MEEDIA:Roheline kleidike ja

Tarmo Teder

Viimasel nädalal on Eesti eetrist ja ajalehtedest hõigutud justkui rõõmusõnumit, et seoses 9. mai pidustustega Moskvas panime neile kergelt ära. Asjatuks osutus püüdlike pugejate kartus jääda mõistetamatuks või narriks suurte demokraatiamaade silmis. Meid mõistetakse, tuntakse kaasa ja utsitatakse närviliselt urisevat Venemaad tunnistama okupatsiooni. Ühesõnaga: vabandama.

Ega see üpris ebatõenäoline vabandus meil päris mööda külge maha ei jooksekski. Kuid pea igal meist eestlastest ja muudest tublidest eestimaalastest on sovetiajaga ka isiklik suhe. Seepärast olengi ma siin isiklik. Mina mingit vabandust Venemaa valitsejalt ei oota isegi siis, kui ta tahaks seda teha. Raske on uskuda, et härra Putin pole silmakirjalik. Kunagine luureresident Saksamaal valdab piisavalt demagoogilist retoorikat, et ideoloogiliselt vingerdada. Kõik ju nägid ja kuulsid, millise õllesõbra omamehelikkusega ta 10. mai pressikonverentsil Astrid Kandle küsimusele vastas. Mingi rahvasaadikute kongress tunnistanud juba millalgi 1989. aastal Molotovi-Ribbentropi pakti kui Stalini ja Hitleri omavahelise asja õigustühiseks ? sellega on asi ants ja igal aastal me teie ees enam vabandust korrutada ei kavatse. Aga mis puutub okupatsiooni, siis te olite ju NSVL osa, kuidas me iseennast okupeerida saime?! Milline jämejooneliselt kaunis sõnaekvilibristika, pesueht parabooldemagoogia.

Õllesõber Putin, kes olevat nüüd juba pikemat aega täiskarsklane, peaks tunnikeseks maha istuma, omale ette võtma kuupäevad 28. IX 1939; 17. VI 1940; 21. VII 1940; 06. VIII 1940; 14. VI 1941, nende tagamaade üle sügavalt järele mõtlema ning alles siis neil teemadel sama innukalt edasi vahutama. Juriidilis-loogiliselt on praegune vabandusest hoidumise argumentatsioon pehmelt öeldes pudru ja kapsad hapuks läinud õllega.

Ei mina looda ega vist õieti tahagi vabandust, mille siirusesse on raske uskuda. Ülbuse ja vassimisega säiliksid muundlikud pinged ja pingete paines on elada alati huvitavam, kui lõdva püksikummiga ohutus demokraatias. Varitseb oht, et pärast vabandust siblime kümmekonna aasta pärast nagu enesekuvandita ja peata eurokanad. Sellega ei ihka ma muidugi tagasi nõukogude aega, kus võis ?seadusi?, eelkõige inimõiguste ja sõnavabaduse ahistusi rikkuda, ka mõningast kriminaalikat viljelda, mida enesega ja muidugi ka riigiga vastuollu minemata tänases EVs enam hästi teha ei saa.

Olid ajad? Ja ma tahaksin küll elada ?Star Treki? ajavärava läbijana näiteks nädala nõukogude ajas ja siis kolm pea täielises demokraatias puhata. Või vastupidi. Kindlasti oleks see vaheldus huvitavam kui praegune paakumine poliitiliselt ülipugevas ja igasugust omapäisust kramplikult vältivas väikevabariigis, kes nüüd 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist lõpuks teiste õhutusel nii julgeks on saanud, et kuritegeliku ja julma annekteerija õigusjärglasele mingeid nõudmisekesi esitada.

Mahitajad aga peavad peenikest. 10. mai AKst oli ju selgesti näha, kuidas eurohärraskond seal pressikonverentsi presiidiumi vms laua taga varjamatult pihku muheles. Kenasti vene keelt valdav ?roheline kleidike? (meie tubli Astrid Kannel) sai usinasti vehkides viimaseks küsimuseks sõna ja küllap kindlasti midagi õhust aistinud Luksemburgi peaminister Juncker kaifis tõlketööd. Peab tunnistama, et selline tõsieluline poliit-teater on palju huvitavam kui psühholoogiline realism meie lavalaudadel.

Eestlaste vabanduse nõudmine Venemaalt hakkab juba sutsu meenutama väsimatute juutide kiunumist ja viimsepäeva õhtuni holokausti lakkamatut tunnistamist, meenutamist, kahetsemist? Nagu oleks NSVLi okupatsioon Ida-Euroopas maailma A ja O.