Divadlo on teater, Nitra on linn

Tiina Talts

Kui üldse millelgi on igavesti väärtust, siis ilmselt vaid noorusel.  

“Woyzeck”: tundliku noormehe traagiline

 lugu, saateks ihualasti Maria märatsemine

ja oma risti kõrval tuikuv ja urineeriv Jeesus.

 

“Platform”: kaos pärast enesetapu

terroristi korraldatud pommiplahvatust

 ühes Lõuna-Aasia kuurordis. 

2 x CTIBOR BACHRATY

 

Rahvusvaheline teatrifestival “Divadelná Nitra” (“Teatraalne Nitra”) on Slovakkia teatrielu tähtsaim sündmus juba 15 aastat. Esimest korda toimus festival 1992. aastal ja sestsaadik on seda korraldatud igal sügisel, seekord 22. – 27. septembrini.

 

Aasta-aastalt on festival kandnud alapealkirja, millest lähtuvalt on püütud programm kokku panna või pigem – millisele liistule kutsutud lavastused aruteludes tõmmata. Alapealkirjad on alati olnud väga üldised, provotseerivalt kõikelubavad: rääkinud inspiratsioonist ja perspektiivist, isiksuse kujunemisest, piiridest ja nende ületamisest, tõe poole püüdlemisest jmt. Tänavuse festivali loosung oli “Igavesti noor”.

Et festivali puhul on tegemist Slovakkia teatri tähtsündmusega, kinnitab fakt, et avaõhtul anti üle slovakkia teatri aasta-auhinnad. Küllap olid kohal kõik ülemaalised teatraalid, kõik Pedajased ja Nüganenid, Ojasood ja Semperid, Lennukid ja Kivastikud, Neimarid ja Tormised, seeniorid ja juuniorid. Aga mina ei tea, ei tunne kedagi. Eks  inimesed, kes välisfestivale külastanud, on juba isegi täheldanud seda võõras olemise võlu: näitlejatel ei ole rollisleppe ega lavavälist elu, lavastajatel ei ole tööst töösse korduvaid lahendusi, ei ole armastatud staare ja tuntud telenägusid. Tundmatute nägude tõttu on iga üksik etendus rohkem “siin ja praegu”, vastuvõtt on mingil viisil avatum, lavastuse sõnumi olemasolu või puudumine äratuntavam.

Festivali kavas oli neliteist lavastust, off-programmi raames toimusid workshop’id ja performance’id, avatud oli ka festivalikino. Võrreldes meie suurima rahvusvahelise teatripeo “Baltoscandal’iga“, tundub Nitra festival olevat laiema ampluaaga, alternatiivse kõrval leidub ka klassikalist. Eksperimentaalsest ühevaatajateatrist väljudes võib siseneda suurde saali, kus viisakaimas teatririietuses publik on tunnistajaks vanale heale psühholoogilisele realismile. Järgmisel etendusel võib aga sisseelamisest sattuda otse keset väljaelamist.

 

 

Inimese põhjamineku süü lasub inimesel endal

 

Nähtud lavastustest vaatamise järjekorras: Georg Büchner, “Woyzeck” (Wojciech Bogusławski teater, Poola, lavastaja Maja Kleczewska, kunstnik Katarzyna Borkowska). Tundliku noormehe traagiline lugu kulges Nitra teatrimaja suurel laval kohati segaselt, kuid pakkus puust ja punaseid kujundeid, tegi süüdlase lõpuks teatavaks. Inimese põhjamineku süü lasub inimesel endal, sootsium on vastutav. Ülimate kujundite all pean silmas näiteks ihualasti Maria märatsemist või oma risti kõrval tuikuvat ja urineerivat Jeesust. Lavaruumi oli  kasutatud mitmekesiselt, eeslaval asusid juuksurisalong, kus töötas Franek, ja pruutkleidipood, kus töötas Maria, nende vahele jääv ala oli kord park, kord suitsune baariruum. Tagalaval asus altar, mille ette finaalis tekib veega täidetud suur bassein, kuhu Franek oma naise uputab.

Thomas Bernhard, “Before retirement” (Slovakkia teater Astorka–Korzo’90, , lavastaja Juraj Nvota, kunstnik Jozef Ciller). Lavastus tundus provokatiivne juba enne etenduse algust. Sünopsisest sai lugeda, et tegemist on natsitemaatikaga, mida arendavad verepilastuslikes suhetes õde ja vend, seejuures oli mängupaigaks valitud Nitra juutide sünagoog. Paraku ei varustatud väliskülalisi tõlkega, seetõttu oli parim, mis ma teha sain, lahkuda esimese vaatuse lõpus tõdemusega, et ilmselt on tegemist väga heade näitlejatöödega.

Tatjana Tolstaja, “Sonja” (Läti Riia Uus Teater, lavastaja Alvis Hermanis, kunstnik Kristī Jurjāne). Aleksander Tolstoi lapselapse novelli kangelase kurb saatus oli raamitud kahe murdvarga sissetungimisega kunagisse Sonja korterisse. Üks varastest võtab endale Sonja sõnadeta rolli, teine lehitseb pildialbumit ja jutustab. Lavakujundus ja kostüümid olid väikseima detailini ajastutruud (eelmise sajandi esimene pool), ja kuigi esmapilgul tundus, et laval on palju kola, ei olnud ükski neist esemeist ülearune.

Nitra festivalil ei ole tavaks auhindu jagada, kuid etendusjärgsetes klubivestlustes kõlas kõige tihemini Alvis Hermanise nimi, seega tundub, et just tema lavastus läks vaatajaile enim hinge.

Michel Houllebecq, “Platform” (Belgia NTGent, lavastaja Johan Simons, kunstnik Bert Neumann). Etendus algas ehmatava mürtsuga – ilma mingi hoiatuseta (isegi tuled saalis põlesid veel) tühjendati kõrgel stangede vahel rippunud poolt lava  hõlmav kast kõiksuguse prahiga. Prügimägi sümboliseeris kaost pärast enesetaputerroristi korraldatud pommiplahvatust ühes Lõuna-Aasia kuurordis.

Tegemist ei ole otseselt küll tantsuteatriga, kuid teatud moderntantsulikku liikumist laval oli.

 

 

Richard III ja Adolf Hitler

 

William Shakespeare, “Richard III” (Tšehhi Rahvusteater, lavastaja Michal Dočekal, kunstnik David Marek). Kõikidest võimalikest diktaatoritest ja võimuahnetest aferistidest, kellest Shakespeare’i lugu räägib, joonistus selles lavastuses selgelt välja Adolf Hitleri kuju. Lavastaja avas psühhoanalüütilise vaatepunkti ning peaosatäitja mängis ennastsalgavalt, midagi uut aga maailmal sellest loost õppida kardetavasti ei ole. Üldise stiili poolest meenutas “Richard III” Mikko Viherjuuri Vanemuises lavastatud Schilleri “Salakavalust ja armastust” (esietendus 2002).

Neil LaBute, “The shape of things” (Slovakkia Andrej Bagari Teater, lavastajad Roman Olekšák ja Maja Hriešik, kunstnik Eva Ráczová). Andrej Bagari teater asub Nitras, seega mängisid näitlejad oma kodulaval. Tegemist oli hästi tehtud õpetliku looga nooremale põlvele – ei tohi lasta teistel inimestel oma elu kujundada. Lugu oli vaimukas, näitlejad särtsakad ning sellisena võrreldav hiljuti Ugalas esietendunud Priit Võigemasti lavastusega “norway.today”.

Rainald Goetz, Martin Heidegger “The consolation of the country path” (Tšehhi kodanike ühendus Mezery, lavastaja Miroslav Bambušek, kunstnikud Tom Sorel ja Jana Preková). Mängiti Nitra lennujaamas, mis toob kohe meelde meie möödunud suve lennuväljalavastuse, kuid peale ruumi muud võrrelda ei ole siiski mõtet. Teemaks oli häbiplekk tšehhi rahva minevikus, kui II maailmasõja lõpupäevil taheti ümber asustada Brno piirkonnas elanud sakslased (sakslased olid ju sõja kaotanud rahvas). Konvoeerimine kujunes aga väiksemat sorti genotsiidiks; siiamaani ei olda jõutud ühisele seisukohale, kui palju inimesi külma ja nälja kätte suri, aga räägitakse kümnetest tuhandetest. Täna korraldatakse Tšehhis lõputuid konverentse nn Brno marsi (30. märts 1945) teemadel, kuid välja ei jõuta kuhugi peale vastastikuse süüdistamise ja väikluse. Tuleb kuidagi tuttav ette?! Valusa huumoriga mängitud lavastus oli festivali sisukamaid sündmusi.

 

 

Meilgi oli 90ndate alguses Tšehhovi buum teatris ja pitsabuum kulinaarias

 

Mark Ravenhill, “Product” (Inglismaa Paines Plough, lavastaja Ravenhill, kunstnik Mat Ork). Olgugi et laval on kaks näitlejat, võib “Product’i” nimetada monolavastuseks, kus hiilgavate silmadega fanaatiline filmirežissöör loob stsenaariumi naisnäitlejale, kes peaks kehastama ühte bin Ladeni jõugu liikmesse armunud londonlannat, kelle kunagine armastatu omal ajal WTCs hukkus. Nagu “Baltoscandal’i” publiku hulgas, kes samuti “Product’i” näha sai, oli ka Nitras Ravenhilli nimi hästi tuntud.

Anton Tšehhov, “Ivanov” (Slovakkia Kammerteater, lavastaja Román Polák, kunstnik Vladimír Čanečký). Võitis slovakkia teatri aasta parima lavastuse preemia. Lavalugu kulges vaheldumisi nukrates, koomilistes ja ähvardavates toonides kuni kurva lõpuni. Premeerimisel mängis suurt rolli ka lavakujundus ning nukud, kelle musta riietatud varjud Ivanovit piinavaiks painajaiks mängisid. “Ivanovi” etendus oli festivalil viimane.

Muide, auhindamisel oli “Ivanovi” põhikonkurent “Onu Vanja”. Kui mõelda üldisele elujärjele Slovakkias, mis näikse Eesti arengust mõniteist aastat maas olevat, siis tuleb pähe, et oli meilgi 90ndate alguses oma Tšehhovi buum teatris, samuti nagu pitsabuum kulinaarias. Kui nüüd mõelda, et Slovakkia rahvuslik teater sündis neliteist aastat meie omast hiljem, 1920. aastal, siis ehk on selles võrdluses siiski loogikat.

Tulles tagasi festivali alapealkirja juurde (“Igavesti noor”), tuleb tõdeda, et kui üldse millelgi on igavesti väärtust, siis ilmselt vaid noorusel. Nitras nähtu tõi selle mõtte pähe.