Kaabu kätte ja joon maha

Lavastuses „Miks Jeppe joob?“ on laval toimuv vähemalt esimese vaatuse jooksul ühtaegu jäme laadajant, nihilistlik kõrgkunst ja poliitiline satiir.

MEELIS OIDSALU

Rakvere teatri „Miks Jeppe joob?“, autor Ludvig Holberg, tõlkija Arvo Alas, lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Pille Jänes. Mängivad Eduard Salmistu, Lisete Laisaar, Anneli Rahkema, Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Sulev Teppart ja Imre Õunapuu. Esietendus 7. VI Kolgaküla rahvamajas.

„Me adra tagant tulnud võimumeest ei taha /, sest vaevalt talumats saand troonil kanna maha, / kui kohe on tal vanad sõgedused peas / ja julmast omavolist me ei pääse eal,“ deklameerib parun (Sulev Teppart) lavastuse „Miks Jeppe joob?“ etenduse lõpuks. Ma ei tea, miks seda vemmalvärssi sinna lõppu vaja on, sest eelnenud võimutravestia on piisavalt ilmekas ja selge osutus. Kui näitleja pannakse publikut juhtima, nagu talitaja kantseldab lehma, siis ei pane see tavaliselt just heldima. Seekord ei jäetud aga ärritumiseks ruumi: Kolgaküla rahvamaja saal oli Toompere lavastuse õnnestunumate elementide kuradima headust nii paksult täis.

Pille Jänese kaheosaline lavaruum kõlbaks täitsa eraldi installatsioonina Kumusse. Jänes on liigendanud ruumi kaheks, nii et tagalaval kõrgub helesinise unistusena (helesinisele seinale pole unustatud lisada kuldseid tähti) mõisahärra magamiskamber, eeslava looritavad aga janu kätte kuivanud kuused, mille tagant Mäeotsa Jeppe naine Nille (Anneli Rahkema) publikut tervitab.

Loomalikult kerekaks ja kaltsudesse riietatud Rahkema vahib januloori tagant publikut ja kihistab nõiamoorilikult. Kuigi visuaalselt võiks see eit sobida „Nukitsamehesse“, on Rahkema avastseen hoopis omamoodi äge performance: näitleja ei vembuta ega mängi üle, on robustne ja õõvastav. Rahkema on südamepõhjani kole, nagu ainult väga ilus inimene julgeb vajadusel olla. Räigelt hingeldava ja pea kohal „meister Erichiks“ kutsutud piitsa vihistava Rahkema võiks samuti vabalt Kumusse läkitada.

Rahvaliku jandi ootamatult lööva ja mitmetahulise algusega võitis lavastaja naksti enda poole. Olin ma ju eelkõige tulnud rahvamajja vaatama Eduard Salmistu tuntud headuses külajoodikut, kelle mõisnik laseb viinaune ajal oma voodisse tassida, et tema kui uue mõisahärra üle meelelahutuseks nalja visata.

Ka veidi hiljem mõisahärra teenritega (Margus Grosnõi ja Imre Õunapuu) toime pandud visuaalhuumor mõjub nii nakkavalt just seetõttu, et mehed ei veiderda ega ilmuta hetkekski laval teadlikkust oma välisest koomilisusest. Ega nad väga nalja ei mõistagi, tegemist on karjäärihimuliste noorpoliitikutega.

Laval toimuv oli vähemalt esimese vaatuse jooksul ühtaegu jäme laadajant, nihilistlik kõrgkunst ja poliitiline satiir. Sellise haruldase ja hapra vooluse täiusliku joana suunamine kahe tunni jooksul polegi vist päriselt võimalik. Teises vaatuses kaduski surve kohati voolikust, mõte läks uitama. Peamiselt mõtlesin selle peale, et miks mõisnik, kes soovis end Jeppe rollivahetusega ennekõike vist sadistlikult lõbustada, ei taha seda lõbu ega sadismimõnu mängu käigus eriti välja näidata. Kohtumõistmise stseenis on aga kõik kolm (Teppart, Grosnõi, Õunapuu) nii argised, ametlikud – seda tehti nagu vormitäiteks – ja ma ei saanud siis enam suurt midagi aru, aga see justkui ei häirinud ka. Istusin avavaatuse käigus minusse osavalt installeeritud uimas ja naeratasin õndsalt. Äkki oleks pidanud lõpus sarnaselt avastseenile tinglikkuse määra jälle julgemalt tõstma, käis ju lavastaja omapoolse kontseptsioonina välja teadvuseseisundite vaheldumise idee vms?

Toompere on lavastust turundavas intervjuus eitanud poliitilise teatri taotlust, kuigi see poliitilisus on juba loos endas väga selgelt olemas. Ma ei tea, ent kahtlustan, et eitati igaks juhuks osa publiku kaotamise hirmus. Lavastus on peale vormitundlikkuse ka publitsistlikult mõjus ja seda küllaltki ühesuunaliselt, s.t Sulev Tepparti loetud salmide mustvalge moraali vaimus matside mässu tauniv. Selleks et Tepparti salmide moraalset üheselt mõistetavust kuidagi vältida, oleks mõisnik ise pidanud olema märksa perverssem tüüp. Mõisarahvas jääb karikeeritusest hoolimata selles lavaloos ikkagi arukuse agendiks.

Salmistu Jeppe ei saa aga kordagi piisavalt kaineks, et saavutada mingi vähegi usutav, kas või borisjohnsonlik poliitiline agentsus. Tema ülesanne on ilmselt kanda ainuisikuliselt välja see teadvusseisundite märkamatu vaheldumise kontseptsioon, mida lavastaja on väitnud end taotlevat. Kevadel tehti raadioteatrietendus punaste joonte kohta, mida eliit omatahtsi edasi-tagasi nihutab, kuid Salmistu tegelase ülesanne on veidi teistsugune: juua maha ehk kaotada ära selge üleminek eliidi ja matsluse kui seisundite vahel ning seega tõestada punaste joonte tõmbamise tinglikkus ehk mõttetus.

Janunevate kuuskede loor, mille taga käib suur osa lavaelust, sümboliseerib tõepoolest, nagu lavastaja on osutanud, mingit arhetüüpset ja universaalset tunnetusfiltrit. Avastseenile, mil ainult see eeslava kuusemetsa-installatsioon välja valgustatud ongi, lisasid psühhedeelilisust kuuseokstes rippuvad grillvorstikeed ja põhjamaise õudusfilmi laadis tume taustamuusika. Veidi hiljem, kui eide piitsa hirmus Jeppe lavale tormab, lastakse taustaks seakisa. See algolukord kehtestatakse kujundina nii efektselt ja piisava tinglikkusega, et see muutuks hoopis millekski söövitavamaks ja häirivamaks ja põhistavamaks XVIII sajandi vaese talupere õuepealsest või Toompeal valitsevast õhkkonnast.

Mõtlen üha tihemini, et kui mul palutaks nimetada üks element, mis eesti teatris on üsna ühtlaselt maailma tipptasemel, pakuksin kõhklemata välja lavastuskunsti. Olen viimastel aastatel saanud mitmed oma kujutava kunsti suuremad elamused just teatrilavalt, meie lavastuskunstnike vormi- ja materjalitundlikkus ning eriti ruumikeeletaju on hämmastav. Lavakujundusega pannakse tihti lavastuse peamised mõtestusteljed paika, ole ainult mees või naine ja tõlgenda.

See ei ole mõeldud kuidagi Hendrik Toompere lavastuse teiste elementide pisendamiseks. Lavastus ega näitlejatööd ei jää kuidagi Pille Jänese kujunduse varju, Salmistu, Rahkema ja Grosnõi on eriti elusad, olid kõige paremas mõttes paistes, mõjusid kääritatuina. Ses mõttes, et tekstist endast nende tegelaste esilekerkimise võimalust ei eeldakski, aga neil rollidel oli lastud kerkida millekski enamaks. Omamoodi imena mõjus aga Toompere supersuvelavastuse üldisel taustal, et Kolgaküla rahvamaja saalist oli suudetud teha kõrgkunstilise teatri ruum. Oleksin võinud sama hästi olla Tallinnas või Tartus või Berliinis – kaabu maha selle ees.