Kaks Narri ja Kuningat. Aga nii erinevad

Margot Visnap

Jüri Järveti ja Kaarel Irdi elu ja ajaloodMöödunud aastal ilmus kaks teatriraamatut, mille kõrval elulooraamatute buumi vahus üllitatud enamik biograafiaid mõjub paraku kollast värvi peenrahana. Kuigi ka nende hulgas on teoseid, mis eristuvad „elu müügiks” laadis lugemiskaubast heas mõttes. Ometi mattuvad ka biograafiate tõsiseltvõetavamad anded paradoksaalsel moel kergesti söödavate elulookäsitluste massi alla. Kindlasti mitte aga need kaks raamatut: „Jüri Järvet.  Narr ja kuningas” ja „Kandiline Kaarel Ird”, sest tegu pole mitte ainult eluloo-, vaid ka ajalooraamatutega. Kaks väljapaistvat eesti teatritegelast Jüri Järvet ja Kaarel Ird on oma elu ja loominguga raamatukaante vahel koos ajastuga, kus nad sündisid, kasvasid, arenesid, lõid ja kustusid. Need pole lineaarselt kulgevad kiirjutustused, mille lugeja võib läbida paari-kolme tunniga.

Peaaegu üheealised Järvet ja Ird (Irdi sünnist täitus läinud aastal sada,  Järveti sada saab täis aastal 2019) on natuurilt vastandid, ent mastaabilt võrdsed – ka oma loomingu ja kunstimõistmise erisuses. Nii Järveti kui ka Irdi elulookäsitlusega on autorid tööd teinud aastaid, aastakümneid. Reet Neimar alustas Järveti raamatuga tegelikult juba 1969. aastal, ilmselt küll vist teadmata, et see võibki saada raamatu lähtepunktiks. Leningradi teatriinstituudi esimese kursuse teatriteaduse tudengina kirjutas  Neimar 1968/69. aasta Teatrimärkmikku põhjaliku Claudiuse rolli üleskirjutuse (Panso lavastuses „Hamlet”, 1966). Tegelikult vääriks Järveti raamatu elu- ja saamislugu omaette raamatut. Raamatu kirjutamine pole nüüd, rääkimata ammustest aegadest, kerge ettevõtmine. Neimar töötas raamatuga aastakümneid. Esimesel katsel võttis ta resoluutselt aja maha. Kui mälu ei peta, siis sõitis Tartusse, elas Pargi hotellis ja kirjutas käsikirja  osaliselt valmis – ja tagasiteel koju varastati Tartu raudteejaamas kott koos käsikirjaga ära. Nii saatuslik see oligi ajal, mil raamatuid kirjutati käsitsi. (Reet Neimar kirjutas küll ka arvutiajastul esmalt oma artiklid-tööd ikka käsitsi.) Autor võttis veel kahel korral hoogu, aga kaante vahele raamat siiski ei saanudki, kuni ta lõpuks 2004. aastal kogutud materjali (põhjalikud intervjuud Jüri Järveti ja tema kolleegidega, Reeda enese märkmed, ilmunud  arvustused jpm) Pille-Riin Purjele üle andis.

Reet Neimar lubas olla raamatu toimetaja, ent enne augustit 2008, mil käsikiri pidanuks tema hoolde minema, lõppes Järveti biograafil siinelamise jaks. Seega on Pille-Riin Purje nii kaasautor kui autor, sest lõplik raamatu kokkupanek jäi siiski tema teha. Olen mõelnud, miks erakordse töövõimega Reet Neimar ometigi seda raamatut lõpetada ei suutnud. Eks üks põhjus peitu  tema „oskuses” ennast kõikjale jagada (õpetaja ja toimetajana, kriitiku ja ajaloolasena, kolleegi ja sõbrana), tema põhjalikkuses ja süvenemiskires, mõtte lihvimise soovis, sõnaja faktitäpsuses. Küllap mõjus ka kogutud materjali hulk mingi aeg pidurdavalt. Ja kindlasti vist jäädvustamise objekt ise – ürgandekas näitleja, kelle lavahetke on ju peaaegu võimatu sõnadesse panna, jäädvustada. Või nagu küsib Järveti partner, Hamleti osatäitja  Ants Eskola teatriinstituudi esmakursuslaselt Neimarilt: „Mis on teatriteadus? Suhtun sellesse ikka kõhklevalt. Ega seda vist sellisena ikka olemas ole” (lk 14). Ometigi kumab raamatust läbi Reet Neimari sõnastamiskunst, millele Pille-Riin Purje väärikalt sekundeerib. Ja Jüri Järvet ise – tema (just enese kirja pandud) kommentaarid, mälestused, repliigid, kirjad avavad Järveti vahest seni varjulgi olnud kirjutamisande, mõtete jäädvustamise oskuse:  „Mul on niisugune süsteem, et põuetaskus on tavaliselt paberilipikud. Kui midagi huvitavat või erakorralist on, siis kirjutan üles. Lipikuid on kogunenud nii palju, et olen nendega päris hädas” (lk 15). Eriti värvikalt avaldub Järveti sõnamänguline stiil kirjades lähedastele, kolleegidele.

Thbilisist kirjutab Järvet Ita Everile (1976): „Kallis ärtuvereline Ita. Tervitan Sind Thbilisist ilma igasuguse tagamõtteta. Praegu liigub päike siin päeval nagu öises looritatud  öösärgis, kuid soojust jatkub ülearu kõigile. Mõtlen siira igatsusega pisut jahedamale kliimale, klimbisupile, kaunile emakeelele ja leebetele lihapallidele. Mu igemed on rohelised piprast ja paprikast ja kord pelmeene süües adtzika kastmega, pidid mu hambad jääma taldrekule. Naised on siin meeleolukad, tulised ja särtsakad. Muttmustad ripsmed välguvad üle tumedate silmapupillide nagu ööliblika tiivad (pean siin silmas kolleege, kellega  kohtun võtteplatsil). Ilusad kurat – nagu taevatited” (lk 658).

Võib vaid ette kujutada Järveti enda kirjutatud või mugandatud sketše, mida nad esitasid koos Baskiniga 50ndate alguses ülimenukalt. Jaak Allik ütleb Järveti raamatu kohta: „PilleRiin Purjel on õnnestunud koostada õpik. Arvan, et vist isegi parim eestikeelne teatriõpik. Minu suurimaks üllatuseks seda teost lugedes oli tõdemus, et Jüri Järvet on lõppkokkuvõttes  osutunud Õpetajaks” (Eesti Ekspress 2. VIII 2009). Ent siiski ei saa Järveti-raamatut lugeda juhuslikult siit sealt, keskelt peatükke napsates – intervjuudest, kommentaaridest, retsensioonidest on loodud tervik, mis nõuab lehekülghaaval järjest süvenemist. Kildhaaval avaneb Järveti „õpetuse iva” ehk tema kui isiksuse ja looja teine plaan oma rõõmude, piinade, kahtluste ja kompleksidega. Järvet kirjutab: „Kõigist üksildastest inimestest on kõige  üksildasem näitleja. Sest kes võib teda juhendada, nõu anda selles lugematute võimaluste külluses, kus ta on ainukene, kes oma rolli nii läbinisti tunnetab” (lk 591). Jah, eks ikka näitleja ise, Jüri Järvet.

On kummaline, et elu viimased „rollid” langevad nii Järvetil kui Kaarel Irdil paradoksaalsel moel kokku. Ainult et kui Jüri Järvet vajus teatriühingu esimehena (1982–1987) ja NSVL ülemnõukogu saadikuna (1984–1988)  selle tohutu vastutuskoorma all kokku ja „oli abitu ja kramplik ja naeruväärne ja ebaadekvaatne ja kõik muigasid ta üle ja ta oli vale mees valel kohal” (R. Neimar, lk 638), siis Kaarel Ird oli naeruväärne ja ebaadekvaatne pigem omast vabast tahtest, elades viimastel aastatel suure juhi illusioonimullis, millest tema jaoks tegelikkus enam läbi ei paistnud. Võib-olla on kohatu Järvetit ja Irdi niiviisi üldse võrrelda. Ingo Normet ei ole rahul juba  sellega, et Irdi raamatus Irdi ja Pansot võrreldakse: „Raamatus, nagu ka eesti teatriajaloolises stampmõtlemises, on siiani aktuaalne Irdi võrdlemine Pansoga. Pansole on pühendatud raamatus väga palju ruumi. Minu arvates on nad võrreldamatud, liiga erineva raskuskategooria mehed. Sama hästi võiks Irdi võrrelda näiteks Endel Pärna või ükskõik kellega” (Eesti Ekspress 2. X 2009). Ent vaieldamatult oli Ird oma ajastu nähtus ja ajaloo jäädvustamine  ainult mustvalgena, paika pandud raamide järgi pole eluterve tegevus. Ajal, mil mälu, mäletamine, mälestused künnavad uut vagu meie ajalooteadvusesse, peaksid hindajad ja lugejad leidma eneses tolerantsi näha asju nii, nagu neid mäletatakse. Jaak Villeri raamat „Kandiline Kaarel Ird” on käsitlus säravast ja vastuolulisest teatrijuhist, tegu on ausa ja väga põhjaliku sissevaatega ja mitte ainult Irdi isiksusse, vaid EN SVaegsesse  teatrikultuuri.

Nagu rõhutas ka Ülo Tonts Irdi 100. sünnipäeva meenutusüritusel Vanemuises, et vahest peaksime EN SV-aegsele kultuuriloomingule antud hinnangu uuesti üle vaatama. Kas kõik oli ikka nii hirmus ja paha? Kui Järveti raamatu pealkirja laiendab määratlus „Stseene ühest näitlejasaatusest”, siis Irdi raamatu laiend on „Dokumente ja kommentaare”. Ometi pole Villeri käsitlus sugugi kuiv dokumendikogumik, vaid sisaldab  sarnaselt Järveti raamatuga oma ligi tuhandel leheküljel mälestusi, intervjuusid (37 inimest!), väljavõtteid kriitikast, aga ka ajastu dokumentidest. Jaak Viller on end tagasihoidlikult nimetanud raamatu koostajaks, vahest seetõttu, et raamatu n-ö algmaterjali kogumisega pole Viller ise algust teinud: „1994. aastal, kui jälle Vanemuises töötasin, astus ühel päeval mu kabineti uksest sisse Jaak Allik ja pani mu lauale oma kogutud mälestused Kaarel  Irdist ja palus teatril sellega edasi tegeleda. Nagu ma ka raamatu eessõnas kirjutan, kujunes neis mälestustes Irdist pisut ühekülgne pilt: nagu nõukogude ajale üldiselt omane, meenutati enamjaolt mingit pehmet, sootut, iseloomutut, Irdi enese ütluse kohaselt „ilma saba ja sarvedeta” paipoissi, kes tegi ainult ja vahetpidamata kõigile head ja aiva Vanemuise edasise ja pideva õitsengu nimel. Minust jäi see asi aastateks seisma, kui 2003. aastal, kui  minu töövahekord Vanemuisega üsna järsult katkes, Reet Neimar uuesti ja järjekindlalt selle teemaga mulle peale käima hakkas” (Sirp 9. IX 2009). Viller jättis Alliku kogutu suuremalt jaolt kõrvale, kasutas küll Lilian Velleranna tehtud intervjuusid, kuid suurema osa tööst tegi viie aasta jooksul siiski üksi (muidugi nõudliku toimetaja Reet Neimari toel). Et Jaak Viller on kogu selle tohutu materjali (võib-olla küll vähem hinnangulisena ja mitte eriti kunstipärases  sõnastuses) kokku kirjutanud, valiku teinud ja komponeerinud, siis peaks Villerit siiski täieõiguslikuks autoriks nimetama. Irdi raamatus on antud vähem hinnanguid ja jäetud lugeja otsustada, kuidas Irdi isiksusse ja ajastu peegeldusse suhtuda.

Selles mõttes (just ajastukäsitlust silmas pidades) on tegu väga ausa raamatuga. Väga hästi liigendatud (ja viidatud) ja fotodega illustreeritud raamatut lugedes tekib tunne, nagu vaataksid dokumentaalfilmi,  kus lakoonilisus muutub emotsiooniks ja rääkijate tunded-hinnangud mõjuvad kui dokumendid. Irdi isiksuse vastuolulisus („kasimatu laamendaja ja peen härrasmees”), elusündmused (küüditamisest kinniseotuni Jämejala haiglas – muuseas, raamatus on väga põnev psühhoanalüütiline intervjuu Irdi raviarsti Lembit Mehilasega), teda ümbritsevad lähedased ja kolleegid, loomingurõõmud ja -vaevad avanevad tõepoolest kui ajastutruul  filmilindil. Kummalisel moel infoküllus ei väsita, pigem vastupidi – laseb lugejal vabalt minevikus uidata. Avaneb mees, kes, olles võimul, manipuleeris ise võimukandjatega, ent oli ka ise üsna kergelt selle võimu poolt manipuleeritav. Kes kuulutas ausalt ja valehäbita: „Minu parim lavastus on Vanemuine!” Kindlasti pole Irdi raamat kitsalt isikulugu, kuigi ka mitmed Irdi elulooseigad-suhted-sündmused näevad esimest korda ilmavalgust. See raamat  on nii Vanemuise teatri lugu kui ka ühe, vägagi keerulise ajastu kultuurilugu. Autoripoolsete hinnangute vähesus ja lisatud dokumentide tõhusus ainult suurendavad niisuguse, mõneti ebatraditsioonilise ajalookäsitluse usaldusväärsust.