Informatiivsus või ilu? Arvustus subtiitritega

Henri Hüti uusim lavastus „Performance with Subtitles“ on selge ja konkreetne tervik.

MADLI PESTI

„Performance with Subtitles“ („Etendus subtiitritega“), idee autor, teostaja ja esitaja Henri Hütt. Esietendus 7. X Sõltumatu Tantsu Laval.

Henri Hüti uue tehnoloogilise lavastuse pealkiri „Performance with Subtitles“ („Etendus subtiitritega“) viitab, et etendusel on subtiitrid või et etendus on loodud koos subtiitritega. Tavapärasest läbimõeldum lavastuse tutvustustekst annab vaatamisvõtme: subtiiter on „tõlgendaja, vahendaja, abistaja, aga ka sekkuja ja häirija“. Sellesarnast ülesannet nähakse etendajal. Lavastuse eesmärk on luua teksti ilmumisest eraldiseisev sündmus, mis seisaks teispool informatiivsust. Subtiiter saavutab alati tähelepanu ning oluline on olla pidevalt kohal (sama ka etendaja puhul!). Kõrvutatakse praegust ajastut: „informatiivsus on saavutanud võidu ilu üle“. Kas informatiivsus ja ilu on vastaspoolused ka Hüti lavastuses?

„[Tehnoloogia] olemust lavastusprotsessis saab vaadelda peamiselt kahel suunal: objekti- ja kontseptsioonipõhise lähenemisena. Objektipõhisel lähenemisel siseneb kunstnik ruumi ning uurib olemasoleva materjali füüsilist käitumist. […] Kontseptsioonipõhine lähenemine võtab fookusse idee lahtimõtestamise ning lavastuspildid hakkavad koonduma seda avavate tehnoloogiliste tegelaste ümber. Alusmaterjaliks on enamasti valmisobjektid (ready made), millele hakatakse omistama „hinge” ning metafoorseid suhteid ümbritsevaga.“ *

Etendus algab. Suurel ekraanil on subtiitrid – nad räägivad endast. Ootusest ja reaalsusest. Ning et nad on minu ja etenduse vahel. Lasevad oma mõtetel voolata. Subtiitrid tegutsevad sünkroonselt tekstiga, mida Henri Hütt mikrofoni räägib. Hetkiti subtiitrid iseseisvuvad: ekraanile ilmuvad mõned laused, mida mikrofonist ei kuule.

Seejärel kõlab sisendusjõuline aaria Händeli ooperist „Xerxes“ (1738). Subtiiter on interpreet. Nagu ka seda aariat esitav kontratenor. Subtiiter annab meile taustainformatsiooni. Siis aga muutub Hüti hääl ise subtiitriks ning ta vidistab-sosistab videos laulvale linnule.

„Etendaja (performer) on tehnoloogilises teatris tegutseja, kelle tegevus on eesmärgistatud oma tehnoloogiliste lavapartnerite suhtes — performer on protsesside käivitav ja kontrolliv jõud ning tal ei ole poeetilist lisaraami. […] Masina süsteemide keskel paistab surelik keha silma hoopiski oma üksindusega.“

Põrandal lebab üksik kuldne täispuhutud A-täht. Üksik Hütt liigub mööda valgussõõri ümber A-tähe. Üksikud lausekatked rõhutavad hetkes olemist. Etendaja ülistab A-tähte: silitab tähte mikrofoniga, teeb temaga keharinge.

Peagi on Hütil käes kuldsed-säravad cheerleader’ite narmastega sahistajad. Lehvitab. Kõnnib laval. Hüppab ringi. Üksikuna. Suurel ekraanil vilguvad taevatähed ja kirjatähed. Meenub, et teatrisaali ukse taga ootab aurav kirjatähe-nuudlisupp. Ekraan täitub järjest täpikestega.

„Tehnoloogilisele teatrile on omane otstarbekas ruum — kõik laval olev leiab lavastuses rakendamist ning butafoorset lisaväärtust ei paista lavastuse keskkond vajavat.“

Lava tagaseina katab ekraan. Üks väike ekraan on tõmmatud lakke. Eeslaval põrandal külitavad lambid, mis näitavad tulikirja „peegeldus iseendast“. Lava keskel üksik täispuhutud kuldne A-täht. Paremal seisab mikrofoni statiiv. Kõik.

„Tehnika ei ole enamasti tehnoloogilise teatri lavastustes hierarhilises suhtes, masin on masina lavapartner, heli ja valgus võrdväärsed tegelased. Nendevaheline kommunikatsioon on pigem alles suhtlemist loov kui selget tõlgendustähendust kandev, kuid stseenide kestusega on vaataja asetatud olukorda, kus ta paratamatult hakkab otsima või nägema masinate inimlikkust.“

Lae alt laskub ekraan: 01010101 … Loeme: „Tekst peab olema ilus.“ Või: „Sügaval tekstikosmoses“. Tekst ilmub, kaob, jookseb, vilgub, hüppab, libiseb. Punane, roheline, kollane, sinine. Viltune, püstine, väike, suur, kõver, sirge. Subtiitri vallatlemise pidu on peagi läbi. Ekraan sõidab üles tagasi.

Mikrofoni statiivi otsas on löntis õhupall. Kollase dressipluusiga Hütil on käes kuldsed trummitaldrikud. Kuldne õhupall puhub end täis. Pinge. Pauk – palli lõhkemise ja taldrikutetärinaga sünkroonis. Korra veel. Kolmaski kord. Nüüd on pall suurem kui etendaja pea ning see ei lõhke. Hütt võtab palli enda kätte. Suur kuldne pall on suur kuldne pall. Ekraanil eemaldub kosmoselaev Maast. „Oleme saavutanud ülima sünkroonsuse,“ ütlevad subtiitrid eri keeltes. Subtiitrid on vahepeal keeli õppinud, isegi hispaania, prantsuse, taani. Hütt ja õhupall lehvitavad. Etendaja on lennanud koos õhupalliga kosmosesse ja subtiitrid ütlevad talle, et „peame liikuma edasi“. Publik jääb ootama järgmist tehnika ja performatiivsuse uurimise peatust järgmisel planeedil. Pimedus.

„Tehnoloogiliseks teatriks võibki nimetada teatrit, kus tehnoloogia ei ole vahendavas ega muid lavastuskomponente toetavas funktsioonis, vaid omab keskset rolli kogu lavastuse olemuses ning selle kasutamine on iseseisev ja nähtaval kohal.“

Henri Hüti uusim lavastus on selge ja konkreetne tervik. Tema loomingut on alati iseloomustanud selged jooned ja puhas teostus. Esimesed lavastused tegi ta viis aastat tagasi: koos Mihkel Ilusaga loodud „The Reader“ („Lugeja“, 2010) ja „Kapriisid“ (2011) tõid teatrilavale mitte nii sagedased performance’i-kunsti elemendid, mis mõjusid värskete katsetustena. Mulle on meeldejäävaim 2012. aastal koostöös klaasikunstnikust isa Riho Hütiga loodud „Sfääri saared“, mis mõjus omapärase kunstiliikide põiminguna ning saavutas mingi tunnetusliku sügavuse. Mõned lummavad stseenid meenuvad siiani (kas või lendav kala või säravad klaasobjektid teatrisaalis). Henri Hütt on loonud ka suurepärase Ilma Näitlejata Teatri (Manfred MIMi „Nähtamatu teatriuuendus“, 2013), kus tehnoloogilised objektid saavad tõeliselt iseseisva staatuse. Installatiivses etenduses esinevad valsiga nt kuldsed paberid. Kui koostöös näitleja Tanel Saarega valminud lavastus „POP, mida sooviksin jagada“ (2014) põhines peamiselt Saare lugudel ja kogemustel ning tehnoloogilised vahendid olid siin pigem toetavas vormis ega moodustanud kokkukõla, siis „Performance with Subtitles“ dramaturgia püsib hästi koos: stseenide järgnevus ei ole etteaimatav ning rütm on pingestatud. Kui Hüti eelmises soololavastuses „Rhythm is a Dancer“ („Rütm on tantsija“, 2014) ei olnud valitud teema nii paeluv ega teostus täielikult veenev, siis „Performance with Subtitles“ üllatab originaalse teemavalikuga – kas te olete varem näinud lavastust, kus on peategelaseks subtiiter? Uuslavastuses püüdleb Hütt ehk senisest enam eri meediumite sünkroonsuse poole: video, valguse, heli ja liikumise samaaegsus ning nende erinevate põimingute vaatlemine. Eesmärk on siin pigem tehniliste meediumite omavahelise sünkroonsuse ning hetkeliste haakumiste mõtestamine. Impulsside andmine publikule.

Siiski, kas informatiivsus või ilu? Suhe oli vastastikune.

* Kõik tsitaadid: Henri Hütt, Evelyn Raudsepp, Lilled foonile: kuidas vaadata tehnoloogilist teatrit? – Teater. Muusika. Kino 2013, nr 13, lk 56–62.