Viljastava teadmatuse poole

Veiko Õunpuu: „Kopeerimine pole kellelegi kunagi mingit eelist andnud.“

GRETA VARTS

Vestern nagu „Roukli“, mõtlen ma korduvalt, kui sõidan Saaremaale Veiko Õunpuule külla: ebanormaalselt soe sügis, tühjad teed Veiko vana auto rataste all ja kuskil kaugel „Rouklist“ tuttav, aga justkui maailma eest ära peidetud koduõu. Pooleteise aasta eest andis Veiko mulle sealsamas esimese intervjuu. Kõlama jäid püüded tegeleda kunsti enda küsimustega, rõõm vaistu ja vahetu kulgemisega filmitegemisest … Veikole ei meeldi verbaalsed struktuurid ega trafaretsus, tema filmide juures on loost vahest olulisemgi liikumine ja rütm. Nüüd, poolteist aastat hiljem räägib Veiko oma köögilaua taga veel kord kunstnikuks olemisest ja sellest, kuidas käibetõdedes ringlev maailm teda avalikkuse eest kunstnikuna pakku ajab. Kõhklused sellest, et kuhu see tema filmitegemine ikkagi tüürib, on Veikole muutunud küll selgemaks, aga ühtlasi raskeks tõdemuseks.

Greta Varts: Palju sa oled nüüd „Roukliga“ seoses intervjuusid andnud?
Veiko Õunpuu: Ainult ühe. Valnerile (intervjuu ilmumise ajaks ka teise kultuurisaatele „Plekktrumm“ – toim). Ma ootan, kuni kogu see lainetus maha käib, et näha, mida üldse arvata sellest kõigest. Olen endast ikka mõelnud kui kunstnikust, ja et see ei ole tähtis, mida ma teen. Et tegin filme, sest selle mõjuala oli kuidagi kõige suurem. See andis mulle midagi. Praegu ma aga ei tea. Ma ei tea, sest see on kuidagi vastikuks muutunud. Mind häirib süvenematu ja mõnitav retseptsioon. See tekitab küsimuse: miks panen enda sellisesse olukorda? Mul ei ole ju seda tegelikult vaja. Mul pole sisemist vajadust ronida kuhugi püünele. Nii kui sinna ronid, saad kohe ka jama kaela. See masendab, ja mitte ainult sellepärast, et see solvab ja on isiklikus plaanis ebamugav. Masendab, sest saad aru, kui paljud inimesed tegelevad nonsensiga. On tegelased, kes viibivad täielikus teadmatuses ja ei anna endale aru mida nad suust välja ajavad või mis ajenditel nad seda teevad. Selle hoomamine on nii intensiivne, kui isiklikult selle sees ollakse. Mul on eesti filmi puhul see alaväärsustunne üle visanud. Millegipärast ei aktsepteerita seda, et see on see, mis meil on. See ei ole parem ega halvem. Seda tuleb sellisena võtta, mitte võrrelda mingi muu kultuuriga kusagil mujal ja siis selle valguses kogu aeg tajuda mingit abitustunnet. See on lõppude lõpuks ju raha küsimus.

Kuidas on „Roukli“ välismaise vastuvõtuga?
Esilinastub Tōkyō festivalil. Ma usun, et pärast Jaapanit läheb lahti. Inimene on ikkagi karjaloom. Aga noh … mingis mõttes on see irrelevantne ka. Produtsent Tiina Savi teab neid asju. Festivalid on režissöörile võrdlemisi raske asi taluda. Tühi tunne jääb sisse. Mind ei huvita asi enam üldse pärast seda, kui ta valmis on. Mul ei ole sellega siis enam mingit sidet. Pean pingutama, et meenutada, mis seal oli. Fakt on see, et inimesed näevad kõike läbi oma prisma ja läbi selle, mis selle prisma antud hetkel kellegi jaoks moodustab. Sa saad filmile tagasisidet, hästi paljude inimeste erinevaid käsitlusi. Saad teada, kuidas nad läbi oma isikliku prisma midagi on vaadanud, aga mingis mõttes ei ole see adekvaatne. Selle põhjalt ei saa midagi järeldada. Ma ei oska sellega midagi pihta hakata, et meeldib või ei meeldi. Kui keegi ütleb, et ta sai sellest midagi, et temaga juhtus kinosaalis midagi, et ta hakkas midagi tundma või et see oli väärtuslik kogemus – see on mõnus tunne. Polemiseerimine selle üle, kuidas mina mõtlen, on aga ruineeriv ja tüütu. Mis siin arutada? See on miski, mille ma tegin aasta tagasi, mille vormistamine võttis aega …
Mida ma selle teadmisega ikka pihta hakkan, kui keegi võtab selle kritiseerida või kiita. Mulle oli huvitav proovida, kas ma saan Eestis teha filmi nii, nagu mulle endale meeldib, ja nii, et sellele tegevusel oleks mõte, et sellel oleks kriitiline mass publikut. Ma kaldun arvama, et sellel tegevusel mõte pigem puudub.

Mis sa siis edasi teed?
Ma ei tea veel. Ma mõtlen. Mõtlen järele.

Kas sa lood kuidagi muudmoodi ka?
Varem ma maalisin. Viimase, mida võib vaevaga tehtud maaliks nimetada, tegin „Püha Tõnu kiusamise“ (2009) montaaži ajal. Ma võin maalimise juurde tagasi minna või hoopis midagi muud teha. Mul pole selget plaani, aga üks arusaam on mul kristalliseerumas, et igasugust arthouse’i on eesti oludes väga raske teha, nii et see toidaks. Võimalik, et see ei peakski toitma, et see peakski olema hobi, aga siis on küsimus, miks seda avaliku rahaga teha. See avab terve universumi küsimusi, millele mul vastuseid ei ole. Ma olen aga veendunud selles, et Hollywoodi kopeerimine kasuks ei tule. Filmipoliitika võiks olla teistsugune, aga see eeldaks ka teistsugust kultuuripoliitikat ja üldse poliitikat. Kõik hakkab sellest pihta, milline on valitsev ideoloogia.

Ma püüan praegu mõelda mõne eesti filmi peale, mis oleks Hollywoodi moodi …
Ma pean silmas loole keskendumist etteantud mudeli järgi. Lõppude lõpuks oli Aristoteles ka lihtsalt üks mees. Tema soov kõike klassifitseerida ja süstematiseerida ei pruugi olla üldse see koht, kuhu filmidramaturgia asetada. Film on ju visuaalne, rohkem tajule rõhuv kogemus. Seda silmas pidades, ja seda, et me oleme soomeugrilased, kelle loo jutustamise pärand ei ole indogermaani moodi ajalooline harjumus, võiks ju julgelt eksperimenteerida ja neid eksperimente ka toetada. Avalikku arvamust võiks mõjutada selles suunas, et on hea leida oma asi tingimustes, kus on vähe raha. Püüda leida, mis on selle asja suurem mõte. Kui räägime filmipoliitikast, siis ei ole millegi kopeerimine kellelegi kunagi mingit eelist andnud. Kui mõtleme olukordadele, mil film on muutunud aktiivseks, on see alati olnud reaktsioon või vastupanu valitsevatele tendentsidele. Kas või neorealism või prantsuse uus laine – kõik on sündinud vastupanust. See on mulle filmiajaloos huvitav, see tegijate kontingent. Mingil hetkel etableerub kõik muidugi taas. Ülesande lahendus on iseenesest valesti püstitatud. Ma ei arva, et ei peaks tundma dramaturgiat või et poleks oluline seda vallata, aga mulle tundub, et kui me teeme ainult lugusid lugude pärast, siis on parim koht, kuhu me võime jõuda see, mis toimub praegu soome filmis – sügav banaalsus ja ebausutavuse trall. Eestis väikese rahaga tehtud lookeskne film ei saa samamoodi töötada nagu Hollywoodi film või Euroopa väärtfilm. Ei saa, sest selle teostamiseks ei ole vahendeid. Siis peabki mõtlema karbist väljas, et kuidas teha filmi nähtusena, millel tekiks kõlapind; et see pakuks huvi ka väljaspool Eestit. Ühtpidi on film ju visiitkaart. Tekib käsitlus sellest, kuidas ühes riigis elatakse, kuidas üks teatud territooriumil elav inimkogum ennast väljendab, kuidas nad mõtlevad, välja näevad, ja mil moel nad seda kõike serveerivad. Mulle tundub, et väikesest rahast tingitult peaks kõik ümber mõtlema ja pigem mingisuguse pöörasusega peale lendama, laskma vabaks, tegema katsetusi ja huupi panema. Avalik arvamus seda aga ei toeta, kõlapinda ei teki ja ongi selle tegevuse lõpp. Peaks ära taluma kümme aastat või rohkem, mis kuluks selleni, et need ettevõtmised hakkaksid kõlapinda leidma.

Meil puuduvad ka vahepealsed ühenduslülid – arusaadava dramaturgiaga filmid, mis jõuaksid kiiremini vaatajale kohale, aga mis esitaksid pöörete ja esteetiliste väljendusvahenditega uusi väljakutseid vaatajale. Võib-olla eeldab see ka teatud tüüpi režissööride olemasolu?
Pole mingi keeruline asi teha filmi, mis on üldiselt mõistetav. See eeldab lihtsalt aja ja seetõttu raha olemasolu. Professionaalset tuima töö tegemist. Mis seal kontimurdvat on? Minul tekib aga näiteks tunne, et seda ei saa teha nii, et häbi ei oleks, sest antud hetkel puudub selline ressurss. Euroopas on keskpärase väikese eelarvega filmi eelarve kaks miljonit. Meie oludes on see täielik lagi, mille saab saavutada vaid ühisrahastuste teel. Selline vahepealne euroopalik filmitegemine eeldab aga kirjutamisaega, ja minu meelest ka loo jutustamise laadi – just sellist, mida meil endal sees ei ole, mida me saame vaid kopeerida. Ja ka seda ei ole lihtne tänapäeva Eestis viljeleda nii, et see oleks usutav. Selle läbikukkumine on võimalusena nii suur, et läbikukkumise vältimiseks lähevad inimesed kergema vastupanu teed ja hakkavad vajutama magedaid nuppe, näiteks patriootlikkus.

On sul üldse isu veel filmi teha?
Teha mulle meeldiks jah. Mul on igasugu mõtteid, neid ikka tekib, mõttealgeid … need võivad lihtsalt muljed olla. Tekib mingi kujutis, mingi pilt. Mul oli „Rouklist“ mitu aastat vaid mõte. Esiteks tahtsin ma siin Saaremaal filmi teha ja just sellist väikest, paari näitlejaga. Mul oli mingi pilt, kaader, kuidas jalad kõnnivad kruusateel. Kelle jalad ja miks, seda ma ei teadnud. Mingi kujund lihtsalt hakkab tõmbama. Selliseid algeid on päris palju, aga ma ei oska nendega midagi teha. Mul on tunne, et kui võtta nüüd ette, et teen tööd, loon perfektse stsenaariumi või kirjutan selle kellegagi kahasse, või mulle tuuakse stsenaarium ja ma teen sellega eeltöö ära, siis lootuses – millele? Tõenäoliselt ei ole see mulle endale huvitav, kuivõrd ma tean seal kõike. Tagajärjeks võiks olla üks korralik film, inimesed lähevad seda massiliselt vaatama ja mina saan ennast hästi tunda, et tegin midagi, mis inimestele korda läheb. Siis võiks seda teha ju kuskil mujal, kus selle eest ka tõepoolest ära elaks. Kõige selle juures võiks ju uhkust tunda, aga pärast oleks üsna sitt tunne. Mul tekiks tõsine identiteedikriis, et mis asja ma siin üldse ajan. Kui tehakse midagi, mis huvitab, siis lunastab see kõik muu. Küsimus pole isegi naudingus, vaid inspireeritud olemises. Et kogu aeg kannab mingisugune vool, milles tuntakse end hästi. Et ollakse iseennast üldse sellest valemist välja arvutanud. Mingisugune asi köeb ja areneb kogu aeg. See on selline narkootikum, mis annab elule mõtte. Nii on hea elada ja selliseid asju on hea teha.

Sul on vist päris tugev side muusikaga? Kuidas sa näiteks Ülo Kriguliga „Roukli“ kallal koostööd tegid?
Ma tahtsin, et see tuleks selline, nagu ma ette kujutan, aga ma ei tahtnud ka täielikult domineerida. Soovisin, et ka Ülo tunneks sellest rõõmu ja peaks seda oma loominguks. See oli üks mõnus tegemine. Talle ka meeldis. Mõtlesime isegi naljaga pooleks, et teeks bändi. Komponeerimine on üldse sarnane sellega, kuidas ma filme teen. Muusikaga tegelejad on õnnistatumas olukorras, sest nad saavad seda tehes ja ette kandes olla rohkem inspireeritud olekus. Olla mingis vahetus abstraktses voolamises. Filmi kiputakse tõlgendama, tavaliselt teistmoodi kui muusikat. Tähendusväli lämmatab ta seetõttu ära.

Tundub, nagu sa oleksid täielikult narratiivi vastane?
Mulle ei meeldi tõepoolest eriti loo struktuur, mis tundub olevat täielik ego pärusmaa. Ühe inimese nutusest story’st lähtuv psühholoogilisus on väike ja tühine. Mitte tähtsusetu! Ma ei ole psühhopaat. Filmi võimalused on nii palju suuremad. Enda ära kaotamine on palju mõnusam kui enda pidev konstrueerimine. Mind lood eriti ei huvita. Ma ei tea, miks. Ma vaatan lugudele toetuvaid filme siis, kui mul on vaja eskapismi ja seda on mul vaja siis, kui ma ennast halvasti tunnen. Halvasti tunnen ma ennast omakorda siis, kui ma teen asju, mida ma ei taha teha. Kui ma olen surutud ja ma pean väljapääsu leidma. Selline ongi sellise filmi funktsioon. Tahaksin minna algpõhjuste juurde ja midagi ära teha, mitte lasta loo juures mingil kangelasel eskapistlikult müdistada. Midagi tundub selles olevat traagiliselt infantiilset. Kui mõelda loole, tahaksin teha mingit road-movie’t või vesterni hoopis kuskil Ameerikas. Võttagi Ameerika lugu kuskil lageda platoo peal, mille puhul saab ennast ahistusest vabana tunda.

Mulle tundub „Roukli“ ka natuke nagu vestern.
Ta on teadlikult selle moodi! Oleme siin ju ka läänes, Sõrves. Ma ei oska seda korralikult sõnastada, sest see on ühest küljest nii väiklane. Ma ei taha teha midagi, mida mul kästakse teha, põhimõtteliselt. Ükstapuha, kes käsib. Ma tahan ise teha. Ma tahan sellel hästi õrnal, vaevu hoomataval aspektil, mis otsib võimalust mängida ja tahab mängida, lasta elada ja mitte teda kaksiratsi seljas ohjeldada. Mulle tundub, et see on universaalne vajadus, loomingulise tegevuse fundamentaalne lähtepositsioon. Inimene läheb sinna, kus ta tahab, hoolimata sellest, mis talle kasulik on.

Kas sa oma seniseid filme tehes oled saanud teha seda, mida oled tahtnud?
Loomulikult. Muidugi olen.

Siis on sul isegi hästi läinud …
Ma mõtlen ka, et on muidugi, aga ma tajun, et seda on aina raskem teha. Inimesed üldiselt mõtlevad, et on oluline, et avalikku raha kasutataks selles mõttes sihipäraselt, et pärast on tunne, et seda filmi oli vaja. Päris kindlasti pole õige võtta vaese riigi suur raha ja panna huugama lihtsalt sellepärast, et mina seda tahan. See tundub mulle ka väga imelik. Aga siin ongi küsimus, et see, mida mina tahan teha, ja see, mida paljud tahavad kinos näha, on läinud teineteisest nii kaugele lahku, et ma ei oska neid pooli enam kuidagi lepitada.

Millised siis olid „Roukli“ taotlused?
Mul on tunne, et endasse sulguv ja ennast ammendav lugu räägib reeglina mingisugusest kesksest karakterist, kes võidab tingimusi ja ületab raskused. Seda saab vaadata nagu komplimenti iseendale, kui sa karakteriga samastud. See on piiratud väike mäng, mille eesmärk on ennast rahustada. Veenda ennast ikka ja jälle oma moraalses adekvaatsuses või võita läbi mingi karakteri ennast piiravad tingimused. See on ego funktsioneerimine. Ego taotleb kogu aeg mingit sellist seisundit. Kuna nauding sellest on nii väike ja lühiajaline, siis hiljem on kõik veel hullem. See on tegelikult kannatuste allikas. See ego toitev seisund ei ole meeldiv. Sellest on võimalik vabaneda, kui suudetakse kuidagi pilt laiali tõmmata ja seesama tendents hüljata. „Roukli“ taotlus oli uurida, kas seda konflikti ja tendentsi on võimalik struktuuris positiivselt lahendada nii, et film tõmbab pildi laiaks ja läheb lõpus kuidagi moodi kokku, aga mitte samasse kohta, kust algas. Film ja selle sisu teevad hüppe tähendusväljast välja. Film on kokku pandud nii, et seal on vihjed temaatikale. Näiteks jookseb loo taustaks tähendusväli, mis puudutab pärispattu ehk käsitlust sellest, kuidas me oleme a priori mingisuguses jamas. Me oleme kukkunud mingisse olekusse ja seisundisse, kus meie teadvus on põhiliseks sõja allikaks, on konfliktis iseendaga. Väljapääsu leiab siis, kui see tähendusväli äkitselt laiemaks tõmmata, nii et kõik sinna sisse pistetud ideeseemned osutuvad ühekorraga tähtsusetuks. Me hüppame tähendusväljast eemale, pöörame selle pahupidi ja leiame end korraga teisest universumist. Seal me aga ei lahenda seda muutust, vaid see kõik pöördub veel kord. Sellise mitmekordse pöördumisega saab tähenduseloome ja identifikatsioon vaatajast lahti raputatud. Kõik need asjad pudenevad tühjaks. Kui vaatamise kogemus õnnestub, siis sa jäädakse viljastavasse mitteteadmisse. See oli see mõte. Et kuidas võiks selline asi toimuda. Selles mõttes läks see ka korda, et paljudele inimestele see film just nii ka toimis.
See lähtepositsioon kujunes välja tegemise käigus. Mul oli rahulolematus endasse sulguva kolmeaktilise struktuuriga. Küsimustele, miks on sõjad ja miks inimene on nii, nagu ta on, ei ole mul ammendavat vastust. Oli idee teha kitsastes oludes lugu paari näitlejaga, püüdes luua mulje millestki suuremast, ja siis selle sees teha omakorda usutav ja orgaaniline kammerdraama. Et tekiks illusioon, et selline maailm eksisteerib. See on intuitiivne ja natuke segane, aga selline see mõte oli. Teoreetiliselt saaks seda paremini teha. Film peaks draama osas olema tihedam, et intensiivsus võiks kasvada. Praegu jäi see struktuuri visandamiseks. Lõpukood võiks olla napimalt ja täpsemalt antud, aga ma panen alati üle. Ma tunnen kuidagi rõõmu groteski ehitamisest. Mulle meeldib maalida vormi vahenditega, jämeda pintsliga. See on naudingu ja maitse küsimus. Ma tean küll, mis on hea maitse, aga mulle see ei meeldi. Kuna mäng käib hämaral alal, siis inimesed vaatavadki, et halb maitse, kirtsutavad nina ja paljud ei saa üldse mängust aru. Kujutavad kunstnikud saavad aru, sest maailma kujutamise küsimus on kujutava kunsti ajaloos nii intensiivselt üleval olnud. Filmikunstis pole see elementaarseks teadmiseks muutunud. Inimesed ei mõtle, mida tähendab kujutamise laad. See on kummaline koht, kuhu ma olen selle asjaga jõudnud. Seda ei saa võtta isikupärase laadina, see ei ole täielikult kujunenud ja see ei ole universaalne üldiselt arusaadav tegevus. See teeb mind ennast natuke nõutuks, sest ma näen inimeste nõutust.

Kas sellise eesmärgi puhul pole paratamatu kõrvalnäht, et eeldatakse teadlikumat publikut?
Ma ei tea. See eeldab pigem avatud meelt, mingit süütust. Minna kinno ilma eelhäälestuseta ja tingimusi esitamata. Selge ettekujutuse omamine sellest, kuidas asjad peaksid olema – see on halb positsioon ükskõik, millest rääkides.
Filmid puhul pole sinna üldiselt midagi parata. Film on inimese põgenemise, fantaseerimise vahend ja fantaasiad on sageli skemaatilised. Ollakse harjunud sellega, mida on juba kogetud. Lisaks veel see, et haritud publik tahab seda, mis on aktuaalne, mingit polemiseerivat lähenemist ja ühiskondlikkust, haarame-härjal-sarvist-suhtumist. Ma saan aga järjest enam aru, et ühiskond on midagi hästi groteskset. Teadvustamatuse küüsis vaevlev inimkogum, kes ei saavuta mitte kunagi seatud eesmärke sellesama teadvustamatuse tõttu. Ühiskond saboteerib end alati ise, ükskõik mis eesmärgid tal on. See on nagu pimedate laev, millega sekeldada tundub mulle viljatu kõige paremal moel. Kuigi mulle näiteks väga meeldivad vendade Dardennes’ide filmid. Näiteks „Rosetta“ (1999), mis tegeleb rohkem võib-olla moraali kui ühiskonnaga, aga see on väga huvitav film. Intensiivne ja hästi laetud. Selline filmikunst on väga lahe, aga minu jaoks on ikkagi midagi puudu. Võib-olla on see minu jaoks liiga küps või delikaatne. Mulle meeldib, kui lõpus toimub mingisugune laialitõmbamine. Mulle meeldib väga Luis Buñuel, kes on algusest lõpuni groteskne ja samal ajal saavutab usutavuse. Ta on hästi lahe oma lavastatud maailma tuimas esitamises ja selle samaaegses jultunud õõnestamises. Ta on väga teadlik sellest, kuidas ta konstrueerib ja lõhub ning see on väga intelligentne.

Kui palju sa oled üldse kursis sellega, mis filmid kohalikus kinolevis on?
Ma vaatan asju väikese viibega. Ma ei torma kohe vaatama. Kui ma ise filmi teen, ei vaata ma üldse midagi. Alles hiljuti vaatasin näiteks ära „Toomiku filmi“ (Marko Raat, 2008). „1944“ (Elmo Nüganen, 2015) vaatasin kohe ära, sest ma teadsin, et see ei mõjuta mind kuidagi. Mul on üldiselt konkreetsed režissöörid, kes mulle meeldivad ja kelle filmid ma ära vaatan, kellega ma olen kuidagipidi dialoogis ja kellel ma lasen ennast mõnuga mõjutada, aga kõike ma ei vaata. Ma olen avastanud, et lihtne on vaadata mingisugust skemaatilist asja, kuna see ei jää sulle sisse. Vaatad ära ja ta on läinud.

Oled rääkinud sellest, et polemiseerimine sind ei huvita, aga filmirežissöörina oled sa ju ka lihtne Eesti kodanik, kes elab küll Sõrves eraklikku elu, aga saab osa ka üldistest ühiskondlikest probleemidest?
Kogu aeg on see koomale tõmbumine. See on Reformierakonna poliitika, et ärme laenu võta ja eks see on võib-olla pikemas perspektiivis õige ka. Aga see on ikkagi pigem vöö nii kinni tõmbamine, et nii tuleb ka see uus masu. Inimesed jäävad ilma märkimisväärse riigitoetuseta ja ainus võimalus on minna maale ja endale süüa kasvatada. Kurb on mõelda, aga mul on endal ka selline tunne, et ega kunstnikel ei jää eriti nagu mingit kohta … Kulka projektide peal pole võimalik ellu jääda. Filmitegemine läheb selgelt selles suunas, et see on rohkem bisnis. Filmidel on selge funktsioon – taastoota kehtivat narratiivi, panna inimese peas ketrama üks ja sama käsitlus asjadest. Seega ei saa teha transgressiivset asja, sest sellel pole funktsiooni. Kurb tõdemus. Mul on selline tunne, et minu jaoks on see asi läbi. Mul pole mõtet Eestis filme teha. Kui kõik läheb rahategemise peale, siis lähen parem mujale, kus ma saan selle eest rohkem raha.

Maailm muutub kohati nii kiiresti, et loomise impulsi originaalne idee ja valupunkt on filmi valmimise hetkeks juba läbi.
Ma ei mõtle päevakajalise kinnistamist, pigem baas- või käibetõdesid, kuidas me oleme harjunud maailmast mõtlema. Näiteks see, et perekond on mingisugune inimlike võimaluste ja saavutuste lagi või apogee. See on infantiilne unistus; mõte oma lapsepõlve taastamisest selle vahega, et nüüd ollakse teises rollis. Ma olen vaadanud väga palju Hollywoodi filme, kus kõik keerleb selle ümber. Kui seda sihipärast kinnistamist natuke pikemalt jälgida, tekib tunne, et see on eetiliselt vastuvõetamatu ja isegi jälk. Samal ajal on selle vastu protesteerida ka nagu mõttetu, sest seda on sihtgrupile justkui vaja. Või näiteks see, kuidas me käsitleme maailma lõpu küsimust, on eshatoloogiline jama. Žizek on ka sellest rääkinud, et me ei suuda miskipärast fantaseerida teistsugusest maailmast. Filmid räägivad vaid kapitalistlikest suhetest ja kuigi kõik kukub nendes filmides aeg-ajalt ka kokku, ei näe keegi horisondi taha. Inimestel puudub fantaasia ja positiivne utoopia sellest, mis võiks olla, kui kõik on läbi. Ühiskondlike ideede hulgas ei ole laiemaid käsitlusi, vähe on positiivseid ühiskondlikke fantaasiaid, ja see on kummaline. See ei ole ju kuidagi päevakajaline. Päevakajaliselt ei muutugi midagi, kultuur on ikka sama. Me näeme oma maailma hästi kitsalt.

Kas sul ei ole tunne, et midagi on nagu õhus maailma tasandil, et midagi on valesti?
Seda küll. See on muutumas universaalseks ja üldtunnustatud käibetõeks, et kapitalism ei toimi, et see on eetiliselt vale. Ükski süsteem ei saa olla struktuurilt vale või õige, aga see süsteem loob monopole ja need omakorda kontrollivad poliitikat. Seega on need struktuurid ikkagi lõppkokkuvõttes demokraatiale ohtlikud. See surutis kontrollib demokraatia üldisi elemente, näiteks meediat. Kõik meedias esinevad narratiivid on kallutatud, ahtad ja kontrollitud. Oleme jõudnud kohta, kus inimesed näevad seda. Aga millist sammu nüüd astuda? See oli juba enne oktoobrirevolutsiooni selge, et kodanlus oma võimu kergelt käest ei anna.

Vahel tundub, et tänapäeval on orjuse kaasa mängimine ühtaegu kõige suurem vabadus: teenin piisavalt raha selleks, et saada teha, mida tahan. Andmata aru, et raam on dikteerinud tahtmised.
Jah! Et mida sa siis ikkagi üldse tahad? Lesida päikese käes, korrutada, et see ongi elu? Väärtus on meelerahu. See, et sa teed seda, mis sulle meeldib. Kui sa tunned, et sul on vastik midagi teha, siis ei peaks seda tegema. See ongi tänapäeva üks ebameeldivamaid asju, et niivõrd paljud inimesed tunnevad end väljapääsmatus olukorras. Rahul näivad olevat vaid need, kes on ületanud esmase toimetulekuga seotud loomahirmu. Mõnikord tundub, et tegevusetus on kõige targem.