Comédie-Française esmakordselt Eestis

Margot Visnap

Päikesekuninga asutatud maailmakuulus teater ainult kahel õhtul TallinnasLaupäeval ja pühapäeval annab võõrusetendusi Tallinna Eesti Draamateatris Prantsuse rahvusteater Comédie-Française. Maailmakuulus teater alustas turneed Euroopa Liiduga liitunud kümnel IdaEuroopa liikmesmaal eelmise aasta novembrikuus Sofia rahvusteatri laval. Prantsusmaa eesistumist Euroopa Liidus tähistav ringsõit jõuabki lõpule Eestis. Comédie-Française toob Tallinnasse kaasa kaks lühifarssi: nüüdisaegse  itaalia näitleja ja näitekirjaniku Spiro Scimone kirjutatud perekonnaloo „Pidu” („La Festa”) ja Molière’i „Naeruväärsed eputised” („Les Précieuses ridicules”), mida esitatakse kaasajastatud, improvisatsioonilises vormis.

Pariisi südames tegutsev Prantsuse rahvusteater Comédie-Française asutati kauneid kunste armastanud Päikesekuningas Louis XIV dekreediga 24. augustil 1680. aastal.  Kahe Pariisis tegutsenud trupi (Hôtel de Guénégaud ja Hôtel de Bourgogne) liitmisel sündinud teater kandis kuni 1687. aastani nimetust Théâtre-Française. Tihti seostatakse teatrit kuulsa XV II sajandi näitekirjaniku Molière’iga, mistõttu kutsutakse seda ka Molière’i majaks, ehkki teatri asutamise ajaks oli Molière juba kuus aastat surnud. Küll oli teatri asutajate hulgas Molière’i teatritrupi liikmeid. 

Molière’i ajast, kui näitlejad olid ise ka teatri osanikud, on säilinud ka ComédieFrançaise’i omandivorm: teatri moodusab näitlejate ühing, mis koosneb liikmetest ja liikmekandidaatidest. See on ainus Prantsusmaa alaline näitetrupp, kes mängib rahvuslikku repertuaari vaheldumisi kolmes saalis (Théâtre du Vieux-Colombier, StudioThéâtre, Salle Richelieu). Kuigi ComédieFrançaise’i repertuaaris on traditsiooniliselt  suured prantsuse klassikud, toob teater vahel lavalaudadele ka välisautorite tänapäevaseid tõlgendusi Shakespeare’ist Pirandelloni ning üha rohkem moodsat dramaturgiat, nagu näiteks Ionesco ja Beckett. Mõlemal õhtul mängitakse Tallinnas kaht lühifarssi. Molière’i „Naeruväärsed eputised” jõudis esmakordselt publikuni 1659. aastal Petit-Bourbonis ja kuulub Molière’i nn väikeste komöödiate hulka, mõeldud Corneille tragöödia „Cinna” saateks. Molière, tol ajal 37aastane, oli lavastuses Mascarelle’i osatäitja. „Naeruväärsed eputised” tõi talle lõpuks edu, pannes aluse tema kuulsusele komöödiakirjanikuna. See on üheaegselt farss traditsioonilise ümberrõivastumise, veiderdamise ja kepihoopidega, aga ka satiir XV II sajandi moe ja peenutsemise vastu, mis oma äärmuses viis teeskluseni ning imeliku žargooni kasutamiseni.

„Naeruväärsed eputised”  juhatas ühtlasi sisse tema komöödiate tsükli „Meeste kool”, „Naiste kool” ja „Õpetatud naised”, kus astutakse välja naiste emantsipatsiooni kaitseks ja neile peale surutava repressiivse moraali vastu. Inglasest lavastaja Dann Jemmett tõstab ühtaegu au sisse Molière’i-aegsed teatritraditsioonid, kuid tema satiir on inspiratsiooni ammutanud moemaailmast, modernsest snobismi-ilmalikkuse ja näilisuse vormingust  ning seeläbi toonud satiiri teravuse tänapäeva. Teise lühinäidendi „Pidu” autor on 1964. aastal Loode-Sitsiilia tööstus- ja sadamalinnas Messinas sündinud Spiro Scimone, eelkõige näitleja. Enne mängimist Carlo Cecchi kuulsas, muljetavaldava lavakujundusega Shakespeare’i triloogias („Hamlet”, „Suveöö unenägu”, „Mõõt mõõdu vastu”) Palermo Garibaldi teatris õppis ta koos  sõbra Francesco Sframelliga Milanos. 1990. aastal asutasid Scimone ja Sframelli koos omanimelise kompanii eesmärgiga uurida intensiivsemalt näitlejakunsti, mida nad võtsid eluülesandena. Näitlejate ühistööna sündis neli lavateost: „Nunzio” 1993., „Bar” 1996., „La Festa” 1997., ja „Il Cortile” 1994. aastal), Kõigi autoriks on Scimone ja need kandis ette näitlejaduo (koos kolmanda näitlejaga „Peos”). Teostel oli suur menu,  mis ületas riigipiirid – ja vallutati Euroopa. Comédie-Française’is tõi „Peo” 2007. aastal lavale bulgaarlane Galin Stoev, kelle lavastus ei näita sitsiilia pereelu karikatuurselt, vaid kutsub näitlejaid analüüsima oma „normaalsust” kuni ekstreemsusteni. Nad mängivad täiskasvanuid, kes kujutavad end nagu lapsed perekondliku õnne pettepildis, kuigi see ammune õnn ei funktsioneeri enam. Kolme tegelaskuju, ema, isa ja poja koomilisus ja koletislikkus tuleneb vahest, mis eristab kujutlusi ja reaalsust, millele nad ei suuda vastu seista. Just sellest kontrastist sünnib tõeliselt tervistav ja puhas naer. Mõlemad etendused tõlgitakse ka eesti keelde. M. V.