Põgenemine irreaalsusse

Soome-Eesti ühistöö „Maria paradiis“ pakub sissevaadet ususekti, aga selle vaimse juhi ja tema jüngrite tegevuse mõte jääb segaseks.

JAANIS VALK

Mängufilm „Maria paradiis“ („Marian paratiisi“, Soome-Eesti 2019, 110 min), režissöör Zaida Bergroth, stsenaristid Anna Viitala ja Jan Forsström, operaator Hena Blomberg, heliloojad Timo Kaukolampi ja Tuomo Puranen. Osades Pihla Viitala, Satu Tuuli Karhu, Saga Sarkola, Elina Knihtilä, Tommi Korpela jt.

Oh püha lihtsameelsus!“ kisendas mu sees, kui jõudsin Zaida Bergrothi filmiga „Maria paradiis“ lõputiitriteni. Huviga jälgisin siis, kes eesti filmitegijatest selles koostööfilmis kaasa lõid. Pole midagi, tuleb siiralt tunnustada, et eestlased on oma tööga hästi hakkama saanud. Olgu selleks siis kunstnik Jaagup Roometi töö, mis ei riivanud silma ega kutsunud hetkekski vigu otsima (mida nii mõnigi ajastust rohkem teadev inimene kindlasti leiab). Ei mõelnud ma ka kostüümikunstnik Eugen Tambergi töö vigadele, sest küllap pole ma mõlema puhul ka õige inimene kritiseerima ajastut, millest ise midagi ei jaga. Kui tagantjärele targutada, siis oleks ususekti juhi, nimitegelase Maria Åkerblomi (Pihla Viitala) ja tema jüngrite riietus võinud olla stiililt ümbritsevaga veelgi kontrastsem, et rohkem rõhutada kahe maailma lõhet. Aga nagu öeldud, on see märkus mõeldud vaid minu targutamisena, mis küllap tegijatele on nagu hane selga …

Filme ususektidest oleme näinud enne ja näeme ka pärast. Minuga on juhtunud nii, et viimasel paaril nädalal olen kogemata ammutanud filmidest ülimalt palju teavet usundite ja sektide kohta. Olgu selleks siis Fernando Meirellese „Kaks paavsti“, seriaal „Messias“ või siis dokiseriaal „Metsik, metsik maa“* Bhagwan Shree Rajneeshist (Oshost).

Kindlasti ei hakka ma siin võrdlema filmide tehnilist teostust. Isegi mitte näitlejatöid. Ometi on üks asi, millest ma ei saa üle ega ümber: see on lood, loo jutustamise viis ja usutavus … Ja siin ei saa tõesti kivi eestlaste kapsaaeda visata.

„Maria paradiis“ pidavat filmi režissööri Zaida Bergrothi väitel rääkima sellest, kuidas ja miks mingi sekti liikmed Maria Åkerblomi kummardasid ja temasse uskusid. Pean kahetsusega nentima, et kui keegi tahab minna kinno sellele vastust otsima, siis vastuseta võib ta jäädagi. Filmi stsenaristid Anna Viitala ja Jan Forsström (kellest esimene on nimitegelast kehastava Pihla Viitala õde) on kogu oma vaimse pingutuse pannud nimitegelase ja tema ustavaima jüngri Salome (Satu Tuuli Karhu) tegelaskuju avamisse. No mis ei avane, see ikka ei avane! Arusaamatuks jäävad motiivid: mis paneb jüngreid kummardama ilmselgelt hullumeelset sektijuhti, kes tellib avalikult mõrvu ja tapab hullusehoos koera? Mis on see jõud, mis sunnib Rein Oja kehastatud tõsimeelset, pimesi oma juhile kuuletuvat usufanaatikut järsku saama heaks inimeseks ja vabastama vägivaldselt kinnipeetavat?

„Maria paradiisi” päästab Malini osatäitja Saga Sarkola, kes teeb sellest vaadatava teose igal hetkel, mil tegelaskuju stseeni siseneb.

Kaader filmist

Nii „Kaks paavsti“, „Messias“ kui ka „Metsik, metsik maa“ avavad oma tegelasi süvitsi. Esimese puhul näidatakse kahe usujuhi siseheitlusi ja kaadri taha jäävat rahva vankumatut armastust oma juhtide vastu, „Messia“ puhul aga jüngrite armee järkjärgulist kasvamist, uskuma hakkamist, isegi kui vaataja jääb pärast esimest hooaega mõtisklema ja kahtlema, kas uskuda või mitte Messia teist tulemist. Sarja „Metsik, metsik lääs“ puhul aga inimeste vajadust oma tavapärasest elust välja saada, mis võib päädida isegi sellega, et lastakse end sektijuhil seksuaalselt ära kasutada. Aga kõigi kolme filmi puhul on tegelased, nende soovid, tahtmised, ihad ning siseilma käivitavad jõud arusaadavad ja mõistetavad.

Mis paneb aga „Maria paradiisis“ teist jüngrit, kes on ühes stseenis mõrva tellimise vastu, teises sunniviisilise kanatapmise vastane, kägistama kolmandas episoodis ainukest positiivset tegelast? See jääbki selgusetuks.

Mängufilmide puhul on loogiline ja arusaadav, et kui võetakse ette materjal, mis räägib kunagi elanud isikutest, siis dramaturgia huvides „keevitatakse“ üht-teist juurde. Et lugu jookseks, oleks huvitav. „Maria paradiis“ on üks väheseid mängufilme, mis tekitas minus eetilisi küsimusi. Üritasin huviga leida, kas filmi nimitegelasest sektijuht oli ka päriselt korda saatnud kõik need kuritööd, milles teda filmis süüdistati. Ja jällegi: mida ei leidnud, seda ei leidnud. Võib-olla ei osanud ma piisavalt materjalidega ümber käia? Ka see on võimalik.

Ja nii olengi jõudnud selle filmi ainukese pärlini. Ainsa mõistetavuseni. Inimeseni, kelle pärast tasub seda filmi siiski minna vaatama. Malini osatäitja Saga Sarkola päästab filmi, teeb sellest vaadatava teose igal hetkel, mil Sarkola kehastatav tegelaskuju stseeni siseneb. Ja film on siis hoopis midagi muud, mida režissöör väidetavalt edastada on tahtnud. Film, mida julgen soovitada vaatama minna.

Niisiis heast filmist.

„Maria paradiis“ on film „langenud inglist“, kes hoolimata oma minevikust, mil ta oli punaste ja valgete vahelise sõdimise käigus ilma jäänud oma vanematest, ja kes oli sõna otseses mõttes läbi käinud nii vedelast kui paksust, elanud läbi tõelise põrgu, avastab end ühel hetkel ususekti lävepaku ees. Üdini kaitsetu ja haavatav. Aga just see elu näinud noor naine oskab vaadelda ja mõelda selle üle, mida ta selles kinnises sootsiumis kogeb. Ei, me ei kuule seda stsenaristide kirjutatud sisemonoloogist või tegelaste omavahelisest dialoogist. Me adume seda näitlejamängus ja rollilahenduses. Seda pole stsenaristid saanud „ära käkkida“. Ja iga hetk on kui lummus, kus vaataja leiab lõpuks tegelase, kelle siseelust saab ta aru, keda mõistab ja kellele hakkab kaasa elama. Näitlejale, kes suudab isegi üksikute stseenide käigus registrit vahetada ja kes ei muutu hetkekski vastumeelseks. Hakkab kaasa tundma inimesele, kes ühel hetkel on avastanud, et sektist lahkudes võib ta taas põrgusse sattuda, aga sekti jäädes …

Seda „Maria paradiisi“ ja filmi „langenud inglist“ soovitan soojalt kinosaali vaatama minna, sest see film paneb meid nii mõnegi asja üle arutlema. Vähemalt minuga see juhtus … Suutsin sellest kaosest leida midagi helget. Vastupidisel juhul oleks olnud ikka väga tühi tunne, et peaaegu kaks tundi sai maha visatud.

* „Two Popes“, Fernando Meirelles, 2019; „Messiah“, 2020; „Wild Wild Country“, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht