustes teatrilukku jäänud lavastustes nagu „Protsess“ (1975, Abby Manni järgi), kus tegi kaasa ansambel Ruja, Georgi Džagarovi „Prokurör“ (1978), Ivo Brešani „„Hamleti“ lavastamine Alamkolka külas“ (1980), Ljudmila Razumovskaja „Armas õpetaja“ (1981), mis pärast 67. etendust ära keelati, Lion Feuchtwangeri „Vennad Lautensackid“ (1985) jt. Ehkki süsteemi suhtes kriitilised, ei pannud Komissarovi lavastused küsimuse alla selle süsteemi alusideoloogiat ehk marksistlikku maailmamõistmist ning usku kommunismi kui ideaali või utoopiasse. Siit leiab põhjused, miks tuleb Komissarovi poliitilisest teatrist rääkida mineviku vormis: 1990. aastatel, uues ideoloogilises olukorras, pidas ta õigeks tagasi tõmbuda ja täielikult loobuda poliitikas kaasa rääkimast. Kaasajakriitilise poliitilise teatri koht jäi tühjaks, kuni Ojasoo ja Semperi lavastusteni teatris NO99.

Komissarovi omaaegsed lavastused polariseerisid publikut ja kriitikat mitte ainult ideoloogiliste positsioonivõttudega (mida avalikult arutada ei saanud), vaid teatrikeelega. Plakatlikult lihtsad ja löövad kujundid, provokatiivsus, julged võõritused ja räme grotesk ei olnud igale maitsele vastuvõetavad. Samuti kasutas ta teadlikult ja irooniliselt popkultuuri elemente, nii et vaid natuke liialdades võib Komissarovi kuulutada postmodernistliku esteetika „maaletoojaks“, kuigi elunägemise poolest ei ole ta kindlasti postmodernist. Kaheksakümnendatel muutusid ta lavastused psühholoogiliselt põhjendatumaks ja lavalised metafoorid mahedamaks. XIII lennu lõpulavastust „Kolm õde“ (1988) on Reet Neimar pidanud eesti tšehhoviaana kõige troostitumaks ja Komissarovi kõige paremaks lavastuseks.

Et jõuda sõnumiselge, jaoti didaktilise ning jõulise kujundikeelega lavastaja juurest pedagoogini, tasub meenutada veel üht rolli, mida Komissarov on täitnud – teatrijuht. Lühiajaliselt ja pigem olude sunnil juhtis ta poliitilise pöördeaja Ugalat (1989–1991) ning hiljuti Endla teatrit, kuid põhiosas kuulub see töö nõukogude aega: 1974. aastal sai Komissarovist kolmeteistkümneks aastaks Riikliku Noorsooteatri (praegune Tallinna Linnateater) peanäitejuht. Linnateatri raamatus „Tühi ruum ehk Meie elu kunstis“ (1996) meenutatakse teda juhina, kes laskis teistel lavastajatel katsetada ja eksperimenteerida, selmet anda teatrile omaenda nägu. Tõesti, Komissarovi tüüritud Noorsooteater, kus töötasid nii erisugused lavastajad nagu Lembit Peterson ja Merle Karusoo, ning oma esimesed lavastused tegi Mati Unt, oli omas ajas kunstiliselt kõige mitmekülgsem ning kõige põnevama repertuaariga teater. Siin sai Peterson tuua lavale Becketti „Godot’d oodates“, Leonhard Lapin teha Eesti esimese multimeedialavastuse „Multiplitseeritud inimene“ ja Peeter Volkonski katsetada happening’iga; etendati luule- ja laulukavu ning alguse sai Karusoo dokumentaalne elulooteater. Lavastajaisiksuste kooseksistentsil rajanevat demokraatlikku mudelit ei õnnestunud peanäitejuhil siiski päriselt tööle panna. Aga eesmärk ise näitab selgesti, et Komissarov ei ole seadnud kõrgeimaks sihiks isiklikku eneseteostust lavastajana, vaid mõistnud ja teinud teatrit kui sügavalt kollektiivset kunsti.

Need põhilised hoiakud ja väärtused seovadki õpetaja Komissarovit lavastaja Komissaroviga ja pidevustavad ta elutöö – ei ole põhjust üht poolt teisest tähtsamaks pidada. Eitused ja jaatused on samad: totalitaarsete süsteemide vastu ning solidaarsuse ja koostöö poolt; ennast kehtestava võimupositsiooni vastu ja iseseisvalt mõtleva isiksuse poolt. Kui lugeda Komissarovi mõtteavaldusi ja õpilaste arvamusi, on ilmselge, et ta ei ole guru tüüpi õpetaja, kes ootab tingimusteta lojaalsust ainuõigele õpetusele. Sootuks vastupidi. „Õpetaja esmane ülesanne on õpilases olemasoleva potentsiaali avamine, mitte enese teostamine teises inimeses,“ ütleb ta ühes intervjuus. „Lavastajaraamatus“ peab ta koolis kõige tähtsamaks seda, et õpilane jääks iseendaks, säilitaks oma individuaalsuse ega muutuks „mingisuguse masstoodangu ohvriks“. Õpilase ja õpetaja suhtes on aga kõige olulisem, et ei oleks hirmu („Lavakooliraamat“). Õpilased omakorda kinnitavad, et Komissarov nõuab neilt iseseisvust, kas või isepäisust; säilitades oma arvamuse, talub ta erisuguseid maailmapilte (nõnda kirjutab Jaanus Rohumaa „Teatrielus 1999“) – peaasi et õpilasel oleks oma maailmapilt ja oma nägu. Ta peab oluliseks õpetada, kuidas elus ja teatris ise toime tulla: teha valmis roll, kui lavastajast pole abi, või teha teater, kui töökohta ees ootamas pole. „Ta justkui suurendab õpilases ego jõudu, õpilane peab tahtma ja suutma oma maailma luua,“ kirjutab Katri Aaslav-Tepandi. Õpilased ei pea käima õpetaja sissetallatud ja ettenäidatud teed, vaid olema „ise isiksused“. Ja nad ongi. Kolmandik täna avalikustatud lavastaja- ja näitlejaauhindade nominentidest on õppinud Komissarovi käe all.