Olulised asjad. Ümarikud asjad

URMAS LÜÜS

Kui tavaliselt ammutab tööstusdisain esteetilist inspiratsiooni peamiselt arhitektuuriteooriast ja kunstiajaloost, siis omalt poolt on see andnud vastu ümarad vormid. 1930ndatel tegutsenud inseneritaustaga disainerid võtsid aluseks XIX sajandi loodusteaduslikud uurimused, kus käsitletakse lindude ja kalade voolujoonelisust, selle efektiivsust. Loomariigi kehakujud rakendati lennukite, allveelaevade, rongide ja autode teenistusse. Seetõttu on ümarike vormidega ajastu vaimu disainiajaloos nimetatud art déco eeskujul ka machine déco’ks.*

Samal ajal kui Ameerika disainerid 1929. aasta majanduskrahhi seljatamiseks püssikuulikujulisi vedureid joonistasid, kirjutas A. H. Tammsaare teispool ümarikku maailmakera „Tõe ja õiguse“ teist osa. Indrek pageb kodutalust Tartusse tarkust taga nõudma. Koolis armub ta vana Mauruse tütresse Ramildasse. Eriskummaline tüdruk söövitab poisi hinge sõnad, et üle kõige vihkab ta ümarikku elu. Seejärel sõidab Saksamaale ja sureb. Elu jäle ümarikkus kangastub Indrekule teostes veel mitmel korral.

Piirangutega saabunud vangistus omaste keskel on toonud kaasa sotsiaalse halvatuse. Ravimitega ravitakse ja ravimitega tehakse enesetappe. Kui palju armastust peab ühe südame sisse mahtuma, enne kui süda saab täis? Arvestades isolatsiooniga kaasnenud koduvägivalla lainet, siis ka südamekujulisele anumale on tarvis ventiili, kust rõhku välja lasta. Materjaliteadustest teame, et kuhjunud pinge tagajärjeks on murenemine, purunemine või leke. Pidevad põrutused, painutamine ja surve tingivad materjalis väsimusmurdumise.

Ülikooliõpinguteks Haapsalust Tallinna kolides sai minu peamiseks uitamisalaks piirkond, mis jäi linnahallist Kopli poole. Liinidel, raudteeäärses roheluses ja trööstitute tööstushoonete melanhoolia keskel tundsin end väikelinnast tulnuna taas koduselt. Üks põhjuseid, miks just sealne unarus mu peamiseks hingemängumaaks sai, peitub fantaasiale jäetud hingamisruumis. Kunstiakadeemia joonistamistunnis sajatas kord õppejõud Margus Kadarik, et miks me teda lolliks peame. Ja pärast kandvat pausi selgitas, et kui me kogu pildi pinna servast servani nii detailselt läbi joonistame ja vaataja fantaasiale midagi edasiarendamiseks ripakile ei jäta, siis lihtsalt peame teda lolliks pidama.

Omaalgatuslik puhkekoht Paljassaare ja Kopli vahel.

Urmas Lüüs

Sama vabadus, kus kõik olemise viisid pole minu eest läbi mängitud, hurmas mind ka Kopli poolsaare puhul. Antropoloog Tim Ingold on osutanud, et ingliskeelne ruler tähendab joonlaua kõrval ka valitsejat. Jõepiirid tõmmatakse kaartidel sirgeks ja naabritevaheline muruplats poolitatakse aiaga. Nüüd 14 aastat hiljem on piirkond tundmatuseni muutunud. Seal, kus varem sai rookõrkjates ukerdatud, on uitamisrajad asfalteeritud. Toona kuulis ikka mõne lagunenud müürijupi juurest nokastanute jorinat ja ärasuitsetatud naeru. Raudteetammi pervele veetud autokummidest lounge’i keskelt kerkis mõrkjat vorstikärsatamise lõhna. Rannale taritud tünnipõhjas põles ajupuidust lõke ja veidi maad eemal vahtis mõni minusugune noor aguliromantik sama ärasuitsetatud häälega lõkerdavaid kajakaid.

Lapsena oli mul maja taga kolmeharuline ronimisredel, kuid märksa enam tavatsesime lastena kõõluda turnikal ehk raudtorudest vaibakloppimispuul. Kuigi pulki, millest haarata, oli vähem kui redelil, siis viise turnimiseks seda rohkem. Aga ka turnikas kahvatus hoovis kasvavate puude kõrval, mille võimalused avanesid kasvavate laste siruulatuse järgi. Kuigi hoovi keskele rajati korvpalliplats, et lapsed aknast vaatavate vanemate silme all ilusti mängida saaksid, ei suutnud keset muldplatsi püstitatud posti otsa kruvitud rõngas võistelda teisel pool maja mahajäetult seisva betoonvaremega, millest kunagi pidi saama kauplus, kuid ehitustööd olid jooksnud karile koos suure Nõukogude Liiduga.

Nüüd pandeemia ajal taas Kalamajas, Koplis ja Paljassaares uidates on Narniasse viiv kapp eeskujulikult kokkuvolditud brändirõivaid täis. Sopid ja uurded on avalikul ruumil maha lihvitud. Betoonplokkidel lösutajate asemele on ilmunud keskmise kehamõõdu järgi ehitatud pinkidel latte-topsidega istuvad inimesed. Ümarikud asjad on turvalised. Nendega ei lõika sõrme. Ümarikke asju on lihtne puhastada, sest nagu ümariku linna puhul, ei hakka õnarused mustust koguma. Ümarikesse asutustesse ei jää inimesed pidama.

Nii nagu mänguasi, millega saab vaid ühteviisi mängida, pärsib lapse fantaasiat, mõjub nüristavalt keskkond, milles on olemiseks üks õige viis. Kord, kui Eestimaa Looduse Fondiga raba taastasime, pajatas kaastalguline, kuidas ta õpetajana lapsi sohu ekskursioonile viies ei kasuta esimesel korral kunagi laudteed. Puidust rada kaitseb küll uudistatajate eest loodust, kuid tekitab ka hirmu. Üllataval kombel arvasid lapsed, et palkidelt kõrvale astudes upuvad nad ära, hakkasid raba kartma ega tahtnud sinna enam minna.

Niisamuti meenutas Vargamäe Indrek Tartus ringi kolades Ramilda sõnu. Linn oli ümarik koht. Polnud uurdeid ega õnarusi, kuhu eksida. Ikka olid aiad, plangud ja majaseinad ees. Üks kindel suund, kuhu minna sai, üks kindel mahamärgitud teepool, millel kõndida, samal ajal kui kodus Vargamäel võis uksest välja astudes suunduda ükskõik kuhu. Ükski kraav ega tara polnud liiga suur, et sellest kerge hüppega üle ei saaks. Seetõttu peame mõtlema, kuidas hoida ja luua Tallinnas sopistustega ruumi, et jaguks uurdeid, kuhu peita möödakäijate eest oma vajadus üksi olemise järele.

* Karin Paulus. Tootedisain. Asjad minu elus. Eesti Kunstiakadeemia, 2011, lk 137.