Olulised asjad. Asjalikud inimesed

URMAS LÜÜS

Nagu osutab sarja pealkiri „Olulised asjad“, avan selle artikliga autoriveeru, kus arutlen disaini ja rakenduskunsti, esemelise kultuuri tähenduste üle. Käibe­tõena vastandatakse materiaalsust tihtipeale üllaste vaimuväärtustega. Asjad on saanud meile sedavõrd omaseks, iseenesestmõistetavaks, lahustunud inimloomusse, et vaimsetest väärtustest kõneldes unustatakse need väärtused võimalikuks teinud esemeline tugistruktuur.

Mitmed antropoloogid on kinnitanud, et asjad tagavad stabiilsuse, millele saab hakata üles ehitama vaimuilma. Olen üks neid, kes hommikusöögi õhtuti ette valmistavad. Ärkan, haaran toolileenilt riided, mille olin magama heites sinna pannud, ning loivan rahulolevalt külmiku juurde, kus mind ootab juba eelmisel päeval ostetud jogurt või võileiva­materjal. See annab mulle turvatunde. Asjad hoiavad mu paigas ja maandavad pideva ärevuse ootamatuste ees. Vaim saab rahulikult uneleda ning kaitstuna koduseinte vahel hommikust süües ei pea muretsema, ega ükski kiskja mind nahka taha pista.

Samal ajal toimetavad kusagil tuhandete kilomeetrite kaugusel kaljunukil paavianid. Iga natukese aja tagant lahvatab nende karjas paanika ning nad peavad olema valmis ennast kaitsma. Haaremiemase üleastumine tuleb alfaisasel paaritumisõiguse kindlustamiseks avaliku omakohtu ette tuua. Karistada saavad nii emane kui ka piire kombanud isane suguseltsi liige. Keegi varastas teise ahvi puu otsast alla toodud vilja ära ja õiglus tuleb taas maksma panna. Vaevu jõuab banaanidraama vaibuda, kui avastatakse territooriumile sattunud teine kari. Taas lahvatab agressioon, et veerand tunni pärast vaibuda haavade lakkumiseks.

Asjad meie ümber annavad püsivuse – nii nagu täna, nõnda ka homme. Seetõttu ongi raske aduda oma kodu sõjakoldes maha jätma pidanud inimese pidetut tasakaalutust. Kuidas hakata kuskile kuuluma, kui mitte miski pole oma? Mäletan kaitseväes kogetud identiteedikriisi: kuidas muutuda indiviidist isikust anonüümseks sõduriks? Temalt võetakse kogu isiklik vara. Ta annab ära isegi sokid, trussikud ja juuksed, kuid millestki on ju vaja kinni haarata. Haaratakse relvast ja laiguliste ideoloogiast. Asjad annavad identiteedi, loovad taustsüsteemi, kuhu end paigutada: träna-oss, hipi, punkar, pankur, superstaar, maakas versus linnainimene jne. Sõjaväes on kõik vaid sõdurid.

Inimeseloom on üks äraütlemata nigel loom, kes kipub igal pool kõngema. Küüned on tal õhukesed, kihvad mannetud, karvkate hõre, kiiresti ta ei liigu, käed on tal nõrgad ja seedimine vilets. Igal loomal on oma supervõime. Gepard jookseb, lind lendab, kilpkonn kannab maja kaasas, siil tõmbab okkad turri, jääkaru ajab karva puhevile. Inimesel tuli enne põllumajandusrevolutsiooni elada toitumispüramiidi üpriski keskmistel astmetel. Selleks et kuidagigi oma võimalusi suurendada, ei saanud ta jääda lootma oma loomuomaste võimete peale. Tal oli oma supervõimet vaja – ja selleks sai kunstliku keskkonna loomine.

Rusika nõrkus kompenseeriti varre külge seotud terava kiviga, aeglus ratastega, hääle tasasus telefoniliinidega. 80 000 kuni 100 000 aastat tagasi arenesid inimese kehal elutsenud täid kaheks liigiks.¹ See on märk, et jahedama kliimaga aladel hakati kandma riideesemeid. Mis see olgu, et oma paksu karvaga rõlges rahulolus mõnulev loom metsas külma ei tunne, aga inimloom peab hädise tule valgel umbses koopas oma elunatukest sees hoidma. Looma naha mahakoorimist ja soolikate-taimekiudude abil luust nõelaga kokkutraageldamist võikski nimetada algeliseks disainiaktiks. Kuigi enamasti alustatakse disainiajalugu tööstusrevolutsioonist, võib seda laiendada kõigele, mille abil inimene on oma elukeskkonda kujundanud ja süstematiseerinud. Metsakorilus disainiti põllumaaks, küttimine karjalaudaks, inimsuhted hierarhilisteks tööjaotusteks.²

Turjale tõmmatud hundinahast sai omamoodi protomoekunst, sest peale selle, et rõivad andsid kaitset külma eest, olid need ka staatuse märk. Rõivad hakkasid tähistama sotsiaalset kuuluvust ja kinnitama hierarhilisi seoseid: vastavalt riietusele muututi sõdalasteks, jahimeesteks, valitsejateks ja maaharijateks. Riietega vallutati uusi asualasid ja südameid.

Lõpetuseks üks mõttemäng. Kujutleme, et jumaliku sekkumise tõttu kaob paari sekundi pärast maailmast kõik, mis inimene on oma kätega loonud. Kaovad majad, autod, veesüsteemid, rõivad ja telefonid. Istume paljalt hanges ja vaatame jahmunud pilgul teisi hetke eest koduvoodis ja kontorilaua taga head äraolemist nautinud Homo (consumens) sapiens’e. Kõigepealt tabab meid külm. Parasjagu sajab lund ja on kergelt alla nulli. Häbist hoolimata otsime sooja teiste karvutute lodevate ihude vastast. Siis tuleb janu ja nälg. Siis võimuvõitlus ja kannibalism. Vaid mõne päeva pärast on maamunale alles jäänud vaid … noh, kõik ülejäänud eluvormid peale inimese, tundmata suurematki häiritust.

1 https://www.sapiens.org/archaeology/fashion-history-sewing-needles/

Jacob Pagano. Sewing Needles Reveal the Roots of Fashion.

2 Urmas Lüüs. Kas disaini džinn täidab näitusekülastaja soovid? – Postimees 25. I.