Ekspressiivsuse teater

Roosade lindude ja pööraste hobuste järel sprintides said häbibarjäär ja ebamugavustunne natukeseks ületatud.

IIRIS VIIRPALU

„Pink Flamingos, Crazy Horses” („Roosad flamingod, pöörased hobused”), idee autorid, koreograafid, lavastajad ja esitajad Renate Keerd ja Maria Ibarretxe (Hispaania). Esietendus 24. IX Kanuti gildi saalis.

Renate Keerd ja Maria Ibarretxe on toonud lavale plahvatusliku energia ja huumoriga vürtsitatud absurdi.

Hannes Aasamets

Renate Keerd ja Maria Ibarretxe on toonud lavale plahvatusliku energia ja huumoriga vürtsitatud absurdi. Mängulise lavastuse kõige ootamatum osa seisneb aga publikuga äärmiselt otsese, lausa füüsilise suhte loomises. Kõrge füüsilise ja emotsionaalse energiatasemega lavastus võiks oivaliselt liigituda PÖFFilt laenatud määratluse „vitamiinilaks” alla.
Kõike raamis proovisituatsiooni peegeldus ja rohke improvisatsioon, mis kajastus nii tekstis ja loodud dialoogides kui ka kujutluse määras uute stseenide loomisel. Tänu sellele tõusis eredalt esile olevikulisus, kohapeal loodav ja tekkiv etenduslikkus. Keerd ja Ibarretxe asendasid analüüsi- ja tähendustekke loogika siin ja praegu tegutsemise loogikaga, mis hoidis ka etenduse tempo ühtlaselt tihedas voolus. Kahekesi tekitati järjest uusi olukordi, kasutamata selleks niigi minimeeritud kujundust või rekvisiite, vaid üksnes žestilisi ja verbaalseid vihjeid, mille abil luua pilte kõigest kummalisest, mis lavastuse imaginaarses maailmas parajasti toimub.
„Run, keep going! Are you following?”. Katkematu rollivahetuse ja uute kujutluspiltide edastamise kaudu ilmnes dünaamilisus, mis väljendus selles, et domineeriti vaheldumisi ja võrdses jaos: kord käsutas jooksma, lebama ja liigutama üks, siis, vahetuse järel, jälle teine. Inglise-eesti-hispaania segakeelsed dialoogid andsid kõvasti juurde loomulikkuse tunnet, sõpradevahelise suhtluse efekti. Sünergia ja klapp kahe autori ja esitaja vahel ei jäänud ilmselt kellelegi märkamatuks. Lavapartneriga tunti end turvaliselt, mugavalt ja vabalt, mis ilmselt aitaski kõige rohkem kaasa elava ja haarava esituse loomisele.
Energiat suunas omal kindlal moel muusika, mille seas kõlasid nii uuema aja psühhedeelne rokk kui ka klassikaks saanud „Ring of Fire”, rääkimata klassikalise muusika paladest. Esteetika keerati üle võlli, parodeerivas võtmes esitati viini valsi saatel balletist tuttavat liikumist, võeti totraid poose ja segati järjest ja järjest suuremat vunki andes kokku eri tantsustiilide võtteid. Peaaegu kogu etenduse vältel oli tunne, et kohe astuvad lavale trikoodes ja retuusides aeroobikaharrastajad, kes hakkavad muusika taktis hantlitega sooritama jõu- ja ilunumbreid. 1980. aastate sportlik stiil prevaleeris kostüümides ja soengutes, muusikagi toetas kohati seda suunda.
Suurt rolli mängis improvisatsioon, seda kinnitasid autorid kui ühest suust ka 29. septembri etendusele järgnenud vestluses. Kuna publiku osa protsessis on märkimisväärne, on iga etendus ilmselgelt erisugune nii etendajate kui ka publiku seisukohast ning lubab tegijatel mõneti varieerida oma lavakäitumist vastavalt publiku reaktsioonile. „Improvisatsioon” ja „publiku (häbitult) aktiivne kaasamine” on võtmesõnad, mis peegeldavad lavastuse struktuuri ja eesmärki: olla vaba, olla elav.
„Roll around, roll, be interesting. Be funny, you have to be funny if you do that!”. „You’re an angel. Be sexy angel!”. Pooside võtmises, omadussõnadele kehalist ja miimilist vastet otsides nägin pisikesi konflikte, mille kaudu demonstreeriti pealesunnitud vajadust paigutuda kasti, survet olla keegi, olla miski, vastata ootustele. Tähelepanu pöördus küsimusele: mida me siis ikkagi etendajalt ootame? Sügavat tundlikkust ja avatust, teadlikkust, oma võimete proovilepanekut, piiril balansseerimist? Etendaja kui kloun, kui trikster, kui narr, kui õpetaja, kui lunastus. Etendaja kui haavatav ausus ning pelk võte ja teesklus korraga. Kõik see haakus etendusõhtu käigus paljastuva häbi ja naeruvääristamise temaatikaga. Võib-olla me publikuna naudime iseäranis, kui keegi asetab end vabatahtlikult meie silme all ebamugavasse olukorda, väänleb ebasündsates poosides, kui keegi end täiesti vabaks laseb. Võib-olla meeldib see meile, kuna see võimaldab omakorda harjuda igapäevaellu aeg-ajalt sisse tormava kohmakuse ja naeruväärsustundega. Laseb harjuda häbiga, mis ilmselt kõiki meist aeg-ajalt tabab. Ehk ongi nii, et tunda ennast imelikuna ei olegi nii … imelik.
Ebamugavustunde tekitamine etendajas ja publikus on aga kaks eri nähtust. Etendaja on selles situatsioonis vabatahtlikult, publik aga asetatakse sinna ootamatult ning see võib mõjuda ehmatavalt. Kui ühel hetkel hakati vaatajaid katsuma, nende prille lakkuma, neile sülle ronima ja neid suudlema, siis kaks inimest esireast lahkus. See oli nende valik ja vabadus. Mina kui vaataja tunnen end rohkem kaasatuna siis, kui mulle jäetaksegi valik ja võimalus distantsilt jälgida. Osalus on ideaalis mu vabadus, mitte väljapääs ebamugavast ja harjumatust olukorrast. Nagu selgus ka järgnenud vestlusest, mõjus selline totaalne haaratus ja „pealelend” osale publikust ehmatava, et mitte öelda hirmutavana.
Väga julged ja jõulised võtted publikuga suhtlemises näisid aga vähemalt osaliselt täitvat eesmärki: inimestel oli silmanähtavalt lõbus, nad pidid end avama ja seisma silmitsi millegi uuega. Roosade lindude ja pööraste hobuste järel sprintides said häbibarjäär ja ebamugavustunne natukeseks ületatud. Koos. Suuremal või vähemal määral veider oli ilmselt kõigil ning lavalt paistvad minnalaskmine ja ülevoolavus tirisid ka kohati kohmetust ja tagasihoidlikust publikust teravad emotsioonid ja reaktsioonid välja.
Kuigi toimuv oli kummaline ja koomiline, ülevoolavalt absurdne, valdas tunne, et kõik nähtav ja tehtav on erakordselt loomulik ja nii peabki olema – täielik kompleksivabadus, minnalaskmine. Lavastuses ei tee Keerd ja Ibarretxe mitte mingit hinnaalandust ei enesele, teineteisele ega publikule. Ei jääda poolele teele pidama, vaid joostakse ummisjalu otse publikusse välja. Energiatase kombib plahvatuslikkuse piiri.