Erandpäeva lõkkeõhtu leebed leegid

Pille-Riin Purje

Laval süüdatud leegid ei kõrveta, pigem soojendavad ajavälist armastus-võidab-kõik-heldimust. „Keiserlik kokk”: Friedebert Tuglas – Raimo Pass, Elo Tuglas – Kleer Maibaum. R.A.A.A.M

 „Keiserlik kokk” – teose pealkirja on Andrus Kivirähk laenanud Friedebert Tuglaselt. „Keegi oli äsja otsinud ennast. Seda narritempu polnud talle tarvis,” nendib Tuglase keiserlik kokk Metslov. Teatrimenüüs on „eneseotsingu narritembud” hädatarvilikud, eks kuulu Kiviräha „Keiserlik kokk” just sellesse rubriiki. 

Kui 14. augustil Viinistule teatrisse sõitsime, tabas autot vinge vihmavaling raevuka rahega. Efektne ja ehmatav stiihia mõjus kohase, suisa stalinistliku sissejuhatusena: kandub ju Kiviräha näidend 1950ndatesse. Too groteskne ja õõvastav epohh pakub tänaselt distantsilt tänuväärset ainest loomepalanguks, liiati kui tegelasteks kolleegid – kirjanikud. 

Kivirähk tajub ja väljendab ajastu ahistavat absurdi totrates ja räigetes detailides, ent näitemäng „Keiserlik kokk” mõjub siiski kärmesti visandatud tellimustööna. Põhjalikum nikerdamine kirjanduslooliste nüansside kallal oleks farssi avardanud. Seda enam, et väärikad Tuglased ja nende pretensioonikas kaasüüriline Muia on end hiljuti juba ilmekalt ilmutanud: Heidi Sarapuu kammerlikus lavaloos „Tänu tulemast!”, mida teater Varius mänginud Tuglase majamuuseumis.

Ingomar Vihmari lavastus, mis lahendatud pigem väikse saali mõõtkavas kui Viinistu katlamaja kõlemastaapi hõlmates, üllatas malbusega. Või mis seal üllatuda, õigupoolest ootuspärane laad Vihmari käekirjast lähtuvalt, aga ei haaku päriselt  Kiviräha näitemängu õelama ja teravama tonaalsusega. Liigestest lahti aeg ei näi lavastajat kirglikult erutavat. Laval süüdatud leegid ei kõrveta, pigem soojendavad ajavälist armastus-võidab-kõik-heldimust. Tõusis too erand(?)päeva päädimise leek sotsialistliku kultuuri sädemest või hõõgus tuletungal Tuglase ahjus – see pole lavastuse põhiküsimus. 

„Keiserliku koka” meeleolu ja intensiivsus sõltub suuresti raamtegelasest, aegade sildu ehitavast-lammutavast Õhtujuhist. Roll võimaldaks ümberlülitumiste pragisevat tulevärki, aga näib, et seda pole osatäitjalt Jaak Printsilt nõutudki. Õhtujuht ei kehtesta end agressiivselt, pigem mõjub ta õdusa sõbralikuvõitu vaatlejana, keda pole ka väliselt eredaks tüübiks disainitud. Samas ei kujune mänguvõtmeks ka Õhtujuhi süüdimatum noorusnaivism. Korraks tekib miskit kujundiligidast, kui Õhtujuht õuna järades Tuglasele ajaomaseid uudiseid nämmutatud plögana näkku paiskab. Pille Jänese lakoonilises kujunduses toimivad hästi punaluugid, aga Õhtujuhi kadumine põranda alla repliigiga „Tänaseks on kõik!” ei kõla ohuviipena homsesse. 

Kirjarahva rollides peituvad huumori- ja satiirišansid kasutatakse ära vaimukate saržide loomiseks. Raimo Pass jääb ülistiilseks igitöökaks Tuglaseks nii kauni „kodanliku” pitstekiga kaetud põlualusena kui vanni astudes, raamat rangelt intiimalastust varjamas. Ainuüksi repliik „Kõigest hoolimata on tema loomingul eesti kirjanduses siiski oluline koht” Eduardi kohta avab hiilgavalt Tuglase loomuse – või esitab me tavakujutluse temast. Raimo Pass sokutab rolli akadeemilisse olekusse mõnusaid krutskeid. Tänamatum, üheplaanilisem sõge tuiamine jääb Eduardi (Hubel alias Metsanurk) osaks. Pidet ei oska leida ka Metsanurga loomingust, paljukest teda’s loetud ongi… Ehk peaks? Aga Egon Nuter kui kogenud estraadinärviga puänteerija suudab mängida värvikaks Eduardi monoloogi Käbinist.

Heldemaid võimalusi kätkevad Muia ja Aadu rollid. Maria Soomets tõestab end vahva ja maitseka karakternäitlejana. Muia on nõnda veenev oma programmilises piiratuses ja vankumatus eesmärgis saada elu peremeheks, et teise vaatuse sardellist ilmajäämise stseenis heiastub temale ehe tragöödia. Gert Raudsep pole ju kaugeltki Aadu Hindi tõugu mees, aga seda vallatumalt mõjub näitleja hüperaktiivne ümberkehastumine.

Iseäranis südamelähedane tegelane näikse lavastajale olevat Elo. Kleer Maibaum mängib Tuglase kaasa parajal määral koomiliseks, ent siiski õilsaks ja iseloomuga daamiks, kes ei pelga oma suhtumisi välja näidata. Lavastuse muusikaline kujundus on vihmarlik, s.t nihkeline ja tulvil hirmus subjektiivseid vastuvõtuvõimalusi, ärritusest vaimustuseni. Georg Otsa laulude kasutamine tunduks nagu tüüpvõte, aga don Quijote tõotuslaul stseenis, kus Elo ahju lammutab, jahmatas, mõjus kentsaka külmajudinaviivuna. Omaette intermeediumiks kujuneb nõgise näoga Elo laulunumber, mis pärit ühest kolmandamast ajast. Nii adus Elo pühendunud ja muserdatud naisesüda valgust ja varje ajatus hingepeeglis… See võõritusvõte meenutas lavastust „Jõgi voolab läbi linna”. Aga äkki oleksid teisedki tegelased ihanud oma soološlaagrit?

Näidendis „Keiserlik kokk” (trükitud Loomingus 2008, nr 6) tsiteerib Kivirähk Tuglase samanimelist novelli. Üks kirjakoht jääb kummitama: „Ta jälgis vahel koridori ukselt, kuidas nad oma daamidega sisse tulid, kuidas tellisid ja kuidas siis sõid. Oma teades nii tähtsad, puha raha- ja elumehed… Oleks visanud neile siis otse nimme ette ükskõik millise soperdise. Oleksid aga maigutanud ja kiitnud, kui on kord keiserliku koka valmistatud…”. Mine võta kinni, ehk peitub siin annus autori eneseiroonilist provokatsioonigi. Iseküsimus, kes on sel juhul keiser, kes kokk.