Tudengiteatri madalseis – vähe vaimukust ja avangardistlikke seisukohavõtte

Jaak Allik

XII tudengite teatripäevad 14. – 16. II Viljandis.

Seekordne üliõpilasteatrite festival näitas, et kultuurikorraldajad tulevad Viljandi kultuuriakadeemiast tublid: peakorraldaja Kadri Sprengi ja tema meeskonna töö oli laitmatu. Säras ka näitlejatudeng Karl-Edgar Tammi (teatrid, pidage sellel poisil silm peal!), kes päevade infojuhi ja teadustajana lisas igale esitusele vaimuka ja mitmekeelse rosina.
Paraku peegeldas festival aga ka meie üliõpilasteatri kui eripärase nähtuse (traditsioonilist?) madalseisu. Osalesid Tallinna tehnikaülikooli T-teater ja Tallinna ülikooli tudengiteater Üllar ning Pärnu kolledži K-äng2 ning lisaks neile vabatrupid Tartust: Uru Noorte­teater (U.N.T.) ja Improkraatia. Kuna Kalev Kudu lavastab parajasti Gruusias, siis nii-öelda põhjusega puudus meie vanim ja kuulsaim üliõpilasteater Tartust. Kuid on kummaline, et ei kunstiakadeemias ega maaülikoolis, nagu ka piirkondlikes kolledžites Haapsalus, Kuressaares, Rakveres, Kohtla-Järvel, Narvas ning tagatipuks ka Viljandi kultuuriakadeemias endas harrastusteatrit enam ei harrastatagi. Ka Tallinna ülikoolis peaks ju potentsiaali, kas või Balti filmi- ja meediakool, olema piisavalt, et pakkuda juba aastaid Juta Terali liigagi stabiilsel juhendamisel tegutsevale Üllarile teiselaadset konkurentsi. Rääkimata muidugi veelgi suuremate võimalustega Tartu ülikoolist, kus tegutsevad ju aktiivselt paljud üliõpilasseltsid ja korporatsioonid.
Teades, milline mastaap on Eestis kooliteatrite liikumisel, on eriti kahju, kui paljud anded, kes pole (osalt kindlasti juhuslikult) teatrikooli pääsenud, tudengipõlves kängu jäävad. Et lugu ei pruugi siiski nii fataalne olla, tõestas seekord T-teater, esitades peaaegu täispikkuses Eduard Vilde „Tabamata ime” (lavastaja Auri Jürna) ning hoopiski teiselaadse omaloomingulise absurdi „Puukoristajad” (autor Piret Eesmaa, lavastaja Margo Teder VAT-teatrist). Professionaalseid juhendajaid tuleb kiita hea näitejuhitöö eest, ent seejuures on siiski võimalik tajuda piiri töö ja talendi vahel ning paneb kurvastama, et vähemasti Lauri Vasko (Leo Saalep), Liisi Rohtungi (Lilli Ellert) ja Hanna Allsaare (Eva Marland) puhul on meie kutseline teater jäänud ilma võimekaist noortest. Minu sõnade kinnituseks soovitan seda lavastust vaatama minna Kadriorgu Eduard Vilde muuseumi, kus ongi selle alaline kodupaik (Viljandis esineti Kondase keskuses).
See, mida jäi festivalil väheseks, oli vaimukas ja miks ka mitte avangardistlik seisukohavõtt tänapäevase ilmaelu ja kunstiilma suhtes – seda ootaks just meie noorelt vaimueliidilt.
Elevust tõid teatripäevadele külalised Helsingist ja Riiast. Soomes tegutsevat 16 alalist üliõpilasteatrit. Nende hulgast ühe tugevama, Helsingi üliõpilasteatri lavastust „Õppimise ülistus” Viljandis nägimegi. Tegemist oli õhtut täitva kaheosalise muusikalise show’ga (lavastaja Sirpa Riuttala), mille osalised valdavad vabalt mitmeid muusikariistu (kuus viiuldajat!), aga ka oma keha ja häält. Novembris esietendunud lavastusega olevat jõutud anda juba üle paari­kümne etenduse, nii et tekkis küsimus, kas ja millal jääb neil noortel ka õppimiseks aega. Loomulikult pälvis soomlaste esitus festivali publikupreemia. Riiast olid külla tulnud Läti kultuuriakadeemia struktuuriüksusena tegutseva kolledži kultuurikorralduse tudengid, kaasas huvitav seade meilgi korduvalt lavastatud William Saroyani näidendist „Hei, on siin keegi!”. Kolme tegelasega lugu oli suures osas viidud liikumisse, kus kahele peategelasele vastandus „kuri” grupp. Professionaalse juhendaja käsi (just see, millest kõik meie osalised peale T-teatri selgelt puudust tundsid) oli lätlaste esituses selgelt näha.
Festivalil nähtut tagasisidestanud žürii (Garmen Tabor, Rauno Kaibiainen ja mina) läkitas T-teatri sellel aastal Jyväskyläs korraldatavale Soome üleriigilisele tudengifestivalile Eestit esindama.