Aga miks sa mind kunagi ei laigi?

Üksindus seob lavastuse argiste hetkede rea tervikuks, hõljudes kriipivalt talutavalt, seejuures mõõtmatult kuskil pinna all.

KEIU VIRRO

Vaba Lava „Furby tagasitulek“, autor ja lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Laura Pählapuu. Mängivad Liina Vahtrik, Aarne Soro ja Peeter Rästas. Esietendus 18. IV Vaba Lava suures saalis.

Urmas Vadi kirjutatud ja lavastatud „Furby tagasitulek“ esietendus juba aprillis, nii et mõnes mõttes olen sellest kirjutamisega üksjagu hilja peale jäänud. Aga vabandusi mul jagub. Esiteks loodan, et seda lavastust mängitakse edaspidigi, teiseks moodustab lavastus mõnusa kahekäigulise eine millegagi, mis ei ole nii kaduv kunst, et kohe ära kaoks, ehk siis – ühes Vadilt umbes samal ajal ilmunud raamatuga „Neverland“. Seejuures on „Neverland“ minu kujutluses enam kui sobilik materjal filmiks.

Vadi on enam-vähem kõigis lavastust tutvustavates intervjuudes viidanud, et tahtis teha stressivaba lavastust. Et kui küsitakse, mida te selle lavastusega öelda tahtsite, siis lavastusmeeskonnal vastuseid pakkuda eriti pole. Tõlgendamisvabadus peaks tegelikult kehtima küll iga lavastuse puhul. See, kuidas keegi midagi vastu võtab, sõltub maailmavaatest, eelmisel õhtul loetud raamatust, kuuseisust, magatud tundide arvust, millest vaid. Aga ikka tekib mõnikord kiusatus eksida sellesse, et miks on lavastaja meie ette pannud just konteineri, mitte ujumisbasseini. Mis siis, et vähe loeb, mida öelda taheti, oluliselt rohkem aga, mis päriselt kohale jõuab. Ehk et aitäh, Urmas Vadi, pinget maandamast.

„Furby tagasitulekus“ mängivad kolm näitlejat, keda teatripublik näeb enamjaolt kolmes linnas: Aarne Sorot Viljandis, Peeter Rästast Rakveres, Liina Vahtrikku Tallinnas. Vadit võib enamasti üleüldse Tartus kohata. See, et nad kõik nüüd lavastuse tarbeks ühes linnas ja saalis kokku said, on igati tänuväärne. Aga miks?

Esiteks on ääretult võluv, kuidas Vadi on tekstis ja näitlejad oma mängus suutnud kõikide eelduste vastaselt mängida ka kõige ebatõenäolisemad tegelased kellekski, kes ei kuku üht- või teistsorti emotsioone üles kütma. Nad on naljakad, seejuures tegelaskujusid naeruvääristamata, nende mono- ja dialoogid on ühtaegu jaburad ja sümpaatsed, loovad distantsi, ent toovad ka lähemale. Võlu kõrval on selles kõiges ka tervislikku valu.

„Neverlandi“ tegelased ja tegevusliinid põimuvad, moodustavad erksaid puänte või jätavad õhku veider-müstilisi küsimusi, ent „Furby tagasituleku“ stseenid, mis kujutavad samamoodi nihkes argielu, on seotud lõdvalt, stiilse hooletusega. Lavastuse teise poolde on näiteks elegantselt paigutatud ootamatult pikk monoloog, mida Aarne Soro loeb enamasti suletud silmadega. See kestab ja kestab ja kestab ja võiks kõigi eelduste kohaselt kurnata, aga ei kurna. Auhinda väärt monoloog, võib öelda. Seda enam et tegemist ongi auhinnatud novelliga – 2016. aastal Vikerkaares ilmunud novelliga „Auhind“. Ja nii edasi.

Lavastuses on ka korduvaid tegelasi, näiteks kolijad, kelle alaliselt passiiv-agressiivsed vestlused puudutavad daami, kes on ühe endine, teise praegune kaaslane. Korduvad tegelased on ka multifilmilikud ja pisut hatifnatte meenutavad pagulased, keda võib lavastuse esimeses osas näha tutvustamas osaühingut Sääsepeleti, hiljem aga selgitamas äriideed, kus nad kehastavad paadipõgenikke. Lapsed võivad neid kas päästa või merre tagasi lükata. Või otsustada, et nende paat ei hakkagi uppuma. Viimase kasuks otsustatakse harva. Mõnikord tulevad ka lapsevanemad mängima.

Üsna selgelt on just pagulasi puudutavad stseenid potentsiaalselt kõige õrnem teema, mida käsitleda. „Me austame teie keelt ja kultuuri, kombeid, tähtpäevi; jaanipäeva, jõulusid, vabariigi aastapäeva, emakeele päeva, taasiseseisvumist, peame meeles Paju lahingut,“ räägivad tegelased laval. Nad on poliitkorrektsed, soovivad vaid mõistmist. Muidugi ei identifitseeri nad end veel eestlastena, see võtab ju aega. Aga nad juba loevad natuke eesti keeles. Algust tegid Oskar Lutsu jutustusega „Nukitsamees“, mille kaudu nad ammutavad arusaamist siinsest rahvast. Ja nii edasi.

Lavastust läbib ka posu uuseksistentsiaalseid küsimusi. Tänapäeval vaata et tõeliselt elulisi. Näiteks: aga miks sa mind kunagi ei laigi? Seejuures, ilma irooniata, olen kuulnud, kuidas lugupeetud inimesed helistavad tööajal töötelefonilt teisele töötelefonile, et just selliseid küsimusi küsida. Või stseen, kui kaasaga ideaalse päeva veetnud tegelasel tekib õhtul paratamatu (!) küsimus: kas me oleme surnud? Kaudselt viivad mõlemad küsimused ringiga lavastuse keskse teema, üksinduseni.

Üksindus seobki lavastuse argiste hetkede rea tervikuks, hõljudes kriipivalt talutavalt, seejuure mõõtmatult kuskil pinna all. Mulle tundub, et kaugemalt vaadates, pisut näpuga torkides, selle ja iseenda üle naerdes võib selle tundega peaaegu sõbrakski saada. Küll umbes sama tüütuks sõbraks nagu Furby.

Nii „Neverlandis“ kui ka „Furby tagasitulekus“ on tugevad karakterid eeskätt naissoost, mehed on aga õrnad, tundlikud, peamiselt instinktide ajel tegutsevad või suisa rumalad. Mis lavastusse puutub, siis Liina Vahtrikule sobib tugeva selgrooga naiste kehastamine hästi. Temas on alati olnud mingisugust ürgset jõudu, mis seostub koomikutalendi ja oskusega mängida jaburate detailidega. Ka Peeter Rästas ja Aarne Soro on näitlejad, kes mängivad ideaalselt välja selle kiiksuga, vaikselt pealispinna all loksuva huumori, mis Vadile omane.

Nii raamat kui ka lavastus peatuvad lapsesaamisel. Seejuures võib mõnda tegelast kujutada kanduvat raamatust lavastusse või vastupidi. Naine, kes „Neverlandis“ trimpab mängumaa nurgas salaja alkoholi, võib vabalt olla seesama, kes „Furby tagasitulekus“ peab pallimeres laste sünnipäevade teemal monoloogi. Samad mõtted on laiali jaotud mitme tegelase vahel. Näiteks. Ainsad normaalsed lapsed on enda lapsed. Miks on miljon vältimatut sünnipäeva ja miks nad kõik peavad toimuma kuskil mängumaal? Ja mis on see normaalne summa, mida lapse lasteaiakaaslastele kingituseks ümbrikku panna? Kümme oleks nagu vähe, kakskümmend palju, viisteist ka ei tundu õige … Ja muidugi tasub lavastusest kõrva taha panna, et kui vihastad (laste peale?), siis ei tasu hakata karjuma. Tuleb hoopis haigutada. Mõnikord haigutad lõpptulemusena lihtsalt kohutavalt palju.

Lavastuses on korraga aktiveeritud kaks tasandit, millest üks käsitleb argipäeva mikroreaalsust ühes väikeste rõõmude ja vihastamistega, teistele elu elamise õpetamise ja nende paganase tüütute Furbydega, mida üldiselt tahaks küll kuhugi keldrisse pagendada, aga mis ühel hetkel võivad olla ainsaks seltsiliseks. Teine tasand viitab aga globaalsematele või mõnikord ka lihtsalt üldinimlikele ja ajast aega kestvatele probleemidele. Niimoodi vaikselt, vihjamisi, tera haaval.