Millest mõtleb aasta filmiajakirjanik?

Maria Ulfsak: „Igaühele, kes midagi kirjutada tahab, tuleb kasuks see, kui ta loeb võimalikult palju ja on kursis ka teiste kunstivaldkondade ning ühiskonnas toimuvaga.“

TRISTAN PRIIMÄGI

6. jaanuaril 2022 kuulutas Eesti Filmiajakirjanike Ühing aasta filmiajakirjanikuks Maria Ulfsaki silmapaistva töö eest Eesti Ekspressi filmitoimetajana.

Ulfsakile on see juba teine kord seda tunnustust pälvida, varem sai ta aasta filmiajakirjanikuks valitud ka 2016. aastal. Läinud aasta ja tuleviku filmimõtetest tulebki nüüd temaga juttu.

Oled juba teist korda pälvinud parima filmiajakirjaniku tiitli, palju õnne! Kuidas ise sellesse suhtud, ja kuidas see su kulgu mõjutab?

Aitäh! Hästi suhtun! See tuli suure üllatusena. Ma üldiselt ei veeda aega tugitoolis viskiklaasi taga tähtsa näoga mõtiskledes, mida kõike ma olen korda saatnud. Küll aga teadvustan endale, milline luksus on tänapäeval teha filmi­ajakirjaniku tööd – saada palka selle eest, et ma käin kinos ja kirjutan filmidest ajalehte, mis lisaks veebile ilmub ka veel paberil ja mida keegi kuskil mõnusasti hommikukohvi kõrvale loeb. See on väljasurev amet: asemele pressivad uksest ja aknast sisuturundajad ja influentserid, veebireporterid, meemi- ja podcast’i-meistrid. Seega olen tänulik iga aasta eest, mil mul seda veel teha lastakse.

Sa oled saanud filmikunsti magistrikraadi Inglismaalt Warwicki ülikoolist. Oma magistritöö kirjutasid Catherine Breillat’ filmidest, toetudes feministlikule filmikriitikale. Kui palju sa filmiajakirjaniku töös sellest akadeemilisest pagasist lähtud? Kas sinu arvates on seda vaja teha?

Ikka mõjutab koolipõlv ja see, mida ja kellelt õppinud oled. Aga sama palju mõjutab mind ka see, et ma Tallinna 21. koolis istusin lõputult Tiina Meeri kunstiajaloo tundides ja õppisin piltide sisse vaatama, skulptuure jälgima, kirikuid imetlema, hakkasin kunstist midagi mõikama. Ja kindlasti see, et ma Tartu ülikoolis ajakirjandust õppisin – olen ikkagi ajakirjanik ja saan aru, kuidas Eesti meediamaastik toimib. Mulle meeldib teha ka intervjuusid või kirjutada teemalugusid, filmikriitika on ju kogu sellest tööst vaid üks fragment. Üldiselt on ajakirjandus praegu väga konkurentsitihe ja nõudlik, paberlehekesksest mõtlemisest oleme liikunud väga kaugele. Pean Eesti Ekspressi kirjutama ja oskama kaasautoritelt tellida lugusid, mis oleksid laialt loetavad ja huvitavad, olema kursis filmimaailma tendentside ja uudistega nii Eestis kui välismaal. Mitte et keegi sunniks mind veebi mingit „tohoo, vahi Nolani kanni!“ stiilis jura tootma, aga paratamatult olen kursis lugejaarvudega. Üldiselt on ikka nii, et kui kirjutan hea loo, siis ka loetakse. Nii et tuleb pingutada.

Õppimisest ja akadeemilisest haridusest on alati kasu, aga on ju selge, et kui pean parasjagu lehesabasse kirjutama jupikese, kust lugeja saab teada, kas mõnda filmi või seriaali tasub vaadata, siis pole mõtet tuua seal mängu egotrippivat hüppamist ühest võõrsõnu täis hiigelpikast lausest järgmisse, et näidata, kui keerulist teksti ma oskan konstrueerida või milliseid tähtsaid autoreid tsiteerida. Filmiteadus kui akadeemiline distsipliin ja praktiline filmiajakirjandus tiheda konkurentsiga meediaturul kasumit taotlevas börsi­ettevõttes töötades on ikkagi kaks täiesti erinevat asja. Mis ei tähenda, et ma ei oleks lõputult tänulik selle eest, et olen kuulanud selliste ässade nagu Richard Dyeri, Ginette Vincendeau või Victor Perkinsi loenguid. Võib-olla jäi sealt midagi külge. Vähemalt sain teada, kui vähe ma tean.

Lõppenud aastat on raske ühegi mõõdupuu järgi pidada normaalseks, küll aga huvitavaks. Mis olid aasta tähtsündmused, huvitavamad tööalased seigad ja ülesanded?

2021. aasta Cannes oli super. Pärast kogu seda õudset koroonakevadet oli kirjeldamatult hea minna suurele filmifestivalile ja vaadata mõõdutundetus koguses suurelt ekraanilt suuri filme, ja teha seda koos teistega. See mõjus mu ajule nagu vitamiin, tulin Sean Bakeri „Punase raketi“¹ seansilt välja ja hüplesin tänaval suurest rõõmust nagu väike laps. Töö mõttes jäin aastaga rahule – sain mitu täitsa kobedat intervjuud, näiteks Oscari-võitja Chloé Zhaoga või Eestis suvitava tippoperaatori John Mathie­soniga, kellega oli tõesti ka endale väga silmiavav kogemus juttu ajada ja teada saada, kuidas näiteks Marveli suurfilmide võtteplatsil töötatakse või suuri auhindu jagatakse. Hästi pikalt rääkisime ka Taani näitleja Trine Dyrholmiga, lehte kahjuks kõik ei mahtunud, aga sain temalt uurida asju, mis mind ennast tõesti huvitavad – Dogme95 aegade kohta, tema töömeetodite kohta, arutleda ilu ja ka moraali teemadel, mis on eriti näitlejannade puhul olulised, kuid millest harva räägitakse päris ausalt. Intiimkoordinaator Vanessa Coffeyt oli ka äge intervjueerida, maailma filmitööstuses puhuvad ikka pärast #MeTood täiesti uued suunad. Sain valmis ka mõned suuremad teemalood, näiteks sellest, mis kõlbab ETV ekraanile, ja filmilinnaku ning filmide tootmise rahastamisega seotud jamadest – kõik need leidsid ka laiema ühiskondliku kõlapinna.

Aga aastast tervikuna rääkides on siiralt hea meel „Kupee nr 6“ ja „Kapten Volkonogovi põgenemise“² edu üle, mõlemad on tõesti tugevad filmid – see on ikka Eestile auasi, et mõlema juures meie filmitegijad olulist rolli on mänginud. Mulle avaldas suurt muljet ka „Ivanna elu“,³ mille autor on ju Guatemala režissöör Renato Borrayo Serrano ja mis on samuti Eesti vähemuskaastootmine. See film on samuti väga palju rahvusvahelist tähelepanu pälvinud.

Kui tihedalt suhtled eesti filmiga? Mis on eesti filmi suuremad mured ja rõõmud?

Lihtsalt pea hakkab valutama kõigist nendest rahajamadest. Masendav, et ei suudeta näha, millised oleksid Eesti filminduse tulevikuperspektiivid, kui sinna praegu raha rohkem sisse pumbataks. Inimesed ja oskused on olemas, kahju, et nad peavad nii sageli teiste riikide allhangete jaoks rabama. Ma ei taha hakata jälle jaurama seda banaalset teatriga võrdlemise juttu, aga film on meil patoloogiliselt alarahastatud. Vaja on märkimisväärselt tõsta EFI tootmiseelarvet, vaja on kiiresti valmis ehitada paviljon, tingimata on vaja sisse seada režissööripalk.

Siinse kinoturu monopoliseerumine ning Apollo ja tema kompanjonide toodetavate „rahvafilmide“ pealetulek on ohtlik tendents, mille lahkamiseks siinkohal ei hakkaks ehk ruumi kulutama, sest see vajab eraldi pikemat analüüsi.

Mis sulle kriitikuna meeldib ja ei meeldi maailma filmikunstis? Mida on liiga palju või liiga vähe?

Kui ma nüüd aastale tagasi vaatan, siis mu suurimaks filmielamuseks kujunes Jane Campioni „Koera vägi“⁴, mille puhul ajas lihtsalt ahastusse, et seda tuli telekast ja Netflixist vaadata. See ülimalt peen film oma nüansseeritud näitlejatööde, mägede, loodusvaadete ja Jonny Greenwoodi külmavärinaid tekitava muusikaga lausa karjus suure ekraani järele. Jah, ühest küljest on hea, et voogedastus võimaldab tipptasemel kinokunstist osa saada, aga mõnda filmi peab ikkagi vaatama kinos.

Sarjade tase on juba mõnda aega olnud üle mõistuse hea, „Pärijate“⁵ viimase hooaja lõpp oli ikka väga võimas, nüüd ootan „Eufooria“⁶ uut hooaega. Küllap saame pandeemia mõjusid filmindusele ja audiovisuaalvaldkonnale paremini hinnata mõne aasta pärast – võib-olla see lihtsalt kiirendas protsesse, mis niikuinii olid juba käivitunud. Eks see kokku filmimaailmale ja vaatajate tarbimisharjumustele jälje jätab, aga kui ränga – elame-näeme. Laiatarbekino elab ja õitseb rõõmsasti edasi, aga mis saab arthouse-filmidest ja kas need millalgi ka oma publiku tagasi suure ekraani juurde meelitavad, ei oska veel öelda.

Muret tekitab – mitte ainult filmikunstis, vaid üldisemalt – kogu woke-liikumine ja tühistamiskultuur. Mind hirmutavad inimestest avalikult lahtiütlemised, vabandamised oma kunagi tehtud tööde pärast koos „ebasoovitavate“ isikutega või „ebasoovitatavatel“ teemadel, kohtumõistmine mitte kohtus, vaid Facebookis ja muu selline. Paratamatult tekivad mu peas seosed stalinistlike repressioonidega. Algul heade kavatsustega loodud ühismeedia on justkui saatanast ja osa inimesi peast puhta lolliks ajanud.

Kuigi pooldan igati kaasamist, mitmekesisust ja võrdõiguslikkust, minnakse tänapäeval ikkagi ka üle piiri. Üks näide, mis mind hiljuti rabas, oli see, et Eddie Redmayne vabandas nüüd, et ta 2015. aastal mängis „Taani tüdrukus“,⁷ kuna on cis-sooline. Jeesus, näitleja on näitleja, see on ju ümberkehastumine, mäng. Mees võib mängida naist, gei võib mängida heterot, hetero võib mängida transsoolist või laps vanamutti – oluline on ju kunstiline tulemus, mitte see, mis sul püksis on!

Milline peaks sinu arvates olema üks hea filmikriitik? Mida soovitad neile, kes tahavad filmikriitikaga kätt proovida?

Ma ei tea. Mul keel ei paindu ennast filmikriitikuks nimetama, see on kuidagi pidulik ja tobe. Arvan, et igaühele, kes midagi kirjutada tahab, tuleb kasuks see, kui ta loeb võimalikult palju, nii tänapäeva kirjandust kui klassikat ja kui ta on kursis ka teistes kunstivaldkondades ning ühiskonnas toimuvaga, sest ega filmid ju kuskil vaakumis sünni. Samuti ei tule üheski eluvaldkonnas kahjuks huumorimeel ja oskus ennast mitte liiga tõsiselt võtta.

Paljud, kes kriitikat kirjutavad, kasutavad sellist mix-and-match-meetodit, et nad loevad filmi kohta ilmunud arvustused läbi ja kujundavad nende põhjal oma arvamuse, virutades siit mõttekese ja sealt lausekese. See on küll kõige mõttetum ja totakam asi üldse. Ise väldin teiste kirjutatud arvustuste lugemist, kui pean mõnest filmist kirjutama, et mulle võõrad mõtted kas või kogemata naha vahele ei poeks. Pärast loen ikka, vaidlen mõttes vastu või oigan, et kuidas ma ise selle peale ei tulnud, aga enne kindlasti mitte.

Mida ootad algavalt aastalt kõige rohkem?

Ma tahaks puhata! Vedeleda kuu aega järjest, teha oma lastele pannkooke, lugeda uuesti otsast lõpuni läbi Tšehhovi kogutud teosed ja ajada sõpradega lolli juttu. Kahjuks 2022. aastal pole mul sellist kuud kusagilt võtta – võib-olla siis 2023. aastal?

Aga töös ootan kõike uut ja põnevat, mis tulemas on: Paul Thomas Andersoni „Lagritsapitsat“, Pablo Larraíni „Spencerit“, Robert Eggersi „Põhjalast“,⁸ Ruben Östlundi, Kantemir Balagovi, Andrei Zvjagintsevi, Claire Denis’, David Cronenbergi, Triini Ruumeti, Rainer Sarneti jt lemmikute uusi filme.

1 „Red Rocket“, Sean Baker, 2021.

2 „Hytti nro 6“, Juho Kuosmanen, 2021; „Капитан Волконогов бежал“, Aleksei Tšupov, Nataša Merkulova, 2021.

3 „Жизнь Иванны“, Renato Borrayo Serrano, 2021.

4 „The Power of the Dog“, Jane Campion, 2021.

5 „Succession“, 2018 – …

6 „Euphoria“, 2019 – …

7 „The Danish Girl“, Tom Hooper, 2015.

8 „Licorice Pizza“, Paul Thomas Anderson, 2021; „Spencer“, Pablo Larraín, 2021; „The Northman“, Robert Eggers, 2022.