Olulised asjad. Sündinud asjad

URMAS LÜÜS

Selleks, et rännata kosmosesse, ehitas inimene skafandri. Kosmos on külm ja kõle paik. Tapab. Iga loom on leidnud oma koha päikese all. Sahara kõrb on jääkarule kosmos. Kaladele maismaa. Maismaal ellu jäämiseks ehitame kaladele akvaariumide näol skafandreid. Nii nagu loom jälgi, jätab ka inimene endast pidevalt midagi maha. Kuu peal vedeleb siiani üks triibuline toki otsa torgatud kalts ja Marsil rikkis pakirobot.

Tegelikult näeb Kuu välja nagu peojärgne Kalamaja park pärast esimesi kevadisi sooje ilmasid, kokku on sinna maha jäetud üle saja inimtekkelise objekti. Nende hulgas kullast oliivipuuoks, kaks golfipalli, 12 paari saapaid, 96 kotitäit uriini, fekaale ja okset, urn geoloog Eugene Shoemakeri tuhaga, kosmonaut Charles Duke’i perefoto, Alan Beani hõbedast rinnamärk, Nõukogude kosmonaute Vladimir Komarovi ja Juri Gagarinit mälestav aumedal, mündisuurune räniketas, kuhu on salvestatud 73 riigi head soovid (Eestit esindab diplomaat Ernst Rudolf Jaakson), alumiiniumist skulptuur võidujooksus elu loovutanutele ja mitu tonni hüljatud tehnikat.

Nii nagu meie oleme jätnud kosmosesse lugematuid tonne prügi, jätsid ka iidsed kosmonaudid endast maha jälgi. 1991. aastal lumistest mägedest leitud alpinisti laip osutus kuuluvat 5300 aastat tagasi surnud mehele. Ötztali Alpide järgi ristiti ta jäämees Ötziks. Tema kosmose­varustusest leiti vasest kirves, nooli täis tupp jugapuust vibuga, kivist teraga nuga, kasetohust korvid marjade, antibakteriaalse kasekäsna ja tuletaelaga, karunahkne peakate, rohust punutud keep, niuded ja nahksaapad. Vöö peal rippusid kaabits, puur ja naaskel. Kõhust leiti kaheksa tundi enne surma söödud nisuleib ning mägikitse- ja punahirveliha. Juustest eraldatud arseeni ja vaseosakeste järgi arvatakse, et ta võis tegelda vasesulatamisega. Luudelt leiti varasemaid vigastusi, mille põhjal eeldatakse, et tätoveeringud võisid olla tehtud rahvameditsiini traditsioonide järgi. Vasakult õlalt leiti arteri läbistanud noolehaav.

Arheoloogide töö on otsida iidseid skafandrijuppe ning rekonstrueerida selle järgi muistseid kosmosevallutusi. Nüüd sammhaaval tagurpidi minnes saame teada, mida neid asju kasutanud inimesed sõid-jõid, kus käisid ja millega oma elupäevi sisustasid. Tihtipeale jutustavad asjad meile oma omanikest märksa ausama loo kui on kirjapandu, sest siinmail on räägitud ikka peamiselt lugeda ja kirjutada osanute lugu.

Või kas natsisõdurid olid hingelt kurjemad kui Punaarmee omad? Kardan, et mitte. Ühed kaotasid sõja ja teised kirjutasid ajaloo. Niisamuti sai Läti Henriku sule kaudu kirja siinse muinasrahva elujärg ning nagu tollasest poliitpropaganda nõuetele vastavast tekstist lugeda võib, oldi siinkandis üpris kehval järjel. Nagu iidne tarkus õpetab: kes maksab, tellib muusika.

Asjadega on lugu teine. Ötzi õlast leitud nooleauk poliitkorrektsest ajaloo­käsitlusest või kultuurikonstruktsioonidest ei hooli. Objekt on fakt. Käies aeg-ajalt vabatahtlikuna arheoloogidel kaevamistel abiks, hämmastab mind alati nende võime nii-öelda asju lugeda. Nagu müütides kõneldakse lindude keelt, võib arheoloog Villu Kadakale järgnedes näha inimest, kes loeb seinte keelt. Paari krohvi­prao ja kividega palistatud postiaugu järgi saab kuulda kirikusaladusi.

Kaader Eesti telesarja „Õnne 13“ saja kolmekümne kaheksandast episoodist.

ERRi arhiiv

Eestlaste ajalooteadvus on nagu Ladina-Ameerika seebiooper, mille peakangelane üritab taastuda mälukaotusest. Kui Lennart Mere hõbevalge unistus iidsetest eestlastest aitas meil rahvus­romantilise identiteediloomega üle saada väikerahva alaväärsuskompleksist, siis arheoloogia annab tagasi meie kollektiivse mälu. Küll potikillu ja luutüki haaval, kuid siiski pidevalt uusi pidepunkte luues. Maapõues ei peitu ainult mustal turul hinnas objektid, mida metallidetektoriga mööda kevadküntud põlde taga ajada, vaid meie talletamata ja kirjutamata mälu. Lugu ei kanna ainult ese ise, vaid ka leiukoht, sügavus maapõues, asend ja suhe teiste artefaktidega. Nii nagu detektiivijutt avab end leht lehe haaval lugedes, uurib arheoloog maapõue saladust kiht-kihilt pinnast pintsli ja kühvlikesega läbi kaevates.

Kui 2013. aastal Saarnakõrves arheoloog Mauri Kiudsoo eestvedamisel suuresti hävinud maapealset metsavendade punkrit läbi kaevati, õnnestus rajatise välimus rekonstrueerida kõigi ehituslike üksikasjadega.1 Suur oli rõõm, kui hiljem ilmusid välja ka toona tehtud fotomaterjalid, kust selgus, et arheoloogid olid suutnud veatult taastada punkri sisustuse, välimuse ja ka hülgamise aja 1955. aastal. Sellised õnnelikud kokkusattumused tõestavad taas, et asjade kõnekus ei loo vaid fantaasiajutte.

Asjad räägivad inimestest ja nagu Aldous Huxley on toonud välja, on inimloomus muutumatu või vähemalt on ajalugu liiga lühike, et muutusi märgatavaks teha.2 Oleme tuhandeid aastaid ühtmoodi armastanud, vihanud, unistanud, kadestanud, murdunud ja läbi murdnud. Gilgameš puudutab meid endiselt nagu parimad nüüdisromaanid, kunstiakadeemias on mu tudengite lemmiktaies 25 000 aastat vana Willendorfi Venus. Kui meie suhe asjadega pole seni muutunud, ei muutu see ka tulevikus. Muutuvad vaid asjade vorm ja neid ümbritsevad kokkulepped.

Esimesed jäljed matuserituaalidest, ajast, mil homo sapiens ei olnud veel ainus maal ringi jalutav inimene, annavad tunnistust abstraktse religioosse mõtteilma tekkimisest. Tükk elujõus liha jagunes eneseteadvuse abil kehaks ja hingeks. Muistsed kalmud on ajakapslid. Paljud muinasaegsed hauda kaasa pandud asjad on matmise käigus purustatud. Rituaalselt surmatud. Elusad asjad ei lähe teisele poole surnule järele. Tunnistus animistlikust maailma­tunnetusest. Meie esivanemate kombed võivad olla harjumatud nagu vanaisa veristatud jõulupraad, kuid tegelikult annavad aimu rikkast vaimust. Näiteks Tallinna lähistel Viimsi poolsaarel jäeti suure tõenäosusega muistsed tapetud roiskuma ja mõne kuu pärast raiuti lahkunud lähedaste pead maha – sellele viitavad raiumisjäljed alalõualuul. Seejärel põletati nende pead ja puistati tarandkalmesse laiali. Põhja-Eestist Tõugu kivikalmest on leitud skalpeerimisjälgedega lapsekolju.3 See, mida praeguse eetika järgi võiks pidada laibarüvetamiseks, viitab pikale ja põhjalikule hingestatud rituaalistikule.

Ajalugu on suhteliselt hiline leiutis. Mitte küll toimunust vestmise akt ise, vaid sõna etümoloogiline vorm. Ferdinand Johann Wiedemanni 1869. aastal ilmunud sõnaraamatus seda veel ei ole, küll aga tõi ta ladina võõrlaenu „histooria“ sünonüümina välja „sündinud asjad“.4 Sedasi kirjutas 1868. aastal sündinud asjadest Postimehele Jakob Hurt, 1820. aastatel kalendri- ja ajalehekirjutistes Otto Wilhelm Masing ning juba 1791. aastal Suure-Jaani koguduse õpetaja Johann Georg Schnell „Lühhikest Piibli-Ramatut“ tõlkides. Laskem asjadel sündida ja õppigem asjade keelt.

1 Mauri Kiudsoo, Metsavendade arheoloogia. – Tutulus 2019, lk 14.

2 Aldous Huxley. Armastuse tegumoed. – Loomingu Raamatukogu, 1987 nr 25 ja 26, lk 31.

3 Maarja Olli, Anu Kivirüüt, Margus Lillak, Peadekultus ja laps odaga ehk muinaseliidist Viimsis. – Tutulus 2014 nr 3, lk 48.

4 Enn Tarvel, Ajalugu kui kaunis muinasjutt. – Tuna 2002 nr 2, lk 5.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht