Enesemüügist ennast müües

Rait Avestik

Tartus, kus pole enam Unti ega Vahingut, on aga Tartu Uus teater. „Elud” raamatu „Vaikijate hääled 2” põhjal, lavastaja Andres Keil. Esinevad Jekaterina Novosjolova, Elina Pähklimägi, Andres Keil. Esietendus Tartu Uues teatris 12. II .       See, et (eelkõige) Tartus oli uut või teist (ehk ühte või mõnda veel) teatrit vaja, oli ammu selge. Kuigi Tartu Uue teatri aktivistidel ega ammugi mitte teistel pole selge, kui permanentsest üritusest me praegu räägime, annab siiski juba kolm omalavastust tunnistust tahtest ja tungist ettevõetule mingi traditsioon tekitada. Olgu tegijate tungide ja eneseteostustega kuidas on, aga Tartu linn ja rahvas lihtsalt vajab alternatiivi Vanemuise kõrvale.  Kuigi, nagu kuulnud oleme, käib Tartu botaanikaaia vastas tihe kaigaste loopimine teatri kodaratesse. Ja kuigi teatri manifestis seisab, et „Tartu Uus teater on rajatud võimalusele, et teater saab eksisteerida vabatahtlikkuse alusel, mitte traditsiooni, ameti või kohustuse pärast”, loodan, et teatri eestvedajate meelest on teatud piirides kohustuste võtmine ikkagi trendikas, lahe ja eeskujulikki ning traditsioonide loomine pole endiselt patt. Kas algstaadiumis  elu(lootus) Uue teatri logol ka vahetub (kas või vaimusilmas) millegi arenenuma vastu, saame näha. Samas pole ka halb mõte võtta igat Uue teatri lavastust kui selle teatri esimest ...

Kas aga igavene värskus on võimalik või lõputu alustamine? Nagu avaldasin tõdemuse Andres Keili esimese lavastuse („Vaata raevus tagasi” Rakvere teatris aastal 2008) arvustuses, et lavastamiseks tal potentsiaali kahtlemata on, nii võib  seda väita ka lavastuse „Elud” puhul, küll aga mõningaste mööndustega. Tegemist on muidugi väga erinevate töödega ja pigem võib siin tervitada enesedistsipliini oma eesmärk ellu viia. Ja ka „Eludesse” viia. Kas see eesmärk ka küünlaid väärib, on iseasi või igaühe oma asi. „Elud” on tehniliselt lihtne: lavastaja ning näitlejad Elina Pähklimägi ja Jekaterina Novosjolova kannavad ette valitud lugusid prostituutidest. Ideid võib näha aga mitmeid.  Fakt on ka see, et „Elude” vastuvõtt sõltub rohkem kui mõne muu lavastuse puhul vastuvõtjast. Ehk üht šokeerib või isegi üllatab prostituutide raske elu, teist mitte; üht šokeerib metatasandi prostitutsioon siin ja praegu, teist mitte; üks üllatub tegijate julguse üle, teine mitte jne. Midagi šokeerivat lavastuses ei olnud, pigem mõtlemapanevat, sest ilmselt on vähe inimesi, kes lükkavad oma keha letti, kuna see  neile meeldib või pakub mõnusat eneseteostust.

Olen ka seda meelt sundinud end olema, et teater on võimalus inimeste ja seega maailma paremaks muutmiseks. Tegelikult see nii (lihtne) ei ole, aga teoreetiliselt on see võimalik. Ma usun Keili siirast soovi oma lavastusega mingeid maailmaparandavaid mõtteahelaid tekitada. Siiski – kuidas ammu tuntud trööstitute lugude rõhuv kuulamine paneks mind muutma „prostitutsiooni inimnäolisemaks”,  nagu lavastaja kavaraamatus loodab? Võib-olla mõtleksin teisiti, kui kodus kasvamas teismeline tütar või oleksin intiimsemalt tuttav näiteks ühe jalaga prostituudiga, kelle õnnetuse ja õnne Novosjolova meeleolukalt edastas. Pähklimäe ja Novosjolova esitatud lood olid nii heas kui halvas mõttes ilmekad (halvad just selles mõttes, et sisuliselt pole selline elu ja tegevus ju meelakkumine). Olen aru saanud, et kui tahetakse (näiteks) lavastuses vastuvõtjani  tuua mingi terav probleem ja et vaataja sellest ka eriti valusalt aru saaks ja sellele veel piisavalt palju mõtleks (vahest paremakski saades), peaks traagiliste faktide massiivse rünnaku esitama nii, et see ei läbiks vaataja aju kohutaval kiirusel ja kõrvulukustava müraga sõitva kaubarongina. Ühel hetkel lõpetab vaataja lihtsalt vastuvõtu. Õiges koguses ja viisil õhutamine on selletaolistel juhtudel ilmselt möödapääsmatu. Palli lõputu pumpamine  võib kasu tuua siis, kui surve on lahenduse või puändi teenistuses, kui lavastust läbiks mingi gradatsioon.

Võib-olla on see minu rikkumata elu süü, aga ma ei oska mõõdukalt pika „Elude” jooksul saadud elulugude hunnikuga midagi pihta hakata. Kuigi tahaks, sest, nagu me aru saime, on tegemist ikkagi osutamisega meie elu kitsaskohale. Noored näitlejannad, kes peamiselt eestlannadest ja venelannadest prostituutide  lugusid esitavad, esinevad tagasihoidlikult ja seda ilmselt taotluslikult. Samamoodi tagasihoidlikult peavad oma eluga hakkama saama prototüübid. Kaubanduslik välimus ei tee oma keha müüvale inimesele halba, selles mõttes on näitlejavalik Keilil igati õnnestunud. Siiski jääb naiste esinemisele mõeldes kripeldama küsimus, et kas erinevate kangelannade esitamisel poleks võinud rakendada (muidugi eesmärgipäraselt) mõnevõrra psühholoogilisemat mustrit, sest, nagu me kuulsime, materjali oleks küllaga olnud. Samas oli NovosjolovaPähklimäe näitlejameisterlikkuse mõõdukas rakendamine loogilises seoses Keili tööga, sest „lavastamatus” oligi norm ja üsnagi põhjendatud. Tõesti, mida siin ikka lavastada. Ja samas ei saa me ka unustada teatris toimuvatest ja tihtipeale toimivatest teatrispetsiifilistest nüanssidest. Ma ei tea, kui peensusteni oli lavastajal läbi mõeldud elu ja teatri sünteesimine, aga  mingi rägastik oli olemas küll ja see ei tulnud lavastusele üldsegi mitte kahjuks. Seoste nägemine materjalivaliku ja kolme vabakutselise teatraali vahel pole loodetavasti vägivaldne – leiduks ainult ostjaid. No kes nii ei mõtleks.

Kunsti endas või ennast kunstis?

Võõraste prostituutidega manipuleerimine on lavastuse üks tahk. Tegelikult toimub ka etenduse ajal enesemüük ja ega sedagi saa pahaks panna. Lavastuse üheks märksõnaks võib pidada „tõde”, ka „ausust”. Kõrgeima koefitsiendiga avaldusid need Keili, Novosjolova ja Pähklimäe isiklikes ja mitte just lõbusates lugudes. Kas oli see solidaarsusakt prostituutidega, kelle lugusid räägiti, kummaline viide vohava ja tülgastava „tõsielu- ja  tõehetke” tobudele või hoopis lootus, et „nii me müüme veel paremini” (aga mida siis müüdi?), aga need sajaprotsendilised paljastused tegid olemise kuidagi räpaseks. Võib-olla tunnevad prostituudid nii, kui nad p e a v a d kuulama ja tegema seda, mida nad tegelikult ei taha. Tahaks tunnustada truppi julguse eest (just selle kolme loo eest), aga kas pean siis tunnustama ka igat tõehetke-tola …? Samas on teater tõesti ainus koht, kus saab kadudeta „tõehetke” tunnetada.  Aga mida selliste hetkedega peale hakata kohas, kus teatrisemiootiline vikat loodetavasti teravalt ja halastamatult lõikab aegade lõpuni? Mõelgem, mis laineid oleks lavastus löönud ajal, kui sai veel, nägu porist puhas, rahulikult sital käia, ilma et oleks pidanud otse eetris olema ja samal ajal ajakirjanikule rääkima, mida ma just sõin? Esietendusejärgselt tõmbasid mõned kaasvaatajad kiirelt haagid „Elude” ja Karusoo elulugudeteatri vahele. Jah, miks mitte, kuid vähemalt  ühe olulise erinevusega: Karusoo on enda isiku oma lavastustest välja jätnud, Keil niimoodi veel ei saa. Mängulisi või isegi mänguparalleele võiks Keili ettevõtmisega tõmmata näiteks Vahingu, Undi ja üldse Tartu suunas.

Tõsi see on, et pärast raamatute kaudu levinud informatsiooni Vahingu ja Undi kohta, on keeruline mingi erakordse paljastusega välja tulla. Keil Vahinguna Uue teatri eelmises lavastuses oli eeskujulikult veenev, sarnast väljanägemist võis aimata ka „Elude” puhul. Eks ka  „Elud” ole üks Keili Spiel ja spiilina raskusteta aktsepteeritav. Undi ja Vahingu mässamisi naistega ja naisteta ning nende (eriti Undi) igikestvat tunnustusevajadust võiks võib-olla Keil, kas siis mängult või päriselt (mööndustega muidugi), tänases Tartus esitada või läbi elada küll. Tartus, kus pole enam Unti ega Vahingut, on aga Tartu Uus teater. Ehk just teatrialaste katsetustega leitakse see, mida otsitakse? Ja siis leiavad paljud selle, mida nemad on otsinud. Vahest kunsti endas? 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht